Arvustus. Falliliselt kõrguvate kaeladega kaelkirjakud ja rippuvad teekotid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Laurentsiuse „Autoportree pika keelega” (1993) ja Priit Pajose „Süütaja” (2006) Autor/allikas: Hedi Jaansoo

Uus näitus
Grupinäitus "Metsikud" Tartu Kunstimuuseumis
Kuraatorid Kristel Sibul ja Kristlyn Liier
Avatud 15. maist kuni 3. oktoobrini

Arvustus ilmus Müürilehes

Tartu kunstimuuseumi teisel korrusel on avatud paljutõotava noore kuraatori Kristlyn Liieri ja Kristel Sibula ühiselt kureeritud näitus "Metsikud". Muuseumi kogudest ja kunstnike omanduses olevatest töödest koosnev näitus taaskonstrueerib 90ndate kunstipildi pöörasust. Osalevad kunstnikud jagunevad laias laastus kaheks – need, kes 90ndate kunstimaastikul aktiivselt tegutsesid (Tommy ja Laurentsius, Margus "Sorge" Tiitsmaa, Andrus Joonas, Jasper Zoova jt) ning teised, kelle looming on ideeliselt sõlmitud sajandivahetuse stiihiaga (Erki Kasemets, Albert Gulk, Ville-Karel Viirelaid, Remo Randver jt). 

Esimeses saalis manipuleerib vaataja tähelepanuga kitšiga flirtiv Laurentsiuse "Autoportree pika keelega" (1993), mille kõrval ripub justkui oponendina renessansliku maalilaadiga Priit Pajose "Süütaja" (2006). Laurentsiuse lapseliku keelenäitamise kõrval mõjub tõsistavalt Pajose teos, mis visualiseerib timuka siseheitlusi – kuninglike juveelide ja keebiga timukas on süüdatud ohvrile selja keeranud ning sõrmi kõrvadesse surudes kurdistab ta end agooniliste karjete eest. Kaarel Vulla "Ahv kanalas" (2002) rahustab oma tsirkusliku huumoriga "Süütajast" traumeeritud vaatajat, kujutades pulmakleidis kanadele kniksu tegevat pärdikut. Koloriit on kanala maalähedusele truult porine, pintslitöö nii lõbustatult rammukas, et võib peaaegu kuulda kunstnikku molberti taga naermas. 

Suures saalis pilab Ville-Kaarel Viirelaidi "Kuraatorit oodates" (2006) kunstiteoreetik George Dickie institutsionaalset kunstiilma, mis määrab kunstiteose väärtuse, tekitades kunstniku perspektiivist absurdse võimuhierarhia – elitaarne kuraator on külmetavast kunstnikust otsustavamal positsioonil. Lillega lipitsev kunstnik on maalil kuraatorit oodates zombistunud – sissevajunud tuhakarva põsekoopad, lagunenud hammastega mustjas suu, kurnatud silmad ja koolnule omane grimass kõnelevad mesimagusa meelitamisega kunstniku väärikust pisendavast mõjust ning kunstniku vastuolulisest sõltuvussuhtest kunstivälja autoriteetidega. Remo Randveri aka Ig Noiri postamendile asetatud joonistused (2007–2010) mõjuvad keset "metsikuid" eraldiseiva mininäitusena, justkui varalahkunud kunstnikule austust avaldades. Joonistuste iseloom meenutab oma kütkestavas sõgeduses Taavi Noveki 90ndaid igatsevaid visandeid. 

Tommy ja Laurentsiuse "Kompositsioon jõuluvanaga" (1993) kannab enda põrmustuva monumentaalsuse ja basquiat'likkusega kogu suure saali atmosfääri. Segatehnikas teos mässab traditsioonilise tahvelmaali konventsioonide vastu, kuhjates endale nii maali, kollaaži kui ka juhuslikke esemeid. Teos näib suuremas plaanis kujutavat kahte jõuluvana – üks usalduslikult ingellik, teine kuratlikult amoraalne. Leonardo DiCapriole sarnanevate näojoonte ja pühaduse oreooliga ümbritsetud jõuluvanale vastandub desade'ilik kamasutrat meenutava kehakeelega kommionulik jõuluvana, kelle frivoolselt nilpav keel ja roheliste kulmude manipuleeriv kõrgumine kõnelevad ühemõtteliselt pornograafilistest kavatsustest. Teose üldmuljet kujundavad mänglevad, lõtvade või olematute seostega fragmendid – ussitav ja upitav virsiku-tagumik, falliliselt kõrguvate kaeladega kaelkirjakud ja rippuvad teekotid, jumalikku positsiooni asetatud, testosteroonist ja dopingust pakitseva lihasmassiga mees tiitliga Jüri 1, kangelase positsiooni koomikslik nihutamine Püha Jürilt pahelisele Püha-Lohele, keskel troonimas pareidoolne pealuu ja rasvunud 20. sajandi Willendorfi Veenus. 

Tommy ja Laurentsiuse "Kompositsioon jõuluvanaga" (1993) ja Mia Balti "Kääbuste isandad" (2002) Autor/allikas: Hedi Jaansoo

Illusoorse harmoonia loob Mia Balti suuremõõtmeline "Kääbuste isandad" (2002). Toomas Vindi maalitehnilise teise minana mõjuv teos kujutab nudistide homoerootilist piknikut, mis on tõlgendatav feministlikust perspektiivist – vuajerismist tõukuvaid naisakte asendavad sootsiumi mees-isandad, kelle alastus pole vastupidiselt naise alastusele objektiseeriv, pigem ekshibitsionistlik meheauga praalimine. Saali keskel on Andrus Joonase obstsöönne koni-installatsioon "Aledoia258. Armastus võidab hirmu" (2007), milles tundsin muigega ära iseenda armastava/vihkava suhte nikotiinideemoniga (suitsetajad eelistavad kvaliteeti kvantiteedile eksole). Albert Gulki selgelt äratuntavate, obsessiivselt tihedast fantastikast põimunud joonistuste ees tekib küsimus, mil määral horror vacui kunstniku loomeprotsessi dikteerib. 

Viimane saal näib esitlevat kunstniku loovuse n-ö köögipoolt, oleksime astunud justkui ateljeede amüsantsesse korralagedusse: seintel on Janno Bergmanni "38 toosi" (1998), mis annab sissevaate kunstniku psüühesse aforismidega tikutoosidel nagu "KUNST kui idee on tabamatu, seda saab ainult järgida või sellele läheneda" või "KUNST kui idee on samane inimsuse-ideega, tuleneb sellest ja on selle teenistuses. Inimsuseidee omakorda tuleneb JUMALAST". Kunstiteoreetilised aforismid jätkuvad unenäolise düstoopiaga musta päikese sünnist, füüsikaliste jõudude vahekorrast ja kalambuursete viidetega Malevitši kunsti nullpunktile ehk mustale ruudule. Saali keskel on Erki Kasemetsa maalitud kartongide installatsioon "Life-file" (u 1985–2021). Nullkululik alternatiivne lõuend on omamoodi ajalooline dokumentatsioon 90ndate Eestis kinnistuvast lääneliku priiskamise ja veel täielikult välja juurimata nõukogude defitsiidivaimsuse dissonantsist, mistõttu teismeline Kasemets jätkas väärtuslikele piimapudelitele sarnaselt piimapakkide säilitamist, et nendele maalida. Artbrutilikult jagunevad piimapakendid süsteemide ja korrastatuse alusel temaatiliselt alakategooriatesse "Ajamaalingud", "Kohamaalingud", "Ready-made" ja "Külalised". Tõsimeelse kunstiajaloolasena pean mõningase piinlikkusega tunnistama, et väljusin sellest loova vabaduse mängutoast itsitades, sest lihtsalt nii tore oli!

Erki Kasemetsa "Life-file" (u 1985–2021) Autor/allikas: Hedi Jaansoo

Näituse kujunduse eesmärk pole luua traditsioonilist tehislikku narratiivi või ruumispetsiifilist punnitatud sünergiat. Kesksel kohal on teoste individuaalsus, mis on vabastavalt kurdistunud kunstiilma erudeeritud monoloogile.  Kuraatori asemel on kuningaks Kunstnik ja tema lahknev mõttemäng – kujunduses on kuraatorid võtnud austava ja mõistusliku positsiooni, ohjates vabakasvatuslikult kunstnike hullunud eksperimenteerimist. Teoste paigutusel on lähtutud näiteks mõõtmetest või teosespetsiifilitest nõuetest eksponeerimisele: suured teosed nagu Tommy ja Laurentsiuse "Kompositsioon jõuluvanaga" (1993), Albert Gulki "Valguse varjutus" ja "Valguse nuuskajad" (2015), Mila Balti "Kääbuste isandad" (2002) on suures saalis; legendaarse Academia Non Grata koolkonnaga seotud Sorge, Marianne Männi ja Tanel Saare performance'ite videosalvestised ääristavad teekonda pimedamasse saali, kus Toomas Altnurme psühhedeelilise "Mõistuse vangla" (1999) helendavatel värvidel on võimalik jaaniussina särada. Kuraatorite vähesekkuv roll harmoniseerub 90ndate kunsti liberaalsusega, andes peaosa vabastatud häälega kunstnikele endile, ning väärib sedasi eraldi tunnustamist.

Sorge, Marianne Männi ja Tanel Saare performance'ite videosalvestised Autor/allikas: Hedi Jaansoo

Sorge, Marianne Männi ja Tanel Saare performance'ite videosalvestised
90ndate kunstiga seostub epiteet "ülbed", samas kui "Metsikute" näitusel joonistus pigem välja muhe mängulisus, uus-avangardne kunstipiiride üllas laiendamine ja kunstniku autonoomse positsiooni defineerimine. Näituse kuraator Kristlyn Liieri sõnul tekkis riigipiiride avamisega olukord, kus eksperimenteerimisel polnud n-ö korrastavaid raame, mistõttu "kadunud 80ndate" kõrval näiski 90ndate poleemiline kunst ülbe. "Metsikute" vabameelne destruktiivsus, seniseid kunstinorme ja professionaalsust provotseeriv iseloom ja kunsti kui ideed ümber hindav lähenemine loomingule meenutab ajaloolise avangardi eesmärke (a la futuristide varieteelikud etendused Seratad või rõhutatult anti-ideoloogiline dada-loosung "Tõeline dadaist on dada-vastane!"). Kuigi Lääne- ja Ida-Euroopa avangardid eemaldusid üksteisest maailmapoliitilistel põhjustel, joonistuvad välja sarnased rütmid. Nii nagu neo-avangard püüdis läänes ajaloolise avangardi missiooni jätkata, näib siinne soveti-trellide langemisele järgnenud kunst nautivat vastloodud poliitilist ja loomingulist vabadust. 90ndate kunstnikud jätkasid bravuurikalt pausile pandud avangardi orgaanilist protsessi, mida Tartu Kunstimuusemi "Metsikute" näitus efektselt näitlikustab. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: