Tarkovski lüüriline, religioosne ja tugevalt isikupärane käsitlusviis on kindlustanud talle vankumatu olulisuse ja koha filmiajaloos. Kunstniku kohta on näiteks kirjutanud tuntud Rootsi filmilooja Ingmar Bergman oma autobiograafias, sõnades, et Tarkovski on nii erinev kõigest muust, mida on tehtud, nimetades teda suurimaks filmikunstnikuks. Bergmani sõnul leiutas ta täiesti uue keele ja näitas filmi tõelist olemust. "Ta ei selgita. Miks ta peaks?"¹

Mida Tarkovski käsitles, ei asunud reaalsuses ega fantaasiamaailmas, vaid kordumatus maagilises hetkes, mis proovib siiski tabada tõde, mingit absoluuti. Saame rääkida sellest, mis on Tarkovski nägemuses tähtsal kohal, sest ei ole piisav temast žanri kontekstis mõelda. Aga müsteeriumiteks võiks tema filme pidada küll, seda on filmikunstnik ise ka öelnud, et on õnnelik siis, kui vaataja tunneb peale filmi nägemist, et elu ongi müsteerium.²

Samas on müsteeriume loov Tarkovski väljendanud, et peab filmi kõige realistlikumaks kunstiks, selle printsiibid baseeruvad reaalsusel rohkem kui teistes kunstides. Lisades seejuures, et suhtub monteerimisprotsessi eriti vabalt, see protsess peab "voolama nagu jõgi, olema lõputult spontaanne nagu loodus ise".³ See on üllatav, et mõjudes tugevalt eneseteadlikuna, peab Tarkovski ise oma tegevust spontaanseks, ta on enda silmis vabalt seoseid loov kunstnik. Ka mitmeid oma kunstilisi valikuid nimetab ta alateadlikeks, näiteks küsimus sellest, miks ta nii tihti oma kaadrites taevalaotuse ära lõikab, on Tarkovski sõnul iseeneslik kokkulangevus kunstniku filosoofilise poolega. "See, mis mind kõige enam huvitab, on maapinnale lähedal. Olen võlutud kasvamise nähtusest, sellest, mis tõuseb maast, puud, rohi, ja see kõik sirutab end taeva poole," rääkis ta 1969. aastal antud intervjuus, lisades, et taevas ei ole tema jaoks tähenduslik iseeneses. "Minu jaoks on taevas tühi."⁴

Niisiis, tarkovskilikus metafüüsilises filosoofias ei ilmu religioosne mõõde taeva kaudu, vaid see asub hoopis meie jalge all ja silmade kõrgusel. Kusjuures kunstnik on öelnud, et peab hobust elu enese sümboliks, sõnades: "Kui ma näen hobust, tundub mulle, et elu ise seisab minu ees."⁵

Siiski on ta tunnistanud, et just Venemaa ja ortodoksne kultuuriruum on tema spirituaalseks koduks.⁶

Tarkovskilik kaamerasilm on kahtlemata modernistlik. Ta armastas pikki ja aeglaseid kaadreid, mida on oma intensiivsuses nimetatud ka "aeglaseks surmaks".⁷ Tarkovski ei kartnud ka seda, kui pilt seisab, lisades väljalõikeid võluvana mõjuvatest objektidest. Seesugused lähivõtted mõjuvad justkui armastusavaldustena. Kuigi kunstnik ise võrldeb oma tegevust "voolava jõega", on filmiuurija J. M. Robinson toonud esile, et kõik näib rangelt konstrueerituna, nii tema distantsid kui kompositsioonid.⁸

1962. aastal Veneetsia biennaalil Tarkovskiga intervjuu teinud Gideon Bachmann kirjeldab filmikunstnikku kui närvilist meest, kes püsib vankumatult omaenda sisemaailmas. Ta ei lase end häirida erilaadsetest välistest küsimustest, eriti seesugustest, mis püüavad tema kunstikeelt ja valikuid kahtluse alla seada.⁹

Ka Eesti on Tarkovski erilisse loomingusse mahtunud, nimelt filmi "Stalker" (1979) võttepaikade kaudu, mis ei olnud filmikunstniku esimene valik, kuid saatuse tahtel siia jõuti (kuuldavasti oli see filmilavastaja Arvo Iho teene). Paigad, mille müstilist poolt Tarkovski "Stalkeriga" avas, olid Jägala joa lähistel asuv mahajäetud elektrijaam, Pirita jõe äärne sadam, Iru elektrijaam ja Rotermanni piirkond.¹⁰

Tarkovski väljendas 1960ndatel antud intervjuus, et ta ei oleks saanud oma filmikeelt arendada mujal kui Nõukogude Liidus, kindlasti ei oleks seda saanud teha Itaalias, aga ka laiemalt läänes, kus film peab teenima tulu.¹¹ Küll aga muutus 1980. aastate alguses senine suhe sünnimaaga. Talle esitati kummalisi piiranguid, nii et ta lahkus igaveseks Nõukogude Liidust, surres 1986. aastal Pariisis.

Andrei Tarkovski sündis 4. aprillil 1932. aastal Jurjevetsis, Volga-äärses linnas. Ta lõpetas Moskva kinematograafia instituudi 1961. aastal, õppides seal filmikunstnik Mihhail Rommi käe all. Tarkovski loomingu hulka kuuluvad filmid nagu "Andrei Rublev" (1966), "Solaris" (1972), "Peegel" (1975), "Stalker" (1979).

Viited

¹ Bergman, Ingmar 1989. The Magic Lantern. New York: Penguin Books, 73.

^{7, 8} Robinson, Jeremy Mark 2006. The Sacred Cinema of Andrei Tarkovsky. Kent: Crescent Moon, 128, 127.

^{2, 3, 4, 5, 6, 9, 11} Brunette, Peter (eds.) 2006. Andrei Tarkovsky Interviews. Jackson: University Press of Mississippi, 137, 9, 25, 25, 175, 6, 91.

¹⁰ Pärnpuu, Jaana 2021. "Stalkeri" düstoopilise kronotoobi defineerimine ja selle osiste kirjeldamine filmi keskkondade näitel. Tartu: Tartu Ülikool, 3.