Taas tuleb piirduda vaid kodustes tingimustes vaadatud filmidega ja jätta kõrvale need väärtused, mida oleks lisanud näiteks festivaliga traditsiooniliselt kaasnev näituseprogramm, sel korral oli Rotterdamis briti lavastaja Steve McQueeni kureeritud installatsioon. 

Festivali seekordne võitja on Paraguai lavastaja Paz Encina filmiga "EAMI" (2022). See on talle juba kolmas täispikk mängufilm, tema debüüt "Hamaca Paraguaya" (2006) võitis FIPRESC-i auhinna ka Cannes'is, kuid ükski ta film pole seni Tallinna sattunud.

Ka "EAMI" pole lihtne film festivalikorraldajatel või tavapublikul vastu võtta. Üpris minimalistliku pildikeelega film on üles ehitatud peamiselt helimaailmale ja räägib ühe Lõuna-Ameerika põlisrahva hääbumisest, sisuliselt genotsiidist, kuna hävitatakse nende elukeskkonnaks olev mets ning hõimu liikmed ei suuda kohaneda oma maailma kadumisega. Ayoreo-Totobiegosode hõimu keeles tähendabki "eami" metsa ja maailma ning filmis kannab seda üks tütarlaps, kes leinab taga oma kodu ja sõprade surma.

Encina alustab oma filmi loomismüüdiga, mida jutustatakse kümme minutit, kaamera suunatud emalinnuta jäänud munadele, helidžungli summutab masinamüra. Režissöör kasutab leidlikult kinematograafilisi vahendeid  –plaanivahetust, värve, valgust, kompositsiooni, räägitakse ayoreo-totobiegosode keeles ning ka jutustamislaad ise oleks nagu teisest maailmast, samas on see, mida öeldakse ja millest räägitakse, inimlikul pinnal vägagi arusaadav.

Soostunud endised metsaalad on justkui küla- või linnavaremed, postapokalüptilised kaadrid hävitatud loodusest näitavad, et maailmalõpp on nende inimeste jaoks juba ära olnud, vaataja jaoks see ehk algab, või suudab ehk läänemaailma vaataja seeläbi paremini mõista seda traagikat ja teha omalt poolt midagi, et seda protsessi peatada, ilmnegu see tegutsemine siis kasvõi ostukäitumise ja tarbimisharjumuste korrigeerimises.

Encina näitab taas, millise tulemuse annab mängu- ja dokumentaalfilmi ühendamine, takerdumata žanritesse ja tegemata järeleandmisi suuremate vaatajamasside ootustele. IFFR-i žüriilt oli see ühelt poolt julge ja teisalt ka mõneti oodatav valik, sest nad on end positsioneerinud festivalina, mis ei karda näidata nii-öelda hõimufilme. Sageli pole need kunstilise poole pealt just märkimisväärsed saavutused, kuid alati on nad sissevaade mingi rahvakillu või regiooni teemadesse, üksikeludesse.

Lõpuks räägib iga lugu meist endist, nagu ütleb ka Encina filmis vanainimeselikult aeglaselt rääkiv Eami: "Me kõik oleme kellelegi mets ja maailm". Encina "Eami" on kurb, aga ka ilus film, selle sõnades ja kujundeis on midagi väga lihtsat ja vabastavat, võib-olla tulebki sellistest hõimufilmidest otsida seda maailma nägemise viisi, mille me oleme juba suutnud unustada.

India režissööri Rahat Mahajani "The Cloud Messenger" ("Pilvesaadik") oli samuti võistlusprogrammis ja ka siin seotakse lugu mütoloogiaga, kuid loomulikult hoopis teistsuguses võtmes. Mahajani toob vaataja ette iidse armastusloo kahest noorest, keda lahutab ihar võimur. Iidset hindu legendi väljendab Mahajani aga läbi internaatkooli, milliseid on Indias rajatud brittide kolonialismi aegadest peale.

"Pilvesaadik" on ajatu armastuslugu noore armastuse matvast ilust, üleelusuurusest ja raskusest ning ka takistustest sel teel ja nende ületamise võimalikkusest. 16-aastane Jaivardhana on armunud äsja kooli tulnud Tarinisse, kes aga näeb viirastusena muinasjutulist vaimvalitsejat, kes teda enda juurde naiseks kutsub. Legendi järgi pani Tarini võimurile needuse, mille läbi ta ka ise hukub.

Filmi saabki vaadata kahte moodi – ühelt poolt on tegemist lihtsalt traagilise looga, kus asjaolude kokkulangemine lõpeb kurvalt, teisalt saab Jaivardhana võimaluse needus murda ja õnnetus õnneks pöörata. Samale motiivile toetub ka läänemaailmas tuntud Orpheuse müüt.

Laiemas plaanis on Mahajani debüüt aga näide sellest, kuidas edasi anda mütoloogiat. Režissöör näitab, kuivõrd lahutamatud võivad müüdid olla argipäevast ja isiklikest lugudest ajastust sõltumata. Legendid ongi need, milles me elame ja meie elu on see, mille kaudu müüdid omakorda kestavad. Muinasjutud ja legendid aitavad meil elada, võita. Selles parafraseeringus on oma tõde, mille tundis ära ka Isaak Dunajevski, sõnastades selle oma kuulsaimas pioneerilaulus. Müüt annab meile valemi või valemid, meie asi on seda ära tunda ja käituda vastavalt. 

Vene režissöör Aleksander Zeldovitš esitles IFFR-il oma uut filmi "Medea", mille maailma esilinastus toimus mullu Locarnos. Nagu nimestki võib arvata, on ka selle filmi põhi antiikmütoloogias, täpsemini Euripidese poolt 2500 aastat tagasi üles kirjutatud tragöödias Jasoni ja Medeia verd tarretama panevas armuloost.

Gruusia päritolu tõusev täht Tinatin Dalakišvili mängib noort naist, kes on oma isikliku õnne ja armastuse nimel valmis kõigeks. Antiikmüüdile sarnanevad sündmused hargneksid justkui oma ettemääratud rada pidi, saatjaks tragöödia vormi rõhutav koorilaul Aleksei Retinski sulest. Me ei pääse Medeia tegelaskujule kuidagi lähemale, vaatamata pihile, millega ta oma jutustust alustab.

Aleksandr Ilhovski kaameratöö on suurejooneline, kunstnikutöö ja produktsioon säravad nagu esimese klassi Lexus, igast kaadrist õhkub toretsevat suursugusust, andes tunnistust Roman Abramovitši ja Sergei Adonevi heldusest filmi rahastamisel.

Zeldovitšil paistab selle filmiga olevat oma missioon. Valesti kipub kõik minema juba algusest peale, ehkki väljanägemine on kõigel väga ilus – kaunid noored inimesed, vapustavad maastikud, värvid ja kaadrid. Sellel kõigel lasub aga mingi aimatav kurjakuulutav pitser, mis tasapisi kogu seda ilu mürgitab. Võib-olla tulebki tõena võtta Medeia venna tõdemust – "Pole head ega kurja, on vaid külm ilm ja alati vähe raha", mis oma sarkasmis meenutab Aleksei Balabanovi filmide nihilistlikku maailmapilti.

Teisalt võib siit välja lugeda ka teatud konservatiivset hoiakut avatud kapitalistliku maailma suhtes, mis neelab alla antud juhul vene rahva parimad pojad ja tütred. Mis on siis armastus? Illusioon, pettekujutelm, mille loome ise enesepettuseks või midagi kõrgemalt poolt antut, mil oma reeglid, mida murdes muutub see hukatuseks? 

Järgmises festivaliraportis ühest tänavusel IFFR-il siinkirjutajale enim üllatust valmistanud filmist, mis on just nimelt armastusest.