"Näeme suuremas pildis, et see pole ainuke asi, mis on kultuurivaldkonnas toimunud," rääkis Kangur saates "R2 Pulss". "See oleks löök, kui selline rumal otsus jõusse jääks."

Kanguri sõnul ei töötaks selles olukorras ka orkestrite projekti kaupa sisse ostmine, sest sõjaväeorkestritel on oma spetsiifilised oskused. "See ei õnnestu ei ajas, logistikas, rääkimata tasemest. Orkester kasvab kokku aastatega ja see ei teki nii, et paned samal päeva koosseisu kokku ja asi toimub," selgitas Kangur. "Sõjaväeorkestrite ülesanne on osata pilliga marssida ja nad on õppinud mängima nii vihmas kui miinuskraadidega. Need on asjad, mida tavaline professionaalne muusik pole harjunud tegema, aga nemad on saanud spetsiaalse koolituse."

Probleemne küsimus on Kanguri sõnul ka see, mis saab kõikidest koondatud orkestrantidest. "Kui puhkpilli õppida, siis on erialaselt võimalik saada pedagoogiks või minna professionaalse orkestrandina tööle. Kuid teatrite orkestritel on puhkpillimängijate kohti vähem, lisaks on ülemaailmsed konkursid, kuhu tulevad välismaalased, kes saavad koha ja siis vabaneb koht iga 4-5 aasta järel. Nii et sinna saab, aga võimalusi on vähe."

"Kui inimestel on võimalik olnud mängida orkestrites ja ühel hetkel öeldakse, et neid pole vaja, siis kuidas edasi? Kas kaitseväeparaadid toimuvad edaspidi vaikuses?" oli Kanguril mitmeid küsimusi.

Tema sõnul kehastab kaitseväe orkester mitmeid väärtusi ning on oluline osa kaitseväe üritustest, diplomaatilistest üritustest, väliskülaliste vastuvõttudest, hümnide mängimistest ja lisaks on neil ka väga aktiivne enda kontserttegevus.

"Kui mõtleme, et igal endast lugupidaval riigil on olemas ooperiteater, koorid ja puhkpilliorkester, mis on enamasti sõjaväe juures, siis on arusaamatu, kuidas Eesti Vabariik on üks väheseid, kellel ei oleks sõjaväe orkestrit," rääkis Kangur. "Kui vaatame, millised need üritused välja hakkavad nägema ja kui palju see kaotab tseremoniaalsuse ja üldse muusikakultuuri osas, siis see on masendav. Need on lühinägelikud otsused."

"Kui mõelda, et 1990. aastatel oli meil kolm orkestrit ning kui rikas oli riik siis ja kui rikas on riik praegu, siis on need otsused arusaamatud," tõdes Kangur. "Kui praegu räägime, et elame paremini kui kunagi varem, siis tundub, et kultuuris seda ei ole." Kangur nentis, et ise kultuurikorralduses töötades näeb ta, et kultuurialased kärped ei piirdu vaid käesoleva teemaga, vaid on olnud pikaajalisem protsess. "Rääkimata praeguse valitsuse tegevusest. See on sihilik, mis praegu toimub."

Kanguri sõnul on praeguse probleemi tuumaks see, et kärpeid tegevad inimesed ei mõista kultuurivaldkonda piisavalt. "Teatud erakondadel pole arusaama kultuurist ja neil on tunne, et kultuur on viimane, justkui meelelahutus, mis võib olla, aga ei pea," ütles ta. "Peaminister ütles, et see on ebamugavus, kui kultuuri pole, aga kui on inimesed, kes on aasta ilma tööta ja neil pole võimalik oma erialal töötada, siis ei räägi solidaarsusest ja inimõigustest mitte keegi."

"Siin astutakse selle sama reha otsa, kuhu 12-13 aastat tagasi, kui Eesti riik oli kõige sügavamas majanduskriisis üldse Euroopa Liidu riikidest. Me läheme sama teed ja see jääb inimeste kanda, sealhulgas ka maksutõusud ja muu."

Kokkuvõtvalt tõdes Kangur, et orkestri koondamise otsus oleks selle tegevuse alahindamine ning selle taga on vähene arusaam sellest, mida see amet endast kujutab, ja arusaamatus, et inimesed kaotavad töö. "Usun, et kui väga-väga vaja, siis kärpekohti leiaks ka mujalt kui inimeste arvelt," nentis Kangur.