Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi uus püsinäitus kannab nime "Sissejuhatus Eesti disaini." Muuseumi direktori Kai Lobjakase arvates on keeruline dateerida Eesti disaini sünnikuupäeva.

"Disain on kõikjal meie ümber," ütles Lobjakas ja lisas, et nii suurele valdkonnale on keeruline määrata ühtset algkuupäeva või aastat.

"Disain elab oma elu suuremas organismis, et ta iseenesest asja või nähtusena justkui on eluvõimeline pigem harva," rääkis Kai Lobjakas ja lisas, et muuseumi seisukohalt on oluline, et see, mis esemeid nad eksponeerivad, omavad mingisugust tähendust. Lobjakase sõnul on muidugi muuseumide kogudesse sattuvate esemete suhtes palju subjektiivsust, ent tähtis on ikkagi see, kuidas mingi asi või nähtus funktsioneerib teatavas süsteemis.

Näitus "Sissejuhatus Eesti disaini" on üles ehitatud kronoloogiliselt. "See konkreetne näitus algab 20. sajandi algusest," rääkis direktor ja täpsustas, et just sellest ajaperioodist on pärit ka Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi esimesed kogud.

Näitusel on välja toodud nii esemed kui ka huvitavad disaininähtused. Nii juhitakse vaataja tähelepanu näiteks 20. sajandi alguses nelja naise poolt loodud tarbekunsti ateljeele. Ateljee kaudu hakkasid naisterahvad looma historitsistlikku mööblit ning müüsid seda peamiselt jõukamatele tellijatele. "Üks valik nende kavandeid on meil selline uhke alguspunkt sellele näitusele."

1930. aastatel hakkas eesti ajakirjanduses levima arusaam sellest, kuidas peaks välja nägema kaasaegne kodus. Kai Lobjakas teadis rääkida, et eestlased võtsid ideid üle nii Saksamaalt kui ka Ameerikast. Ajakirjanduse vahendusel püüti inimestele mõista anda näiteks seda, kuidas planeerida enda köök nii, et see oleks mugav ja ruumikas. Samuti ei unustatud kaasaegses kodus ka ventilatsiooni ja selle õiget paigutust. "Paned asjad nii-öelda õigesse järjekorda ja kasutad selle funktsioneerimise järjekorras."

Ka nõukogude ajal ei unustatud inimeste kodusisustust. Nii levis Eestis sel perioodil näitustesari "Ruum ja vorm", mille kaudu püüti inimestele selgitada seda, mis tegelikult on vormiliselt võimalik.

"See, mis valitses meie elus argitasandil oli üks asi, aga see, mis tegelikult oleks võinud olla, see tuli väga paljus läbi näituse," ütles Lobjakas. Lisaks tõi direktor näite kahest ristipandud lauast, millest on võimalik ehitada mitmesuguseid asju. Sellega sooviti vaatajale öelda, et ühe väikese põhivormi potentsiaal on tohutult suur.

Eesti disaini tuleviku suhtes on Kai Lobjakas seisukohal, et disaini praegune periood on üsna kõigutav ning keeruline on öelda, mis jääb kauemaks püsima. "Ma usun, et viie aasta pärast on huvitav vaadata, mis sellest tänasest pildist on kuidagi püsima jäänud või tähenduslikuks jäänud."