Ühel detsembrikuu alguse veel üsna külmal talveõhtul astusin sisse Endla teatrisse, et saada osa seal etenduvast lavastusest "Kolm õde". Tõele au andes toon välja, et varem lavastatud verisoone ei ole ma näinud ega lavastaja Ingomar Vihmari lavastajatööga senimaani kokku puutunud. Siinkohal saab seega kirjeldatud, milline oli vahetu kogemus ning millised on sealt hargnema läinud otsingulised mõtted.

Etendust vaadates jäi kõigepealt silma lavakujundus – tahvelsein lava tagaosas, külgedel vineerplaatidest ehitatud seinad, ukse- ja aknaavade katteks külmruumile omased plastikust ribad. Toolid-lauad kõik oma nägu, mis ajastu markeerimisele ei pretendeerinud. Järjest lavale ilmuvatel näitlejatel olid seljas tänapäevased riided, mis võisid vabalt ka näitlejate endi omad olla. Etenduse vältel toimus pidev garderoobivahetus, ikka järjest uhkemaks ja suurejoonelisemaks. Lisandusid kohevil kõrged soengud, viksid läikivad kingad, puhvis volangilised kleidid, peened rohelised sokid, järjest laitmatumaks seatud sõjaväemundrid ja ülikonnad. Riietuses toimuvat detailide pidevat muutust oli põnev jälgida.

Kui aga tahvelseina ainult paaril üksikul korral kasutati, siis tundus, et kogu see suur ja kõrguv sein on oma tegelikus potentsiaalis kasutamata. Suures osas tühi tuhmilt mustav sein jäi ootuse ja igatsusena näitlejate taha seisma. Etendusel kogetud emotsioonid jäid samuti tagasihoidlikuks ning alles päris lõpus leppisin olukorraga täielikult ning lasin endal kogeda huumorit ilma seda peaasjalikult otsimata.

Mõtte koondamine

Mida rohkem ma etendusel kogetule mõelnud olen, seda enam ei ole see mulle rahu andnud. Kuuldes esimest korda ideest, et tegemist on Kadri Rämmeldi sõnade järgi justkui laboratoorse katsetusega, kus teksti esitatakse ilma läbi elamata, ilma reageerimata, ilma alltekstita, ilma puudutamata, olin põnevil.

Näitlejalt on ära võetud psühholoogilisele teatrile omane klassikaline lähenemisviis. Mis jääb sellest alles? Tohutu potentsiaal ja suurte tähtedega väljakutse igal näitlejal lisada enda rollile teistlaadi kvaliteet. Midagi, mis teeb etenduse vaatamise publiku ja ka rollimängu näitlejate endi jaoks jätkuvalt paeluvaks. Näitlejad olid aga oma mängus vaoshoitud sedavõrd palju, et kui mõni oma teksti valjemalt või emotsiooniküllasemalt esitas, ehmatas see kuidagi veidralt ja peast käis läbi mõte, et "oota nüüd, pea hoogu, ega siis nii palju ka ei saa!"

Tegelikult oli südames aga pidevalt mingi ootus, et ehk mõni ikka vääratab veelgi või lisab omamoodi kõrvalpilgu tegelasele, kelle olemust ja motiive ei saa küll tavapäraselt läbi tunnetada, aga ehk võiks eemalt väikese huumoriga jälgida. Suures osas tundsin end aga justkui Godot'd oodates – ei tulnud neid kõrvalpilke niivõrd külluslikult kui oleks soovinud.

Uku Uusberg on Linnateatri peanäitejuhiks saades Pealinnale antud intervjuus öelnud klassikaliste näidendite kohta nii: "Klassikalistes näidendites on peidus tohutult peen struktuur, millele ei saa kunagi alguses sõrme peale. Autoril on olnud aega. Sellele on vaja alguses metoodiliselt ja süvenenult läheneda, et ta ärkaks ellu ja avaks end kaasaegses õhus. On vaja, et näitlejal oleks selge, mida mängida ja mille nimel mängida. See saab sündida ainult koos näitlejatega."

Siinkohal räägib ta küll klassikalise näidendi klassikalisest lavastamisest, aga usun, et sama kehtib ükskõik mis laadi võtme puhul. Sellest võib välja lugeda, et nii palju, kui autor on näidendisse panustanud, sedavõrd tuleb ka teksti ette võtnud lavastajal ja näitlejatel sellesse panustada. Endla teatri "Kolmes ões" on seda tehtud kohe kindlasti, aga minu jaoks jäi õhku küsimus, et kas iga näitleja sai aru, mida mängida ja mille nimel mängida.

Süvenedes veel

Lavastaja Ingomar Vihmari kohta rohkem uurides selgus, et tal on oma meetod, mida ta lavastades näidenditekstidele rakendab. Lavastaja ja näitleja Tiit Palu ütles Sirbile antud intervjuus Vihmari kohta, et teda huvitab inimene kui igakordne ainukordsus, kelle hääl tuleb kuuldavale tuua. Vihmar mitte ei juhenda, kuidas laval või rollis olla, vaid julgustab olema nii, nagu näitleja pill on loodud.

"Kolmes ões" õdede venda Andreid mängiv Priit Loog ütles Maalehele antud intervjuus, et lavastuse protsessis koos Ingomar Vihmariga olles oli rohkem hetkes olemist kui minevikus sobramist, mõistuslikku analüüsi ja selle pealt osa ehitamist. Viimased tööd, mis on tehtud koos Ingomariga, olevat seisnenud pigem enda seest tõe leidmises, kohalolu ning siin ja praegu momentide tabamises. Siit järeldub minu jaoks, et Vihmari isiklikus meetodis sisaldub tõsimeelne püüdlus jõuda näitleja kõige sisemise tuumani.

Selles on soov juhendada näitlejaid nii, et nad oskaks tabada igas uues hetkes sisalduvat lõputut potentsiaali. Eesmärgi täitumisel võib sündida midagi tõeliselt imelist, kus näitleja avab ennast niivõrd sügavuti, et suudab haarata kinni kõigist ideesähvatustest, mis tema pähe ja ette ilmuvad. Selleks on vaja suures koguses julgust ja pealehakkamist, oskust tõlgendada olukordi ja inimesi enda ümber.

Oluliseks saavad küsimused, et millised mõtted ja tunded näitlejaid parasjagu valdavad, millised on nende omavahelised suhted lava taga, millise ettevalmistusega tuleb saali publik, milliseid impulsse näitlejad lavapartneritelt ja publikult saavad ja vastu võtta soovivad, kuidas tehnika sel õhtul vastu peab. Aga ka pentsikumat laadi küsimused nagu mida keegi täna söönud on või kas õues sadas vihma või lund.

Sukeldun enamgi veel

Ingomar Vihmar avas ERR-ile lavastust sedaviisi, et "Kolm õde" on tema jaoks Tšehhovi näidenditest lemmik. Lavastades on lugu jäänud ikkagi samaks, muudetud on ehk võib-olla näitlejavahendeid ja see lähenemine on veidi teistsugune. See ei olevat välispidiselt kuidagi ekstreemne, vaid võib-olla sissepoole ning et lavastusega on mindud sügavamale. Mis on siis aga loo enda tuum, selle sügavaim essents?

Mihhail Lotmani Youtube'ist leitava Vaba Akadeemia loengu järgi pidavat algselt olema tegemist tõesti komöödiaga, nagu ka Endla teatri lehel reklaamitakse. Selle mõtte olevat aga Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko Tšehhovi puhul maha matnud ning öelnud, et näidend on siiski draama – peen, sügav, psühholoogiline draama, kus toimub inimeste hingeline taandareng, peenehingelised inimesed põrkuvad jämeda reaalsusega ja hukkuvad selles.

Tšehhov soovis aga tuua esile inimeste ja elu olukordade ebaadekvaatsuse. Kõik need tegelased on ebaadekvaatsed. Nende pretensioonid ja see, kes nad tegelikult on, need peened intellektuaalid, kõik on labased. Nii määratleb Lotman Tšehhovi näidendit ja selle tegelasi. Olles tutvunud mõnede Tšehhovi lühijutustustega, mäletan neist õhkuvat tumedat huumorit, mis paljastab inimeste mõtted, hirmud ja pealehakkamised viisil, mida tõlgendasin lausa absurdina.

Kas on võimalik luua siit seesugune paralleel, et kui Tšehhov naeruvääristab "Kolme õe" tegelasi, toob nende stagnatsiooni ja elutüdimuse esile kui millegi labase, siis ka see läheneb absurdile? Võib-olla ei ole. Aga küllap sellist kõrvalpilku ma etendust vaadates ootasin ning vähemalt kahe näitleja puhul ka kogesin. Märt Avandi ja Kadri Rämmeld olid kõige ilmekamalt võtnud oma tegelase endi poolt kommenteerida, talle väike vimkaga lehv külge paeluda ning see ilmestas ja õilistas etenduskogemust.

Lotman toob näidendi sisu teise olulise punktina välja, et inimeste vaheline mõistmine on selles võimatu. Näidendis sisaldub mittekommunikatiivsus, võõrandumine üksteisest. Repliigid on visatud kuhugi tühjusesse (või kindlale adressaadile), aga vastust ei tule. Selle mõtte jaoks leidsin enda kogemust analüüsides sobiliku võrdpildi. Kuna saali publikuosas päris pimedaks peaaegu ei läinudki, siis võis inimeste kehakeelest jälgida, kuidas nähtavat vastu võetakse ning see võimaldas ka näitlejatel olla saalisviibijatega rohkem samal tasemel.

Esimesed ei olnud eraldatud või esile tõstetud teistest, vaid tekkis peaaegu püüd astuda dialoogi, palju teksti esitati mitte kaastegelastele (või õigema nimetusega kaasnäitlejatele), vaid hoopis publikusse, pilguga tähelepanelikke pilke otsides, justkui publikust endale arusaajat ja kamraadi leida püüdes. Omavahelist mõistmist oli minimaalselt (kui üldse!), tegelased olid oma külmuses tõeliselt üksteisest eraldatud ja võõrandunud. Puudutusi ja emotsioone markeeriti sõnadega, ilma neid tõeliselt välja näitamata.

Pinnale tõusmine

Stsenarist, dramaturg ja kirjanik Martin Algus tõi Plekktrummi saate kultuurisoovitusena esile Endla Teatri "Kolm õde" ning lisas, et Vihmar on originaalselt ja ootamatult jõudnud mingisuguse täiesti üdini tšehhovliku tuumani läbi selle, et laval toimub täiesti vahetu suhtlus, kõik ajastule omased vinjetid on kõrvaldatud ja seal on lihtsalt inimene oma ilus, oma kurbuses ja oma naeruväärsuses.

Meelis Oidsalu toob Pärnu Postimehes ilmunud arvustuses välja, et Tšehhov pidavat ju olema õhustiku-autor ning Vihmar ongi talle omaselt lavastanud eelkõige atmosfääri ja lasknud näitlejatel selle sees omavahelisi suhteid ehitada. Lavastus olevat habras ja etendusesõltlik, aga vaatamisriski kindlasti väärt.

Liitun ka mina lavastusest osasaamise soovitajatega. Olen sellele mõelnud üht- ja teistpidi, aga lõpuks jääb ikkagi peale igatsus, et läheks ja vaataks õige, mida sel lavastusel mulle veel pakkuda on. Ühte tean aga kindlalt – kui Vihmar "Kolme õega" kevadel Tartusse liigub, siis soovin ka seda vaatama minna.