Kas sa palun kirjeldaksid seda näitust, neid videoid.

See on seitsmest kanalist koosnev videoinstallatsioon, kus on seitse eri videot, mis kujutavad väljamõeldud subkultuure, mis on näiliselt pärit 1960. kuni 1990. aastatest ja tegelevad teatud kehaliste füüsiliste harjutustega, millega püüdlevad oma reaalsuse moonutamise suunas. Kogu sättestik on põhimõtteliselt ulme – esitletud nagu see pärineks minevikust, samal ajal kui jutustaja kirjeldab seda üksikasjalikult tulevikust. See on veidi segadusseajav.

Kust sa nende subkultuuride loomiseks inspiratsiooni said?

See on 20-aastase kunstialase praktika tulemus, kuhu on olnud kaasatud palju subkultuurilisi, kultuurilisi ja ulmeelemente, püüdlusi üleloomuliku suunas. Selle taga on mu aastatepikkune uurimistöö. Isegi mitte uurimistöö, vaid aastatepikkune kunstipraktika, mis kirjeldab üksikasjalikult eri inimgruppide püüdlusi ja nende lootust saavutada teatud üleloomulikkus.

Ma saan aru, et meie kui vaatajad oleme määramata ajas tulevikus. Mida sa tahad, et need videod meile ütleksid?

Ma ei taha, et nad teile üldse midagi ütleksid. Ma tahaksin, et need pakuksid mõtteainest ja et te nendega suhestuksite. Need on väited. Need on paljude asjade keemilise segunemise tulemus. Mul ei ole kellelegi anda konkreetset sõnumit. See on pigem strateegia, mille kallal ma olen töötanud, kus ma esitlen midagi, mis näeb välja vanaaegne, aga samas kui tulevik. Ma naudin seda omamoodi segadust, mis sellest sünnib. Nii et ma ei ürita sellega ilmtingimata midagi öelda, aga loodetavasti leiab vaataja sellest oma sõnumi.

Milline oli nende videote tegemise praktiline pool? Ma saan aru, et sa oled kasutanud erinevaid meediume.

See oli küllaltki raske ja intensiivne protsess, sest me töötasime nii paljude erinevate esinejate, tantsijate, näitlejatega ja salvestasime nii paljudele erinevatele meediumidele. See oli üsna palju vaeva nõudev protsess. Eriti seepärast, et kui sa hakkad töötama vanemate meediumidega, on see tegelikult keerulisem, sest enam pole saada nii palju ressursse, millega kasutada 16 mm analoogfilmi või VHS-i. Tekivad probleemid, sest keegi ei tööta enam nende meediumidega. Aga see oli lõbus.

Miks oli sulle oluline kasutada erinevaid meediume?

Seepärast, et minu jaoks oli oluline panna need ajaloolised teosed – mis peaksid nägema välja kui 60ndad või 70ndad – ka tegelikult nende ajastute meediumidele, et luua autonoomne tervik. Kui need oleksid üles võetud digitaalselt, oleks küsitavusi palju rohkem. See on materjali autentsuse loomise küsimus, et meelitada publik uskuma, et see on tõesti pärit teisest ajast.

Kus on need videod filmitud?

Berliinis. Me võtsime need üles Berliinis eri paikades, mis me leidsime – kogukonnakeskustes, kirikutes, tantsustuudiotes. Väga suvalistes paikades üle linna.

Kus see näitus varem üleval on olnud?

See oli esimest korda üleval Pompidou keskuses Pariisis 2020. aasta veebruaris. Samuti on see üleval olnud Frankfurdi kunstiühingu muuseumis Saksamaal eelmise aasta septembris. Nii et see [Kumu] on seni kolmas koht.

Need on nii erinevad kohad, kui ma mõtlen näiteks Pompidou peale Pariisis. Kuidas sinu meelest see ruum siin videotega mängib?

Jah, see on alati erinev. Pariisis oli see sarnase suurusega ruum, aga palju madalama laega. Frankfurdis oli see kahel erineval korrusel – kolm ühel ja neli teisel korrusel. Ruum siin on suurepärase akustikaga. Siin on tänu valgele laele heledam. Nii et tumedama osa sees on veidi heledam õhkkond, aga ma usun, et see töötab väga hästi, eriti arhitektuuriga, mille oleme siia loonud. See mõjub uskumatult loomulikuna. Ma olen siin olnud varem ainult korra, aga kui ma siia installatsioonile sisse astusin, siis see mõjus loomulikuna. Kui ma poleks siin varem käinud, siis poleks tekkinud küsimust, kas ma olen siin olnud. Nii et see töötab väga hästi.

"Jeremy Shaw. Phase Shifting Index" on Kumu kunstimuuseumi suures saalis avatud 8. oktoobrist 2021 kuni 20. veebruarini 2022.