Tänavuse Rotterdami filmifestivali korraldajad otsustasid võistluskavu laiendada, samas on üldiselt filmide arvu kevadises programmis piiratud. Kokku linastub 270 filmi koos lühifilmidega. Väga paljude võistlusfilmide temaatilises keskmes on naiste õigused enesemääramisele, võim ja selle väärkasutamine, agressioon ning seksuaalne võõrdumine.

Renata Litvinova "Põhjatuule" (2021) maailmaesilinastus toimus Rotterdamis korraldajate kutsel, film linastub Rotterdamis Big Screen Competition võistluskavas, mis koondab enda alla autorikino ja võimalikud kassafilmid ning mille võitja pääseb pärast festivali ka Hollandi kinolevisse.

Litvinova filmi võit oleks väga julge valik, sest ligi kahetunnine "Põhjatuul" ühendab vene avangardteatri traditsioonid suurejoonelise kunstiproduktsiooniga filmis ja selle vastuvõtmiseks peab üsna hästi tundma vene kultuuri siseseid kultuurikoode.

"Põhjatuul" põhineb Litvinova samanimelisel näidendil, mis seisab praegugi Moskva Tšehhovi teatri kavas. Litvinova nimetab seda reaalseks fantasmagooriaks ja mängib ka ise peaosa, võimuka matriarhi järglast Margaritat, kes püüab oma vahenditega traditsiooni jätkata. Takistuseks kujuneb aga see, et Margarita järglane pole mitte tütar, vaid poeg, kelle elu tumestab ta stjuuardessist pruudi varajane hukk ning abielu pruudi õega tähendab pigem vihkamise karusselli.

Litvinova pöörab tagurpidi mehekeskse ühiskonna järglaseteema, pöörates teistpidi ka kokkuleppelise mehelikkuse – emaliini pärimisega võtab Litvinova mehelt võimu, kuid jätab naisele ka õiguse valitseda läbi intriigide.

Kira Muratova mälestusele pühendatud draama läbib Litvinova sõnul mitu dekaadi, tegevuskoht on sugukonna mõis, kuhu kõik aasta viimaseks tunniks kogunevad. Aja kulgu markeerib sära ja hiilguse taandumine, tegelaste välimuses suurt ei muutu, küll aga kogunevad pinged ja vihkamine. "Põhjatuul" on nauditav eelkõige lavakunstilise teostuse – kostüümide ja dekoratsioonide poolest, samas on ta üpris teatraalne ja jääb filmina pigem lohisevaks. Vene kinodesse jõuab film alles eeloleval nädalavahetusel.

Hispaania filmilavastaja Ainhoa Rodriguez pääseb oma debüüdis "Destello Bravia" inimese psüühele hoopis lähemale. Uhke butafooria asemel on tavaline külakolgas kusagil Hispaanias, aristokraatide asemel aga hoopis need, kes rikaste ja väärikate järel koristavad. Rodriguez võttis oma debüüdi üles Badajozi provintsis ja osatäitjateks saidki külaelanikud.

"Destello Braviat" võib nimetada ka maagiliseks realismiks, ühisjooni on nii Luis Bunueli kui ka Carlos Reygadase loominguga. Müstilise mõõtme lisab külaelanike argielule kirik oma protsessioonide ja pühakujudega. Tööst, ihadest ja alkoholist läbi imbunud argipäeva saadab veel mingi teine mõõde, mis ilmneb valguse, heli, ootamatute kaamerarakursside või konkreetse seletamatu stseenina. Ühtlasi on see kõik kujutatud omamoodi groteskses, karnevalilikus eneseiroonia võtmes.

"Destello Bravia" ("Mighty Flash") näitab traditsioonilist patriarhaalset ühiskonda, kus naised on olnud sunnitud oma ihad ja tahtmised alla suruma ning kus ka religiooni on kasutatud eelkõige sellise võimukorralduse toetuseks.

Rodriguez portreteerib XXI sajandi inimest, ühelt poolt vormivad teda jätkuvalt sajanditepikkused traditsioonid ja ühtlustav religioon, teiselt poolt aga tuleb peale uus ühtlustumislaine televisiooni ning tarbimiskultuurina. Rodriguez ei võta seisukohta, on see hea või halb, vormiline avangardsus kipub kohati küll saama omaette eesmärgiks, kuid see ei sega kaasa mõtlemast ega ära tundmast.