Kodumaine klaasitoodang jõudis maailmatasemele 1934. aastal, kui Johannes Lorup asutas Tallinnasse moodsa tehase. Nõukogude ajal ettevõte natsionaliseeriti ja see sai nimeks Tarbeklaas. Kuraator Anne Ruussaare sõnul mõjus eesti klaasikunstnike looming Nõukogude Liidu turul välismaiselt.

"Meie kunstnike käekiri oli võluv," ütles Ruussaar ja lisas, et Eestis hakati väga vara kasutama suitsuklaasi. Tegemist oli pruunika läbikumava klaasiga, mis suutis tihti varjata väiksemaid äpardusi. Siiski oli tegemist omal ajal väga moodsa lahendusega.

Lisaks tuttavamale Tarbeklaasi toodangule on näitusel ka haruldasi leide Eesti tarbekunsti kaugemast ajaloost. Näiteks on väljapanekul esindatud Meleski klaasitööstuse peeglid.

"Need peeglid olid üle Vene impeeriumi väga populaarsed, sest kusagil mujal nii häid ja suure selgusega peegleid ei valmistatud. Need võitsid maailmanäitustel kuldmedaleid ja tõid Eestile au ja kuulsust," sõnas kuraator. Tänu nendele peeglitele sai 19.sajandil klaasitööstusest Eesti suurim tööstusharu.

Klaasitööstust peetakse üheks Eesti vanimaks tööstusharuks, mille ajalugu ulatub 17. sajandi esimesse poolde, kui jõukas Rootsi maaomanik ja riigitegelane Jakob de la Gardie rajas Hiiumaale klaasitöökoja.

"Hiiumaa asus geograafiliselt väga heas piirkonnas, kuna Eesti alad kuulusid Rootsi riigile, siis ta jäi keskpunkti," lausus Ruussaar, kelle sõnul mängib klaasitööstuse puhul olulist rolli ka transport. Nii oli klaasi Hiiumaalt lihtne mööda veeteed laiali vedada.

Lisaks kaunitele esemetele annab näitus ülevaate ka klaasitootmise tehnoloogilisest arengust.