Hollandi levitajad on ka julgemad kui Ida-Euroopa väikeriikide filmilevitajad, andes kinolevi võimaluse ka eksootilisemate riikide filmidele. See pole siinjuures etteheide, sest Eesti levitajad on väga tublid ja kinodesse tulevaid uusi filme ei jõua tihti äragi vaadata. 

Vägagi tõenäoliselt võiks aga meilgi olla levipotentsiaali vendade Larrieude mullusel muusikalil "Tralala" (Arnaud Larrieu, Jean-Marie Larrieu, 2021), mis esilinastus juba peaaegu et aasta tagasi Cannes'is võistlusprogrammi välises kavas. Tralala on 40-eluaastates vagabond ja trubaduur, lihtne muusikust hulkur (Mathieu Amalric), kes elab, kus juhtub ja püüab elatist hankida kaunitele daamidele silma vaadates ning oma elu lauludesse pannes. Ta elukorraldus muutub, kui ühel kaunil suveõhtul astub ta juurde taevasinises dressis neiu, vaatab sügavalt silma ning jätab talle pärast koos joodud kokteili hulga vahetusraha, Lourdes'i jumalaema kujutisega välgumihkli ja kustumatu mälestuse. Muidugi asub Tralala neiut otsima ning satub Lourdes'is olukorda, kus tal tuleb täita teiste ootusi ja lootusi.

"Tralala" on lugu armastusest, lootusest ja uskumisest. Võib ka öelda, et "Tralala" on lugu imest, kusjuures selle võimalikkuse jätavad režissöörid-stsenaristid vaataja otsustada. Tasakaalujoon müstilise õnneliku lõpu ja kõige hetkelise kokkukukkumise vahel kõigub kord ühele, kord teisele poole ning igal elemendil (tegelasel) on oma osa selle mõjutamisel.

Mis teeb aga "Tralala" eriliseks, on muusika naturaalne kaasamine. Prantsuse kinokunstil on muusikalidega omaette traditsioonid, mille säravaimaks näiteks on seniajani Michel Legrandi "Cherbourgi vihmavarjud" (Jacques Demy, 1964) , kus lauldi kogu filmi vältel. "Tralala" õgvendab kõne ja laulmise vahet veidi orgaanilisemalt – repliikidest võib saada ühtäkki orkestreeritud laul, mille sõnadel pole mitte pelgalt illustratiivne, vaid ka sisuliselt edasiviiv roll.

Mathieu Amalric laseb Tralalana välja paista oma musikaalsusel ja muusikalisel haridusel, kuna filmi tegemine eeldas, et kõik laulud salvestatakse võttel, mitte pärast eraldi. Muusika kirjutasid filmile sellised heliloojad-laulukirjutajad nagu Philippe Katerine, Etienne Daho, Keren Ann ja Bertrand Belin, kes mängib filmis ka olulist kõrvalosa. Tralala roll istus Amalricile aga sedavõrd hästi, et ta ei suutnud oma ajamata habemest ja pulstunud juustest, mis tal selle tegelaskuju juurde kuuluvad, loobuda ka mitu kuud pärast võtete lõppu.

Tralala juures võlub ta lihtsameelsus, siirus ja samas ka sellest lapsikusest lahutamatu inimlik otsustamatus – Tralala ei taha teha raskeid valikuid ega petta teiste lootusi, nii nagu ta ei soovi oma lootuste purunemist. Ta usub, et kõik on võimalik, ehkki miski seda ei luba. Kaks tundi "Tralalad" mõjub südantsoojendavalt ja värskendavalt, võib-olla seda just tavaelu nörritavate kriiside kontekstis. Oma südamlikkuselt ja positiivsuselt on Larrieude "Tralala" ka täielik vastand teisele samal ajal festivalikaart alustanud muusikalile ehk vendade Sparkside "Annette'ile" (Leos Carax, 2021), mis jõudis ka meile PÖFFile.

Omamoodi muusikaliks võib pidada ka Saul Williamsi ja Anisia Uzeymani ühistööd "Neptune Frost" (USA, Rwanda, Prantsusmaa, 2021). Afrofuturistlik film kasutab Saul Williamsi 2016. aasta albumit "MartyrLoserKing" ja lähtub ka sel albumil väljendatud ideedest. "Neptune Frosti" võib käsitleda ka videoalbumina sarnaselt vahepeal hoogu kogunud trendile, kus stuudioalbumi kontseptsioon pannakse ka video- või filmikunsti vormi.

"Neptune Frost" toob kokku DIY-esteetika ja küberproduktsiooni, seda nii muusikalisel kui ka visuaalsel tasandil. Film on kantud üllama tuleviku ideest ning protestivaimust Musta Maailma kurnajate ja rõhujate vastu. Pärast ühe noore mehe tapmist vääriskivikaevanduses asutab ta vend häkkerikommuuni, mis häkib sisse kapitalistlikku tööstus- ja rahandussüsteemi, et pöörata tähelepanu kestvale orjandusele Aafrikas. "Häki sisse ahnusse ja kannatusse!", kõlab üks filmis maha hüütud loosungeist.

Ehkki häkkimist ilmestavad filmis tavapärased kujutised andmevoogudest, numbritest, sõnadest, siis toimub tegelik häkkimine läbi filmi enda ja selles esitatava muusika. Muusikaliselt kohtuvad "Neptune Frostis" Aafrika traditsioonilised rütmid ja koha peal valmivad töölaulud tehniliselt viimistletud produktsiooni läbi avangardelektroonikaga, hiphop vaatab tulevikku, jättes selja taha kommertslikud kõrvalepõiked ja tuues esile taas oma juured.

Elektrooniline glitch, mis aktsentidena teost läbib, toimib kui taaslaadimine ning äratus. "Neptune Frost" on läbimõeldud ja -tunnetatud mäss, protest ebaõigluse ja kurnamise vastu õiglasema maailma nimel. Just muusika on see kood, mida mõistavad kõik, kultuurilistele vahemaadele vaatamata ja seda koodi tunned siis, kui taipad, et seda filmi ei saa tantsimata vaadata. 

Veel paarist muusikafilmist tänavusel IFFR-il. DIY ehk tee-ise esteetikast on kantud ka Sophie Robinsoni ja Dunstan Bruce'i dokumentaal "I Get Knocked Down" (2021), kus kunagise menubändi Chumbawamba ninamees Dunstan, kellest on saanud kibestumisäärel pikakuuelises ülikonnas koera jalutav härra, vaatab tagasi minevikule ja otsa tulevikule ning otsustab oma saatusel sarvist haarata.

Filmi pealkiri on tsitaat Chumbawamba kuulsaimast laulust "Tubthumping", mille tõttu on neid nimetatud ka ühelaulubändiks ("one hit wonder"). Sellele mainele toetuv kumu jälitab Dunstanit bändi menualbumi kaanelt tuttava koletisena, tehes maha vananeva mehe katsed end taas tõestada. Vaatamata sellele, et bändil oli teisigi häid lugusid ja nende kirju minevik oleks juba ise mainekoletise võitnud, keskendub film rohkem Dunstani isiklikule kahevahelolekule ja eneseteostusele.

Samas on selles palju dokumentaalkaadreid ja arhiivimaterjali 1980. aastate Inglismaast ja Chumbawamba anarhistlikust agendast. "Tegime seda, mida meilt ei oodatud," tõdevad filmis bändi liikmed tormisele minevikule tagasi vaadates. Seeläbi lahustas Chumbawamba ka punk ja post-punk kategooria piire ning jää-ämbri pähevalamine asepeaminister John Prescotile 1998. aasta Brit Awardsil oli üks 1990. aastate anarhistlikumaid akte. 

Ajalooliseks tagasivaateks võib aga pidada Alessandro Melazzini dokumentaali "Italo Disco. The Sparkling Sound of the 80's" (2021). Melazzini vaatleb Italo discot kui 1980. aastate Euroopa tantsumuusika olulist suunda alates selle kujunemisest 1970. aastate lõpul kuni 1990. aastate alguse muusikavideoteni. Melazzini näitab läbi arhiivikaadrite ja intervjuujuppide, kuidas USA geiklubidest innustust saanud rütmimuusika saavutas oma õitsengu Euroopas, et siis omakorda USA muusikamaastikku mõjutama hakata, olles oluliseks aluseks house-muusika kujunemisel.

Euroopa esimesed diskoklubid, kraut-rock'i edasiarendus, Müncheni sound ja Giorgio Moroder, muuseas vilksatab ka Saksa diskotäht Mike Mareen, kes on väga tõenäoliselt olnud eeskujuks meie oma Üllar Jörbergile. Melazzini dokumentaalfilm on tempokas, tulvil emotsionaalseid meenutusi, muidugi oleks soovinud teada saada ka seda, kuidas õnnestus italo disco'l sedavõrd edukalt mõjutada toonase Nõukogude Liidu alade estraadi, kuid see polnud ka selle filmi teema.