Teadsin Schwedet kui ajakirja ja galerii Positiiv tegijat-vedajat. Galerii Positiiv on väike ja üsna nurgatagune, aga näitused valitud. Telliskivi dokfotokeskuse ja Fotografiska kõrval võib vahel sinna jalutada. Väikses galeriis oled külalisena justkui kauge sugulane ja enamasti tehakse ka tuur ja tutvustus.

Schwede kunst näitusel "Ala / À la" oli mulle üllatus. Kastellaanimaja galeriis Eduard Vilde muuseumi teisel korrusel on väljas abstraktset maali, fotot, klotsiinstallatsiooni (akrüül skulptuurmaal ehituspuidu jäätmetest) ja küllap oli midagi veel. Ja kõik on veenev. Ja eri võtmes. On pildistatud seinte faktuure (ja need pole arvutis kompa huvides töödeldud, kõik on üks-ühele seinapinnad, kus on näha eri ajastud). On justkui laste mänguklotsidest kokku laotud kompad (kus õhku vahel), usun, et need saaks Leo Lapinilt kõrge hinde.

Enamuses on väiksed seeriad. Pisut eraldi on valged ruudud, Malevitši hommage. Oli tore näha, et taolisest ei saa ka üle ega ümber. Aastaid tagasi nägin, kuis Tarrvi Laamann printis valgega valge peale. Kujutis oli nähtav nurga alt. Kui peegeldus mängima hakkas. Tundub, et paljud peavad musta mustal või valge valgel ära proovima. Sealt sama teed edasi minna on keeruline.

Schwede paneb välja harva. Ehk on siin mitmekesisuse võti. Tuleb muude tegemiste vahele uus kunstitegemise periood ja leiad uue tehnika. Kes maalivad igapäevaselt, neil on enamasti üks nõks ja käekiri (seda ju oodatakse ja ostetaksegi).

Praegu on Kadriorus väljas ka noorema perioodi Jüri Arrak ja seal üllatusi on. Arraku otsingud.

Schwede tundub oma veenvates hüpetes uutesse tehnikatesse eesti kunstis ainulaadne. Nagu käiks alles kunstikoolis ja peaks proovima aina uusi ja uusi asju, kuigi nõksud on selged ja proovimised profid. Või peab ennast proovile panema. Tõestama iseenese jaoks.

Kastellaanimaja kunstinäituse märksõnad on ehk vaba käsi ja kontrollitus (abstraktsetes maalides), värvitundlikkus, kompositsioon ja faktuurid, aga neid teemasid mängitakse läbi varieeruvalt, ei jääda ühte kinni ja jõutakse uuesti ja uuesti uute lahendusteni.

Kui pika aja jooksul tööd on valminud? Oletasin, et keskendud ühel perioodil ühele tehnikale ja tahad midagi kätte saada? Või tuled teema juurde aina uuesti tagasi?

Näituse "Ala / À la" suur osa töödest valmisid selle aasta augustis-septembris, kuid on ka fototöötlusi aastast 2018, mis lihtsalt ootasid õiget kohta ja aega. Mul on kogu aeg palju ideid ja mõtteid, nopin neist ajahetke ning näituseruumiga suhestuvad välja ja valin siis realiseerimisviisi. Paljud asjad lihtsalt juhtuvad katsetamise käigus.

Kuraatori ja galeristina olen harjunud kasutama sobivust hindavat pilku, teen seda automaatselt ka enda tööde puhul. Mõistan, kui minu jaoks terviklik eklektika võib mõne teise jaoks tunduda juhuslik kooslus.

Mingid teemad on olulised olnud juba aastaid: loomeprotsessid, loomise ilu ja valu, ühislooming, taaskasutamine, armastus värvide, vanade majade ja renoveerimise vastu. Näitus tähendabki minu jaoks eelkõige kirglikku armulugu mõne huvitava teemaga.

Loomeprotsesside teemat olen käsitlenud kolmel korral. Esimest korda tegelesin sellega galerii Positiivi EV100 kunstiprogrammi kuuluvate näituste lõpunäitusel "Vahetus! Enne ja pärast" (2018), kus uurisin osalenud neljalt kunstnikult (Reet Sau, Ülle Saatmäe, Maarja Mäemets, Kristino Rav) milline oli nende näituste ettevalmistusprotsess, kuidas nad näevad seda tagasivaatena ligi aasta hiljem ja mis on saanud nendel näitustel olnud kunstiteostest.

Ütled, et näitused on armulood värvide, vanade majade ja remondi teemaga. Mainisid ka ühisloomingut. Mida ühisloomingu all silmas pead?

Ühisloomingust rääkis näitus "Jagatud maastikud" (Physicumi galerii, 2019), kus olin pildistanud isetekkelisi abstraktseid maalivälju kunstikooli molbertite pindadelt. Samuti näitus "On värv" (Tallinna Suur kunstipäev, 2020), mille märksõnad olid värvi kaduvuse ilu ja autorluse ajatelg, kogutud lähikaadritena ajaloolise äärelinna puitmajade fassaadidelt. Nii molbertite kui ka vanade majade põnevad värvikihid on tekkinud ei tea kui paljude värvijate tööst. Hindan ja tunnustan nende anonüümset panust ning esitasin need uuel kujul vaatajatele. Arvan, et sellist märkamatut, kuid olulist ühisloomingut leiab väga paljudelt (kunsti)aladelt.

Su teema "hirmuga hakkamasaamine" – mida karta? Miks? Kas seda, et ei valda uut materjali? Ei tule piisavalt veenev, kõnekas? Või midagi ühiskonnas laiemalt?

Hirmu teema laiemalt on olnud koroona-aastatel meie kõigi tüütu elukaaslane. Viimane näituse territoorium või tuba nimega "Alati on mõni uks" just selle hirmuga tegelebki. Armastan lootusrikkaid lõppe ja praktilisi lahendusi. Suur erksavärviline ukse foto halli maalineliku vastas ja selle kõrval asuv tühi pildiraam, mille sisuks on näituseruumi sein, tuletavad meelde, et ei tasu pead vastu seina peksta või ennast läbi seina pressida, alati on kuskil mõni uks, mis tuleb lihtsalt üles leida. Kas minna läbi ukse sisse või hoopis välja, on juba konteksti küsimus.

Näituse alapealkiri on "Näilised territooriumid". Sinna võib paigutada nii fotomanipulatsioonid, mis lõuenditele trükitult näevad välja justkui maalid, kui ka hirmu teema, mis võib paisuda lämmatavalt suureks alaks, kuigi selle kasvatamise asemel võiks keskenduda lahenduste otsimisele.

Loomeinimese valge lehe kramp on teistmoodi hirmundus. See võib olla kerge lennueelne ärevus ja positiivne stress või pikem loominguline kriis, kuhu on oht end ära kaotada. "Ei valda uut materjali" või "pole piisavalt veenev" on ühed võimalikud sümptomid.    

Sulle on oluline ka taaskasutus. Too näiteid, kus taaskasutad. Kust tulevad sinu ehitusjäätmed? Kuidas neid valid? On seal sõnumeid ka peale puhta kunsti?

Taaskasutus tavamõistes on esimese ruumi valgetes rebimistehnikas töödes ("Tiivasirutus") ja nende vastasseinas olevatel väikestel maalidel. Koroonakevadel, kui galeriid olid kinni, tellisin reboard-papist seinad ja asetasime need galerii Positiiv saalis akende ette. Nii sai näitusi edasi korraldada ja läbi akna vaadata. Ei raatsinud neid ära visata ja kasutan nüüd oma tööde alustena.

"Silmab" ruumis on ühe vana Põhja-Tallinna maja renoveerimistööde jäägikastidest välja nopitud puidujäätmed ja ehitatud neist skulptuurmaalid, osa detaile on värvitud akrüülvärvidega. Valikuid teen intuitiivselt, kuid selle baas on kindlasti suur hulk kunstialaseid koolitusi eri ülikoolide avatud akadeemia kursustel, millel aastate jooksul olen osalenud.

Viimase ruumi maalineliku "Hirmu õied" lõuendid olid aasta tagasi detsembris galerii Positiivi ja Loovgraafi ühise fotoaktsiooni "Emotsioon" näituse alusteks. Tegemist oli koroonaaegse aknanäitusega, kuhu inimesed saatsid emotsiooni teemalisi fotosid, mida me iga nädal näitusele juurde lisasime.

Laiendatud mõistes pean taaskasutuseks või õigemini taasesituseks ka näitusel olevaid dokumentaalfotosid vande majade detailidest. Vanad majad on ju vägagi kaua olemas olnud, mõned unustusse vajunult seisnud, tõin nüüd nende meeldejäävamad detailid fotodena näitusesaali.

Sõnumitega on lihtne, neid võib vajaduse korral igaüks ise välja mõelda või piirduda vaatamisrõõmu või tüdimusega.

Ehitusjäätmetest akrüül-skulptuurmaalidest polnud ma midagi kuulnud. Kas see on üleilmne trend? Kes ja kus on teinud? Kes meil teeb?

Skulptuurmaalide üleilmse trendi ja teiste tegijate kohta ei oska ma midagi öelda. Seda teavad paremini kunstiteadlased. Kui olin enda omad valmis teinud, hakkasin guugeldama, kuidas selliseid kolmemõõtmelisi teoseid täpsemalt nimetatakse ja jõudsin skulptuurmaalini.

Palun kommenteeri oma triptühhoni "Silmab".

Alt üles rakursiga pildistatud põlispuud on kui ilmasambad, mille oksad ulatuvad taevasse ja juured kinnituvad sügavikku. Minu jaoks on põlispuud justkui valvurid, kes meie kodudel silma peal hoiavad. Või materjal, millest meie kodusid ehitatakse, remonditakse ja millele me toetume: põrandataladele, põrandalaudadele, aknalauale, köögilauale, tooli- ja diivanijalgadele. Nende toetuspindade jäägid elavadki oma elu edasi minu skulptuurmaalidel.

Valged ruudud nimega "Tiivasirutus". Palun räägi pisut lahti, miks ja kuidas.

Valgetel rebimistehnikas töödel on kaks pealkirja: "Valge lehe kramp" ja "Tiivasirutus". Kui neid eemalt vaadata, siis paistab pind ühtlasemalt valge, kus justkui polegi miskit. Lähemale tulles näed, et midagi toimub. Habras värelemine tuksleb eri suundades, justkui otsiks väljapääsu teda ümbritsevatest raamidest. Nii ongi.

"Ala / À la" on Kristel Schwede viies isikunäitus ja jääb avatuks 2. detsembrini.