Virtuaalselt toimunud 50. Rotterdami filmifestivali võitis seekord india lavastaja Vinothraj P.S. oma täispika mängufilmi debüüdiga "Pebbles" ("Kruusakivid"). Tamil Nadu osariigis, Madurais, üles võetud film annab südamlikul moel edasi rasket koduvägivalla teemat. Filmi tegevus toimub pidevatest põudadest kurnatud maakolkas, kus kodu ülalpidamine ja laste kasvatamine on jäetud naiste kanda, mehed mängivad reeglina kaarte, tipsutavad ja on muidu ilusad. Muidugi on ka erandeid, kuid see film neist ei räägi.

Filmi keskmes on joodikust ja riiukukest noor isa oma pojaga, kes läbivad koos pika tee, et mehe kodukülla jõuda. Egoistlik isa võtab poisi ära koolitunnist, kuna leiab, et peab poisi abil emale nende lahutuse selgeks tegema. Lahutuseni ei jõuta, küll aga läbib vaataja koos poisiga visuaalselt haarava ja dramaturgiliselt veenva rännaku kidura taimestikuga tühermaal, kus vanaema püüab lastele söögiks rotte ja emad moodustavad elava järjekorra, et liivaaugust toiduvalmistamiseks sogast veeniret püüda. Kõnekas on stseen, kus bussijuht tõstab bussist maha nutva väikelapse koos emaga, sest et laps hakkas nutma, kui bussis olnud meeste vahel puhkes häälekas rüselus.

Vinothraj annab oma tegelaste rännakut edasi läbi sooja inimliku huumori, ehkki tegemist on isegi ju rusuva olukorraga. Filmi võlu peitub lavastuse lihtsuses ja karakterite selgepiirilisuses, upsakas ja riiakas isa on iseenda karikatuur ning vaatajal jääb üle elada kaasa maailma alles avastavale poisile. Leidlike lavastuslike vahenditega annab režissöör edasi mitte ainult kuumusest virvendavat õhustikku vaid ka lapsepõlve lihtsaid rõõme ja seda, kuidas sotsiaalne ebaõiglus põlvest põlve edasi kandub.

Lühifilmidest nomineeris IFFR Euroopa filmiakadeemia auhinnale Belgia filmitegija Eva Giolo filmi "Flowers Blooming in Our Throats". Üheksa minuti sisse mahutab Giolo ühe päeva isolatsioonis – mehe ja naise argipäeva korduvad tegevused on vaheldumisi päikeselaikudega toas, selle tüünuse varju peidab end teatud pinge. See väljendub läbi kätemängu, mis põhineb reaktsiooni kiirusel – mängijate käed on kohakuti teine teise peal, sõrmed tuleb ära tõmmata enne, kui teine neile pihta lööb. Mängijate nägu me ei näe, käed väljendavad kaotamise ja allaheitlikkuse alandust ning valu. See süütu mäng näitab võimusuhteid, kus reaktsioonilt ja lihaste toonuselt tugevam pool jääb peale, pannes end maksma ning kinnistades oma positsiooni. Kujundlikult räägib Giolo pealesurutud suletusest ja selles võimenduvast ülekohtust, mis pole kaugel vägivallast. Giolo lühifilm on osa Wielsi residentuuri Moscarella-19 projektist, milles tegi kaasa ka Anu Vahtra.

IFFR noortežürii hindas aga parimaks Elevandiluuranniku režissööri Philippe Lacôte filmi "La nuit des rois" ("Kuningate öö"). Tegemist on Lacôte teise täispika filmiga, mis esindab Elevandiluurannikut ka Ameerika filmiakadeemia rahvusvahelise filmi kategoorias. Tema eelmine film "Run" valiti 2014. aastal ka Cannes'i filmifestivalile "Un Certain Regarde" programmi. Lacôte püüab filmi panna rohkem kui lihtsalt loo ühe pätijõugu liikmest, kes satub kurikuulsasse La Maca vanglasse. Nooruk, kellele antakse nimi Roman saab eristaatuse, sisustada öö lugudega, kui ta kuulutaks loo lõppenuks, oleks lõpp ka tal endal.

Lacôte rõhub siin lugude jutustamise oskusele ja olulisusele. Romani loojutustamise oskusest oleneb mitte ainult ta enda elu vaid ka see, kui palju suudab ta süstida sellega kaasvangidesse lootust ja inimlikkust. Loo jutustamist saadavad vangide ülesastumised tantsude ja lauludega, justkui oleks vanglasse suletud riigi andekaimad pojad. Romani jutustus on tihedalt seotud ka poliitikaga, rääkides ajast, mil sõjaväelise riigipöördega kukutati Laurent Gbagbo. Vangla kujundi abil annab Lacôte edasi ka oma suhtumist läänemaailma, mis on Aafrika riigid jätnud omapäi sisemiste konfliktide halastamatusse pöörisesse.

IFFR-ile oli see esimene virtuaalne festival, välisriikide filmiajakirjanikule võimaldatud veebivalik oli pigem pragmaatilist laadi – vaadata saigi võistluskavade filme, lisaks vaid mõni nimetus laiemast programmist, mis oli suuremas ulatuses kättesaadav vaid Hollandis. Suuremaid vaatajahulki ootab IFFR Rotterdami juuni alguses, kui 50-aastaseks saanud festival näitab kinodes neid filme, mille järgi ta sai kunagi kuulsaks kui julgete filmide festival, andes muuseas eeskuju ka Helsingis 1980. aastate lõpul alguse saanud filmipeole "Rakkautta ja anarkiaa".

Võrreldes mulluse PÖFF-iga näis IFFR veebikava kesisem – väljas oli vähem filme ja võistluskavadki ei paistnud kokkuvõttes nii tugevad kui Tallinnas, kuid igal festivalil on oma profiil ja filmitegijail tuleb teha raskeid otsuseid, kuhu oma film saata. Kommertslikum pool on muidugi esil Berliinis, Cannes'is, Veneetsias, kuid Rotterdami pluss on alati olnud ta kompromissitus ka nende riikide filmide esiletoomisel, mis pole end filmimaadena veel kinnitanud. Pealegi on Rotterdamis olnud alati esil filmikunsti avangard – eksperimentaalsemat laadi tööd nii vanadelt kui ka uutelt autoritelt, rääkimata filmidest, mis räägivadki kinost kui kunstiliigist. Tallinn niipalju ei riskeeri, aasta läbi toimiv filmiveeb võiks aga mõistliku hinna eest meil siiski olla.