Arvustus. Märt Piusi lavastajadebüüt libedal pinnal

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Stseen lavastusest "Ujuja". Fotol peaosatäitja Tõnis Niinemets. Autor/allikas: Siim Vahur

Uuslavastus

,,Ujuja"

Autor Lucas Hnath

Lavastaja Märt Pius

Kunstnik Kristjan Suits

Tõlkija Paavo Piik

Osades Tõnis Niinemets, Uku Uusberg, Steffi Pähn, Alo Kõrve

Esietendus 18. juulil 2021 Sakala 3 teatrimajas

Nagu nenditakse ka lavastuse tutvustuses, on vennad Piusid eesti teatrimaastikul üks silmapaistvamaid tandemeid. Pärast kümnendit tõsisemaid kui ka naerutavaid näitlejatöid, tehakse esimesed katsetused režiitöös. Priit Piusi debüütlavastus ,,Gorge Mastromase rituaalne tapmine" esietendus paar aastat tagasi Linnateatris, milles vend Märt nimiosalist mängib. Sarnane impulss kannab temagi esimest lavateost – kas elada eetiliselt või jõuda kaugele läbi valede? Kui Priit Piusi valitud Denis Kelly näidend oli oma toonilt tumedam ja süvapsühholoogilisem, siis Hnathi ,,Ujuja" on kergem ning seeditavam tekst. Siiski kannab Märt Piusi esimene töö sarnast kaalukust, lähenemisviisist olenemata.

Atmosfääriloome algab juba sisenemisest Sakala teatrisaali, kui veel lavagi näha ei ole: ninna paiskub kloorilõhn. Vaataja jaoks luuakse kummaline sfääride kohtumine: teadlikkus, et asutakse vaatama näitemängu, põrkub sünesteetilise mälupildiga basseiniveest kondenseerunud ujulast. Publik istub tribüünidel justkui spordivõistlustel – ootusärevuses, milliseid sooritusi saame täna tunnistama. Seetõttu on sport ja teater üksteisele lähedal ning nendevahelist mängumaad on seni kahetsusväärselt vähe avastatud. Ühe pretsedendina meenub hiljutine Andreas Aadeli lavastus ,,Mängu ilu" Tartu Uues Teatris, mis oma olemuses toetub suuresti sportlikule võistlusmomendile. Analoogiaks leiab veel ühise teguri, kui silmata lava – mõlemad valged, minimalistlikud areenid on kujundanud Kristjan Suits. Need on kavalad valikud, sest neutraalne lähenemine aitab kontrastina esile tuua inimliku konflikti intensiivsust. 

Siiski olin enne teatriõhtut alusmaterjali suhtes skeptiline. Kui ,,Mängu ilu" tegeles suure küsimusega või(s)tlushimust, siis enne "Ujuja" näidendi temaatikaga tutvumist näis, et tegu võib olla rohkem päevapoliitilise argikemplemisega. Ühiskonnana oleme jälginud muuhulgas nii Nabi dopinguskandaali, olümpiamängude-eelseid ponnistusi kui ka äsjalõppenud jalgpalli EM-i võlusid ja valusid. Sport kütab kirgi, kuid sageli ei laskuta sellelt tasandilt moraalsete küsimuste juurde: spordimehed on ausad, aga ainult juba ette kirjutatud reeglite järgi. Neid reegleid ei seata piisavalt kahtluse alla, sest on traditsioonid, mida isegi 21. sajandil uuesti mõtestama ei hakata. Südames tunneme, et midagi on valesti, inimestega on käitutud ebaausalt, ent sport on see, mis peab alati võitma.

Iga Hnathi loodud ja Paavo Piigi eestistatud tegelaskujuga ilmnes võimalus sümpatiseerimiseks, sest vigadest hoolimata olid mõistetavad nende ambitsioonid ning põhjused valelikuks käitumiseks. Tekst, kus ei ole rõhutatud protagonisti ja antagonisti ainuõiguslikkust, on hea tekst, sest oma ambivalentsuses näitab see elule omast subjektiivsust. Loomult püüdlikel on raske mõista paradokse. Kas kaitseme kedagi või teeme olukorda ainult hullemaks? Kuidas saab oodata moraalset käitumist ühiskonnas, kus võid selle tõttu kõik kaotada? Kui saavutame midagi, on see tõeliselt teenitud või puhtjuhuslik? Nagu rõhutas Kõrve kehastatud treener, siis Pauli võidukuse puhul ei ole tegu õnnega, vaid raske tööga. Teades aga selle võidu tagamaid, võime hakata kahtlustama lisaks iseendale ka kõiki teisi edukaid meie ümber. 

Kui dramaturgia ei taotle poeetilisust või psühhoanalüütilist sissevaadet Suurte Sõnadega, vaid autentset elu oma roppustega, parasiitsõnadega ning lonkavate lausetega, võib sellega ka üle panna. Lust oli kuulda, et žargoon oli paigas ja niivõrd usutav. Niinemetsa ja Uusbergi kehastatud vendade keemia toimib oma lünklikkuses – ebalevas jutus, vahelepõigetes, aaaaokeides ning perekondlikus sidemes, mis jätab ruumi lõõpimisele. Steffi Pähni kitsikuses vaevlev Laura on lihast ja luust naine, mitte Paulile näiv ebajumal, kes üritab mehe robustse mesijuttu juures kahel jalal püsida. Kuigi tema lugu jääb siiski taustaks Pauli ning tema venna vahelisele vastasseisule, jõutakse kompida piisavalt vett, et mitte jätta tunnet, et lavale on toodud lihtsalt üks naine, et teha peategelase elu põnevamaks. Alo Kõrve kehastatud treener on säärane vanakooli treener, kellega enamik kord spordiga tegelenutest on kokku puutunud. Tema positsiooniga kaasnev otsus võis olla ehk kõige pingelisemgi heitlus, sest mõlema võimaliku valiku – aususe ja edu – puhul võetakse temalt midagi, mida ta on oma töötatud aastatega ära teeninud. 

Paeluvaima heliefektina kõlaritest tuleva valju muusika, spordivõistluse olme ning nii mõndagi inimest publikust ehmatama panevate pasunate taustal kerkib esile jalavarjude kriuksumine märjal laval – see meenutas konstantselt, millisel libedal pinnal tegelased kõnnivad ning kui lihtne on kukkudes avastada, et oledki maas ja enam püsti ei saa. Kui kaks venda end pärast kulminatsiooni ehmunult pikali leiavad, saavad nad aru, et on aeg leida stabiilsem pind, kus edasi liikuda.

,,Ujuja" töötas, sest kasutas piisavalt aktuaalset ja hoomatavat konteksti, et küsida üldinimlike küsimusi. Vahel minnakse ühega neist aspektidest liiga kaugele ning publik võib väljuda saalist tundega, et mis see nüüd siis tegelikult oli, millele lavastaja tahtis rõhuda. Märt Pius sai aga vaimukalt, tabavalt ning šokeerivalt sellega oma debüütlavastuses hakkama ning seda toetas oma terviklikkuses näitlejatöö, lava- ning helikujundus kui ka mõjuva meie aja näidendi valik.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: