Saarinen on dokumentaalfotograaf ja visuaalkunstnik, kultuuriantropoloog ja kirjanik, keda huvitavad identiteedi, kogukonna ja kuuluvuse küsimused.

"Sanni Saarinen on väga poeetiline lüüriline fotograaf. Kui tema pilte vaadata, siis võime mõelda, mis on fotograafia olemus üleüldse. Pilti jäädvustades me ju kajastame ühte hetke, mis mitte kunagi enam ei kordu, aga Sannil on õnnestunud oma fotodesse tabada korduvus, mis toimub põlvest põlve," rääkis näituse kuraator Annika Haas.

Saarineni fotod mõjuvad intiimse lähivaatena argistesse hetkedesse. Tema uurimuse keskseks küsimuseks on, kuidas me iseendaks saame.

"Need on jäädvustused hetkedest, kus näiliselt ei juhtu midagi, kuid mingis mõttes juhtub kogu elu. Need on väikestest asjadest elus, mis on samal ajal kõige olulisemad, elu fundamentaalsed alused - aja möödumine, kasvamine, perekond. Nendel fotodel on mulle väga lähedased inimesed. Paljudel piltidel on mu tütar ja mu õde ja samuti mu isa. Ma kutsun seda projekti autofiktsionaalseks. Kuigi pildistan oma lähedasi, tundub mulle, et ma ei jäädvusta mitte neid, vaid üritan näidata, kuidas mina maailma näen, fotode kaudu, mida nendest teen," sõnas fotograaf Sanni Saarinen.

Näitus jääb avatuks veebruari lõpuni.