Keskmisesse mitte liialt ambitsioonikasse krimiromaani tuleks suhtuda kui funktsionaalsesse produkti. Seal on vaja näpuotsaga tuttavaid motiive – pahelised politseinikud, kavalad pätid, ootamatu mõrvamüsteerium –, mis tuleb hea kruttiva rütmiga tööle panna. Originaalsus polegi alati eesmärk omaette, pigem tuleks saavutada novellilik ülesehitus, kus liigutakse vähehaaval pöördepunktini ja lõpuks sõlmitakse kõik puändis ilusti kokku. Paberil kõlab see kõik lihtsalt, kriitikuna on hea iriseda, praktikas on see kõik ilmselt palju keerulisem.

Väidetavalt elus mitte ühtegi krimiromaani lugenud Olav Osolini ilukirjanduslik debüüt "Kus lendab part" tahab meelega või kogemata kõiki eelpool mainitud punkte. Kaks täiesti saamatut politseiniku, kes kombivad suurema osa ajast pimeduses ega teagi täpselt, kuhu suunas peaks vaatamata. Pane sinna juurde toimiv atmosfäär ühes Lõuna-Eesti hotellis (kas sarnasus "Hukkunud alpinisti hotelliga" on liiga meelevaldne?), terve plejaad kummalisi külalisi ja sul on olemas pinnas, kust saaks võrsuda viisakas krimka.

Ja just seda lugejana saamegi: "Kus lendab part" on ladus tekst, mis voolab kiirelt, paneb mõnel hetkel muhelema ja pakub killukese põnevustki, et lehekülgi üha edasi ja edasi keerata. Lugemist jagub nii umbes kolmeks-neljaks tunniks, meel saab lahutada ja tuju tõstetud. Kas saabki midagi enamat tahta ühelt krimiromaanilt? Ega vist.

Osolin on üritanud oma krimilugu vürtsitada ka kergelt ühiskonnakriitilise, aga pidevalt hea maitse piiril kõndiva huumoriga, mis ei tõuse lugedes siiski liiga tugevalt esile. Taotlus vaimutseda on olemas, kuid päriselt naljakaks teos kordagi ei pöördu. Tema huumoritajus võib näha mingit ühisosa Urmas Vadiga, erinevus on aga selles, et Vadi kaldub palju julgemalt pila ja paroodia poole: meenutagem või tema Loomingu Raamatukogus ilmunud pseudoajaloolist seikluslugu "Ballettmeister", mille iga teine lause oli väiksem või suurem humoresk.

Seega jääb "Kus lendab part" ikkagi tuttavale krimikirjanduse platoole pidama, aga on seejuures kõigiti korralik ja eeskujulik raamat, täpselt selline, mille eest võiks koolilapsele koolis viie panna. Et noh, tegid kõik õigesti ja vaat-vaat, siin mõnes kohas näitasid ka oma stiili, aga lõpuks realiseerisid kõik tegelased ära, iga püss, mis lavale toodi, tegi ka pauku, ja midagi üleliigset polnud. Lugejana võib see kohati isegi häirima hakata: no kuidas on võimalik, et Osolin kirjutab oma esimese ilukirjandusliku teose ja teeb seda nii korralikult?

Debüütromaanil ootaks teravamaid nurki, hulljulgeid pöördeid, üleelusuurusi tegelasi ja mida kõike veel, siin on see kõik aga maha lihvitud. Kas ma nädala aja pärast mäletan, mis "Kus lendab pardis" toimub? Vaevalt. Kas Osolin kirjutas selle raamatu eesmärgiga, et keegi peakski seda pikka aega meeles pidama? Jälle vaevalt.

"Kus lendab part" ongi selgelt, nagu juba algul mainitud, funktsionaalne materjal: krimikirjanduse näljas lugeja saab korraks kõhu täis, võib pärast lugemist mõne tunni laisalt diivanil leiba (või pigem sõna?) luusse lasta ja siis rahus riiulilt uue krimka haarata. Midagi ei häiri, midagi ei jää meelde, aga samas pole ka ühtki alust, miks ma ei peaks Osolini järgmist ilukirjandusliku tööd lugema. Rahvakirjandus, aga mitte selle sõna halvas mõttes.

PS! Raamatu parim hetk on aga kirjeldus juhtumist, kus Paide indie-bändi kitarrist sai tüsedalt Türi folklauljalt nuga. Mõelge ise, kes need küll olla võiksid…