Kuidas sa veetsid oma koroona-aasta?

Tavaliselt (naerab). Välja arvatud see, et ühtegi kontserti ei toimunud. Ma salvestasin muusikat, aga polnud nii produktiivne kui ma esiti arvasin, et olen. Kontsertide andmine ja tuuril olemine on inspireeriv ning mul oli tunne, et see polnud miski, mis inspireeriks muusikat tegema. Ma küll tegin muusikat, aga mitte nii palju, kui ma planeerisin.

Kui palju sa planeerisid muusikat teha?

Paljudel inimestel oli idee, et nüüd aeg keskenduda stuudiotööle jm sellistele asjadele.

Mis sa siis selle asemel tegid?

Ma ei tea, ilmselt stressasin ei millegi pärast (naerab). Ma kolisin ka teise riiki ja linna. Ma elan nüüd Ateenas, Kreekas. Nii et sellega oli üsna palju korraldamist.

Pandeemia on kestnud varsti juba kaks aastat. Sa pole selle aja jooksul esineda saanud. Kas sa oled esinemist igatsenud?

Tegelikult mitte nii palju kui varem. Aga tegelikult oli mul eelmisel aastal võimalus esineda korra Soomes ja ka Berliinis. Üritused toimusid augustis ja septembri. Aga siis tuli uus lockdown ja jälle ei toimunud mitte midagi. Aga praegu näib kõik taas väga lootusrikas.

Aga kas see aeg ei olnud frustreeriv?

Kindlasti. Kõik on olnud väga ebakindel. Nüüd on rohkem kindlust, kuna aina enam inimesi saab vaktsineeritud jne, aga me ei saa siiski olla 100 protsenti kindlad, et normaalsus taastub. Usun, et see saab olema umbes selline nagu oli pärast suve. Aga see kõik on kestnud nüüdseks poolteist aastat ja kõik on väga ebakindel. Suurem osa mu sissetulekust tuleb esinemisest, nii et rahaasjad on tekitanud üsna palju stressi.

Kas sul tuli endale leida uus amet? Uus viis raha teenida.

Ma üritasin (naerab). Kuna ma olin kunagi trammijuht, siis küsisin neilt [Helsingi linnatranspordi ametilt], et kas nad võtaksid mu uuesti tööle. Aga nad ütlesid, et möödas on liiga palju aega ja mu juhiluba on aegunud ning ma peaksin uuesti kursustele minema ja nad tegelikult ei vaja uusi juhte. Küsisin ka sõbralt, kes töötab restoraniäris, et kas ma saaksin äkki tulla restorani kelneriks tööle. Aga ka kelneritel oli probleeme, sest restoranid ei olnud avatud. Nii et kes palkaks sellises olukorras tüübi, kel puudub kogemus (naerab)? Lõpuks – mu onu ehitab Kesk-Soomes suvemaju, nii et ma kirjutasin talle, et kas ma saaks tema juurde tööle tulla, aga ta ei vastanud mulle. Seega saan teha ainult muusikat. Nagu idioot vana asja juurde tagasi.

Paljud inimesed said sellest ajast inspiratsiooni, sest nende eluajal ei olnud midagi sarnast varem juhtunud ja nad tundsid, et nad peavad selle kogemuse muusikasse panema. Kas sa tundsid, et sa pead tegema midagi sarnast ja peegeldama neid aegu oma muusikas?

Ei (naerab). Aga ma usun, et see peegeldub sellegipoolest ja sa ei pea eraldi üritama, kuna see on nii suur asi. Mulle ei tundu, et ma peaksin koroonaajast albumi tegema. See ei tundu mulle väga köitev idee. Muidugi on seda võimalik ka hästi teha, aga see ei inspireeri eriti.

Mõned teised albumid, mis tänavu on ilmunud, ignoreerivad täielikult seda, et koroona üldse olemas on – need on super lustlikud ja positiivsed. Samas on tehtud väga depressiivseid ja tumedaid albumeid, mis peegeldavad karantiiniaega jne.

Eks inimesed peegeldavad seda eri viisidel. Ma täitsa usun, et see oli mõnede inimeste jaoks väga lõbus aeg.

Jah, sest mõned inimesed ilmselt vajasid vaba aega.

Jah, see kogemus oli ilmselt väga erinev. Mõned nautisid seda, aga oli ka kõiki vahepealseid tundeid. Mõned inimesed vajavad rutiini. Teised saavad hakkama selle vabadusega, mida see [koroona] on andnud, kui sinu igapäevarutiinis ei ole nii palju struktuuri, nagu töö jne. See võib olla mõnede inimeste jaoks šokeeriv.

Reisimine Eesti ja Soome vahel oli varem nii lihtne ja enne koroonat sa isegi ei mõelnud selle peale. Aga vahepeal oli tunne, et käes on justkui 90ndad, kui kõik ei saanud Soomes käia. Kuidas see sulle tundub – kas Eestisse esinema tulemine tundub olevat natuke erilisem kui eelmistel kordadel ja aastatel?

Juba see, et üldse on võimalik esineda, tundub praegu eriline ja teeb mulle palju rõõmu. Sellest on üksjagu aega möödas, kui ma viimati Eestis esinesin, nii et ma usun, et see saab olema eriline.

Kas sa tead midagi sellest kohast, kuhu sa Eestis esinema tuled?

Väga ei tea. Aga tean, et see on linnast väljas.

Eestis peame me seda [Ida-Viru maakonda] üsna eksootiliseks kohaks, sellises soveediaja mõttes.

Seal on siis soveediaja hooned ja sarnased asjad?

Jah, Ida-Virumaal on vanad kaevanduslinnad jne. Aga küsimus, mida ma tahtsin küsida, on see, et kas sulle on midagi selle koha juures oluline, kus sa esined, enne kui sa ütled jah?

Mitte eriti. Ma ei oska midagi välja tuua, mis oleks oluline, mida ma selle koha puhul nõuaks.

See festival, Mägede Hääl. Kas sa tead midagi selle kohta?

Ma vaatasin, kes seal esinevad, seal oli üksikuid tuttavaid nimesid ja me olime ühe korraldajaga ühes Eesti raadiosaates. Ma ei tea selle kohta väga palju peale selle.

Ma olen ise Mägede Häälel varem korra käinud, see oli aastal 2018. Ilm oli üsna halb ja nad näitasid festivalilalal plaadipoes jalgpalli maailmameistrivõistluste poolfinaalmänge ja juhtus selline asi, et mängud võtsid suurema osa rahvast lavade juurest ära. Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused käivad praegu ja finaalmäng on sel nädalavahetusel. Kuidas sa end tunneksid, kui sa esineksid ja publik kaob jalgpalli pärast ära?

Ma ei tea, mul pole seda juhtunud, aga ma arvan, et see oleks OK. Jalgpallipublik võib olla üsna lärmakas. Nii et jah, ma ei muretseks selle pärast liialt.

Küsimus on rohkem selle kohta, et kas sulle on oluline, et su kontserdil oleks täismaja? Kas see häirib sind, kui sa ei müü kontserdile piisavalt palju pileteid või pole vahetult lava ees piisavalt palju inimesi?

Ei, lõpuks on nagu on. Sa ei saa väga midagi teha. Samas festivalidel aeg-ajalt mõned asjad hilinevad ja see võib olla see põhjus [miks lava ees on oodatust vähem inimesi], sest inimesed vaatavad muid bänd, kes mängivad veel siis, kui sa alustad. Aga see on tore, kui sa alustad ja lava ees ei ole väga palju inimesi, aga siis neid tuleb järjest juurde ja lõpuks on täismaja. Aga jah, lõppeks pole midagi teha. See ei mõjuta väga mu tuju.

Kontsertide osas on läbi aastate olnud vähemalt Tallinna kontekstis see jutt, et artistide esinemisaega on lükatud järjest hilisemaks ja see pahandab inimesi. Kuidas sulle tundub, mis on hea aeg lavale tulekuks? Kas see on OK, kui kontsert algab kell 2 öösel?

See on riskantne (naerab), sest bänd võib olla purjus ja kõik teised on ka väga purjus. Samas võib publikuga koos tekkida parem peomeeleolu. Aga ma ise eelistan esineda vara, kuigi see sõltub. Mõnikord oleme me esinenud kell viis hommikul, see on liiga hilja.

Või liiga vara.

Sa teed soundcheck'i ära kell kuus õhtul ja astud lavale kell viis hommikul. Lihtsalt ootad 11 tundi mõeldes, et midagi võib nihu minna (naerab).

See ei ole normaalne. See pole üldse normaalne. Aga festivalikontekstis on vähemalt alati keegi, kes on valmis sind kell viis hommikul kuulama, sest alati on inimesi, kes on veel selle kella ajal üleval.

Eks korraldajad teavad, kuidas seda teha. Asi võib olla ka selles, et nad ootavad inimesi mõnedelt teistelt pidudelt ja seepärast algab kontsert nii hilja. Ma ei tea. Aga kell viis hommikul on esinemiseks liiga hiline.

Mida sa teiste pidude all silmas pead?

Sama asja nagu festivali puhul, kus mõni artist on edasi lükkunud jne. On väga palju asju, mis võivad kava mõjutada. Üldiselt asjad hilinevad ja festivali korralduses tekivad muud takistused. Heal festivalil on korraldajad nendele juba mõelnud ja saavad nendega hästi hakkama.

Kas sulle meeldib festival kui kontseptsioon? Kui sa lähed sinna külastaja, mitte esinejana, siis sa pead tõeliselt läbi mõtlema, kuidas lavade vahel liikuda ja millal, et näha kõiki neid artiste, keda sa näha tahad.

Vahel ma tunnen, et festivalidel on liiga palju esinejaid, keda sa tahad näha ja isegi siis, kui sa jõuad kontserdile õigeaegselt, siis on seda vastu võtmiseks liiga palju. Kui palju kontserte suudad sa ühe päeva jooksul ikka vastu võtta ja neile täielikult keskenduda? Võib-olla ainult kahele. Ühele (naerab). Ühele kuni kolmele. Aga mitte kuuele. See on meelevaldne. Aga võib-olla on see ka festivalide ülesanne, et see läheb mingil moel käest ära ja siis sa lihtsalt vibe'id ringi. Sa ei pea nii palju keskenduma. See ei ole nii range.

Kui vaadata festivalide kavu järgmiseks aastaks, siis näiteks Primavera on veel enam täis pakitud kui varasematel aastatel. See on peaaegu nagu spordiüritus. Kui see ala on nii suur ja sul tuleb ühe lava juurest teise juurde liikuda.

Ojaa, sa pead jooksma.

Aga kui võtta tavalised klubikontserdid, siis kuidas need on võrreldes ülesastumistega festivalidel? Kas sa tajud neid üldse kuidagi erinevalt?

Kontserdipublik on eri kohtades väga erinev. Festivalipublik on juba üles soojenenud ja festivali meelelaadis – pidusem.

Mis sorti publik sulle meeldib? Kas sa tahad lava ette neid purjus ja ülirõõmsaid inimesi või intellektuaale, kes vaikselt kuulavad, mis sa laval teed?

Midagi nende kahe vahepeal. Mõnikord ma naudin seda, kui inimesed lihtsalt kuulavad. Aga mingisugune vibe peaks ikka olema, sest olemine võib närviliseks kiskuda, kui inimesed kuulavad liiga hoolikalt (naerab). Kui inimesed on liiga lärmakad ja purjus nagu jalgpallipublik, siis ka see ei ole hea. Seda on liiga palju.

Aga Eesti publik? Ma aiman, et Eesti ja Soome publik on kontsertidel suhteliselt sarnane – oleme mõlemad aeglase loomuga ja mitte nii ekstravertsed.

Mnjah, aga see on nii ka paljudes teistes kohtades. Ma ei tea, kus võiks olla kõige metsikum publik. Mehhikos oli mul vist läbi aegade metsikuim publik.

Tõesti? Mis nad tegid seal?

Nad lihtsalt karjusid terve kontserdi läbi päris algusest peale (naerab). See muutis esinemise väga keeruliseks.

Muutis esinemise keeruliseks?

Keeruliseks selles mõttes, et ma hakkasin lihtsalt naerma, sest see oli mu jaoks liiga naljakas. Aga ma olen sellega harjunud.

Lõpetuseks – me rääkisime enne põgusalt jalgpallist. Kas sa vaatad jalgpalli?

Mitte eriti, aga mõnikord küll. Tavaliselt siis, kui on mõni oluline mäng, mida on tore koos sõpradega vaadata ja õlut juua.

Ma küsin seda, kuna Soome võistles jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel. Kas see on sinu jaoks oluline?

See on lahe, sest Soome ei ole minevikus olnud väga tugev jalgpalliriik.

Mu küsimus on, et kuidas te seda tegite, sest me tahame ka Euroopa meistrivõistlustele pääseda.

Mul pole aimugi. Ma ei jälgi väga seda, mis jalgpallis toimub. Eks nad ilmselt mängivad nüüd lihtsalt paremini. Võib-olla need teised suured jalgpalliriigid on väsima hakanud (naerab).

Jaakko Eino Kalevi astub festivalil Mägede Hääl LHV live laval üles laupäeval, 10. juulil.