"Aga täpselt nii ju elatigi!", kordab küll vaikselt iseendale kinnituseks, järgmisel hetkel aga lastelaste imestusele selgituseks vanaema, kes on tulnud kolhoosnike elamusse koos tütarde ja kahe lapselapsega. Juhtudes nendega paralleelselt majas liikuma, näen, kui suurepärast generatsioonide-ülest elamust pakub 1960. aastates peaaegu tänapäeva ulatuv ekspositsioon.

Head näitust või ekspositsiooni kokku pannes mõtleb koostaja alati sisulise ja füüsilise teekonna kõrval külastaja emotsionaalsele rajale – hea näitus on see, mis sind piisavalt puudutab, ent annab vahepeal lõtku, ei koorma sisuliselt ega emotsionaalselt, ent jõuab sulle ligidale.

Kolhoosnike maja tõstatab kindlasti külastajates erinevaid emotsioone. On eitajaid, kes olemata ise maaelu, vaesuse või nõukogude-aja töölise tegelikkusega kuidagi kokku puutunud võivad ukselt hüüda – nii küll ei elatud! On magusat nostalgiat ja äratundmist, sest pea kõik kes nõukogude-perioodis mingigi osa oma teadlikust elust elanud, tunnevad ära meid ümbritsenud argiesemed: selleks ei pidanud elama kolhoosielamus, et omada samasugust sektsioonkappi või voodipesu.

Argielu ajalooga tegeledes tekib erandlikult palju emotsionaalseid sidemeid ja kuna lähiajalugu on endiselt meie ümber, siis ei ole meist paljud jäänud puutumata mõne vanema pereliikme lahkumise järel tekkinud tegelikkusest: avad kapiuksi ja leiad aastakümnete jagu hoiule pandud pesuseepi, küünlaid, padjapüüre või mantleid.

Mis teeb kolhoosielamust aga silmapaistva museoloogilise näite, on erakordne põhjalikkus, millega on lähenetud detailidele: kapi uks kapi ukse järel leiad vastava kümnendi materjale, esemeid, tekstuure. Ekspositisooni on pikitud ehe meeleline rännak, mis kaasab helisid ja lõhnu: pole autentsemat ajarännaku meetodit, kui astuda tugevalt riietesse ja mööblisse kinnistunud suitsulõhnasesse korterisse või Saparožetsi ja kummilõhnasesse autogaraaži, kuulda raadiost 60 aasta tagust "Päevakaja" ja leida talvehommikul köögipliidi alt tuli praksumas.

Sisuliselt on ekspositsiooni sügavuseks ka sotsiaalne mitmekihilisus, mis ei ilusta, vaid toob 1960. aastate noore naise elualustamise kasinuse, ent optimismi kõrvuti 1990. aastate alguse maapere lootusetusega. Selle kõige taga on tehniline keerukus hoone teisaldamisest ja uuesti püstitamisest vabaõhumuuseumis, mis omakorda muuseumina laiendab väga olulises mahus maa-arhitektuuri muutumist, linnalike elamisviiside ning modernistliku arhitektuurikeele massilist jõudmist maa-asulatesse. 

Mullu pälvis parima püsinäituse Muuseumiroti Eesti meremuuseumi ekpositsioon "Meri tornis", mille projektijuht oli Karen Jagodin.