Ma ei ole näinud balletti "The Golden Temple" ega tea selle sisu. Minu käes on ainult kauni kujundusega vinüülplaat ja mõned visuaalsed pidepunktid: fotod, treiler, plaadikaas ja tüpograafia. Seda, kas heliriba on loodud kindlaid balletireegleid järgides (ballettmeister Teet Kask) või on seatud sammud ja liikumine muusika järgi, ma ei tea. Aga ega seda ei teagi paljud. Meil on võimalus lasta muusikal rääkida oma lugu ilma millegi muuta.

Kirjutan seda arvustust Narva-Jõesuus oma vanemate kodus, on hommik ja vihma sajab plekk-katusele. Samamoodi, just sellise tiheduse ja rütmiga algab ka album. Siin on lummav juhtmotiiv, mis tuleb ja kaob. Kalligraafilistelt radadelt viiakse mind kiiresti vastakuti reaalsusega – võitlusliku momendini. Trummides on eksootikat, naturaalsust, ent mitte elektroonikat. Siin on Mölderi tuttavlikku tribal'i-rütmikat ("Tiks 071"). Aimub sõnadeta luulet, mõtlust, rahulikku kulgemist ja olukordade teket. On rõõmsat ekstaasi – ühistantsimist ülikutele. Kohal on meister, üks peategelastest – tšellist Theodor Sink. Ta nõuab ja saab oma tähelepanu.

Väheste vahenditega luuakse atmosfäär, kus iga asi on omal kohal. Loodust on kõikjal, ka toas ja ruumis – kuskilt tuleb linnuparv, on üksiku linnu triivimist tuultes, aga sellesse sekkub vääramatu jõud ja viib asjad mujale, kui oli esialgu planeeritud. Selline on elu, kohati julm. Aga taas tärkab kõik – uus hommik algab virgumisega, enese järkjärgulise liigutamisega, võimlemisega ja lõpuks kasvab sellest välja midagi ilusat – tants.