Lennusadam tähistab kümnendat sünnipäeva, aga lähme veel kaugemale ajas tagasi. Millal see esimene mõte üldse tuli, et midagi võiks seal teha?

Kui päris kaugele minna, siis oli vaja leida jäämurdja Suur Tõll kaikoht, sest leping lõppes Admiraliteedi basseinis kesklinnas ära ja sealt hakkasidki sündmused hargnema. 2003. aastal sai kolmeaastane leping Tallinna sadamas otsa ja kuna oli siiski tahtmine, et Suur Tõll võiks olla siiski eksponeeritud, siis hakkasime ringi vaatama. Eks neid kohti oli tegelikult ju veel, mina ei vaadanud sugugi sellise pilguga, et ohoo, siin on nüüd vesilennukite angaar ja siia tahaks kindlasti midagi sisse panna. Ei, see ei olnud sugugi niimoodi.

Ma mäletan, et isegi kunagi ammu-ammu 1990. aastate lõpul, kui tegelikult oli meremuuseumi plaan hoopiski kolida Admiraliteedi basseini äärde, siis ma isegi kirjutasin Postimehes ühe arvamusartikli sellises toonis, miks vesilennukite angaarid selleks ei sobi. Põhiliselt tõin välja, et ta jääb kaugele, on tehniliselt keerukas ja keegi ei tule sinna. Ja noh, see ka, et meil on ikka vaja seda kõike hoida otsesemas kontaktis Paksu Margareetaga, milleks Admiraliteedi bassein on kordades parem. Aga eks ongi hea, kui mõned mõtted nagu selginevad ja võib-olla kõige esmased mõtted ei olegi kõige paremad mõtted.

Ma olin tegelikult üsna löödud, kui ei õnnestunud Admiraliteedi basseini äärde kanda maha panna. 2003. aasta lõpus tundus paljudele, et kui meremuuseum viib Suure Tõllu ära kesklinnast sellisesse nurgatagusesse kohta, millest keegi ei tea mitte midagi, siis mis saab selle tulevik olla. Ega mul endalgi ei olnud tol hetkel sugugi kõige optimistlikum meeleolu.

Kui me 2004. aasta jaanuaris Suure Tõlluga lõpuks läbi talve siia angaaride külje alla kohale jõudsime, siis jäime sadama põhjakai äärde, mis oli lagunenud – nagu ta praegugi on – ja ega siin esialgu ju mitte midagi rõõmustavat ei olnud. Aga siis sai pisitasa edasi mõeldud, suuremat ning pikemat perspektiivi tol hetkel siiski meil ei olnud.

Pealegi ei kuulunud vesilennukite angaarid tol hetkel Eesti riigile, vaid seal toimetasid erinevad ettevõtted, kes küll olid omavahel riius, aga no ega see meid siiski ka palju ei aidanud. Aga põhjus, miks me saime siia tulla, oli selles, et üks osa kaist kuulus keskkonnaministeeriumile ja tolleaegne keskkonnaminister andis selleks loa ja kultuuriministeerium määras mind vastutavaks Suure Tõllu ümbertoomisel.

Esimese europrojekti rahastuse saime siia 2005. aastal, muidugi me tegime mingisuguseid plaane, aga angaarid ei olnud tol hetkel ikkagi üldse veel teemaks, mingi plaan oli tookord juba kasarmuhoonega ja ujuvkaidega natukene. Nende plaanide tegemise käigus selgus, et vahepeal oli ühes projektis sees ka Tartu AHHAA keskus, kes oli ka meiega võrreldes eelistatud seisus. Aga siis juhtus niisugune asi, et mingil hetkel AHHAA keskuse ehitamine osutus kallimaks kui tolleaegne haridusministeerium oli planeerinud ja nad ütlesid, et nemad seda mängu enam edasi mängida ei saa. Nad tegid pakkumise kultuuriministeeriumile, et kas nemad oleksid huvitatud selle rahastuse ärakasutamisest, mis nüüd jääb kasutamata.

Hiljem sai AHHAA muidugi oma rahad ka kätte ja nad said valmis ehitatud, tol hetkel oli tähtede seis nende jaoks ebasoodne, aga meie jaoks soodne. Meil olid juba mingisugused eeltööd tehtud ja siis ma hakkasime seda esimest europrojekti tegema. See läks lahti 2006. aastal ja esimene europrojekt kestis kuni 2008. aastani, mille kaudu meil õnnestus osa sadamast valmis ehitada ja sai valmis meie külastuskeskus, mida me praegusel hetkel kutsume kuudiks. See oli mõeldud külastuskeskusena, kus oli piletimüük, suveniirid ja vetsud, samuti sai selle projekti raames valmis mänguväljak, mis on ka praegu alles, ja natukene väliekspositsioonist.

Selle aja peale oli juba riik saanud enda kätte ka angaarid ja kuna meil oli juba üks projekt õnnestunud ja olime siis juba kahe jalaga maa peal, siis hakkas tekkima mõte, et miks mitte? Me olime vahepeal oma muuseumilaevad siia üle toonud, mis kõik seisid siin Lennusadama kai ääres. Aga allveelaevaga Lembit oli ju selge juba kusagil 2000. ja 2001. aastal, kui ta käis dokis, et varem või hiljem tuleb ta välja tõsta, siin ei ole pikka pidu, sest kahe korpuse vahe roostetab endiselt, kui tõstame ta kai peale, siis ta roostetab edasi, seega ainus variant on viia ta kuskile ruumi sisse.

Sellest hakkaski see lambike särama, et põhimõtteliselt võiks ta ju olla vesilennukite angaaride sees. Sealt see mõtteidu pärineb ning algne idee oli see, et teeme seda lihtsalt vana tehnika varjualusena, et toome lihtsalt kõik oma vana militaartehnika ja Lembitu siia. Aga siis tegime ideekonkursi, saime kokku KOKO arhitektidega ja sealt tuli ka see pakkumine, et võiks olla hoopiski niisugune kolmetasandiline ekspositsioon.

Kõik läks tükikaupa, aga ühel hetkel jõudsime nii kaugele, et kas neid angaare on üldse võimalik taastada? Kui me hakkasime muuseumi planeerima 2008. ja 2009. aastal, siis need angaarid nägid ikka päris jubedad välja, laed olid auklikud ja see ei sisendanud mitte mingit optimismi. Mäletan ka seda, kui me käisime esmakordselt TTÜ professori Karl Õigeri juures ja ütlesime, et meil on niisugune hull mõte, et tahaks angaare taastada, siis ega ta alguses ei uskunud ka. Aga samas oli huvi ikkagi olemas, sest angaaride näol on ju tegemist ehitusobjektiga, mis oli 1916.-1917. aastal, kui ta ehitati, oma ajast paarikümne aasta võrra ees. Kogu see Taani insenertehniline mõtlemine oli ajast ees, sellist suure, õhulise ja hästi laia sammuga raudbetoonangaari varem ei olnud maailmas tehtud.

Angaaride taastamine kujunes väga keeruliseks ja keegi ei suutnud alguses täpselt öelda, kui palju peab neid pragusid kokku nõeluma ja kui palju peab täpsemalt seda betooni sisse jäävat metallsarrust puhastama ja konserveerima ning millega seda tegema peab. Ma olen väga tänulik nii ehitajatele kui ka ehitusjärelevalvele kogu selle töö eest, sest nad käisid põhimõtteliselt luubiga ja vaatasid, kui palju on neid metallosi korrosiooni vastu töödeldud. See oli ääretult keeruline, aga tegemiseks läks 2010. aasta mais. Muidugi oli alguses plaan selline, et ta võiks valmis saada 2011. aastal, kui Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn...

Aga te ei jõudnud valmis?

Aga ei jõudnud valmis, pragusid oli rohkem kui arvasime ja töö oli tunduvalt keerulisem, samas me ei oleks ka ekspositsiooni valmis jõudnud. See oligi liialt optimistlik planeering, aga nii palju siiski oli, et tunduvalt keerulisem ja meie olekski ekspositsiooni jõudnud, et see kultuuripealinna lõpetamise vastuvõtt siiski siin angaarides toimus. Käiguteed siis veel ei olnud, oli ainult allveelaev Lembit ja tühi betoonpõrand, kahurilava oli küll osaliselt ikkagi valmis.

Mingis mõttes võib ju öelda, et Lennusadam oli Tallinna arengu seisukohast isegi mõneti ees. Teie kolisite siia, nüüd on tulnud järgi Kalarand, nüüd on arenenud Noblessner, varsti võib-olla saab ka Patareist mingi asja, aga teie olite esimesed.

Seda on rõõm täheldada ja ütleme nii, et esialgne pilt ei olnud väga roosiline, sest kui meie siia tulime, siis Patarei vangla veel töötas, aga mitte vanglana, vaid ta oli siis vangide haigla. Seega naabrus ei olnud just väga meeliülendav.

Ma mäletan ka seda, et kui lõpuks see hospidal kinni pandi ja vangla enam ei tegutsenud sellisel kujul, siis kõige viimasena lahkusid sealt Patarei vangla kassid, kes ei osanud oma eluga mitte midagi peale hakata. Ühel hommikul ma nägin, kuidas siia Lennusadama juurde oli kogunenud üks parv kasse, neid oli tõesti kümneid, ja nad nähtavasti pidasid nõu, mis nüüd teha, kui soe ulualune on läinud. Kõige imelikum oli see, et selles suures kasside parves oli nõutuna ka üks koer, ühesõnaga oli tunda, et see seltskond on täiesti kodutuks jäänud.

Samas ma olen alati mõelnud, et meremuuseumi üks missioon on ka see, et kui meil on ühelt poolt mereajalugu ja peame seda jäädvustama ja tutvustama, siis teisalt oleks nii hea, kui me suudaksime pisut aidata ka Tallinna merele avada natukene, et meil hakkab see kaldapromenaad läbi jooksma, siis oli veel Kultuurikilomeeter, nüüd on Kalaranna tee, see on kõik step by step tulnud.

Nüüd on meil ka naabrid, see on hea. Varsti on tulemas ka Keskkonnamaja koos loodusmuuseumiga, võib-olla tekib mingi laiendus ka Euroopa infotehnoloogia keskusele. Tõenäoliselt siis, kui Patarei saab valmis, siis tuleb sinna juurde ka Eesti mäluinstituudi muuseum, mida praegu luuakse.

Rõõm on olla väike katalüsaator, et siia ümber on elu tekkinud, kümne aastaga on sellest suhteliselt mahajäetud ja nutusest kohast tekkinud päris ilus paik. Võib-olla kümme aastat tagasi ei olnud ka Kalamaja sedavõrd populaarne elupaik, ma mäletan oma kooliajast, et siis oli Kalamaja koht, kuhu ei tahtnud üldse väga sattuda. Aga nüüd on see kõik muutunud.

See ongi võib-olla ühe muuseumi laiem eesmärk, et pole mitte ainult ilusad näitused, vaid sa pead ka üritama oma väikeste asjadega natukene ühiskonda muuta.

Ümmarguse sünnipäeva puhul tasub ka küsida, et kuidas ikkagi meremuuseumil nii hästi läheb? Kuidas on võimalik, et te tegite siia Lennusadama, mida on hinnatud korduvalt nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Mõne aja pärast tegite Paksu Margareeta korda ja ka selle eest saite palju auhindu. Eestis on palju edukaid muuseume, mulle aga tundub vägisi, et meremuuseum on veel kõige edukam.

Minu austatud kolleegid teistes muuseumites teevad väga head tööd, aga miks meil läheb hästi? Seda peavad teised ütlema, mina ei oska siin suurt midagi öelda.

Üks asi on küll, mida ma olen ka paljudele öelnud, et tähtis pole mitte see, kui palju on muuseumil külastajaid esimesel, teisel või kolmandal aastal, aga edukas on hoopis see, kui viis aastat on mööda läinud ja sa suudad ikkagi inimesi tõmmata. Kõik ei ole seda suutnud, sest muuseumite puhul on vaja leida pidevalt intrigeerivaid näitusi ja tegevusi, mis tooksid korduvkülastusi.

Meie puhul oli muidugi lihtsam, sest kõik mängis kokku. Mängis kokku hoone, arhitektuur, samamoodi ka eksponaadid, pealegi see, et enne seda pole ühtki nii suurt allveelaeva siseruumidesse toodud. Oma rolli mängis ka see, et meie esimene näitus "Titanic: lugu, leiud, legendid" oli hästi edukas, kuigi ta oli vastuoluline ja mõnedele ei meeldinud, siis ta oli meile ikkagi märgilise tähendusega, sest meil oli vaja see koht muuta tuntuks. Üks asi oli avamine, mida tõesti jälgiti, aga sellest oli veel vähe, oli vaja natuke veel. 2012. ja 2013. aastal, kui ma ütlesin taksojuhile, et tahaksin Lennusadamasse saada, siis keeras ta korduvalt ikkagi nina lennujaama poole. Sama oli kunagi ka Admiraliteedi basseiniga, ega seda ka ei teatud.

Aga meie esimene näitus oli tegelikult üsna teadlikult valitud, sest oli vaja midagi sellist, mis tooks inimese muuseumisse ja tekitaks nii ažiotaaži kui ka meile tulu. Selle tulu najal oli meil võimalik teha järgmist projekti, selle tulu najal oli võimalik restaureerida Suur Tõll ja astuda edasi järgmisi samme. Ma arvan, et me oleme selle Lennusadama projektiga käinud arukalt ringi, sest kui me vaatame nüüd rahanumbritele otsa, siis Lennusadama ehitus koos ekspositsiooniga maksis kuskilt 15 miljonit, lisaks sinna juurde kaks miljonit sadama renoveerimiseks, seega kokku 17 miljonit, aga ainuüksi Lennusadam oli eelmise aasta lõpu seisuga teeninud omatuluga tagasi üle 26 miljoni euro.

Seega võib vist öelda, et investeering on ära tasunud?

Võime tõesti öelda, et investeering on end ära tasunud ning tänu sellele oleme saanud ka Paksule Margareeta keskenduda. Ma tundsingi end natukene halvasti, kuna mingil hetkel jäi Paks Margareeta kõrvale ja kogu energia läks Lennusadamasse, kuid just tänu sellele, et Lennusadam töötab hästi, saime Paksu Margareeta korda teha. Me saime investeerida Lennusadamast teenitud piletitulu Paksu Margareeta rekonstrueerimisse kahe miljoni euro ulatuses, kuhu tuli juurde veel Euroopa ja Eesti riigi abi juurde. Sama üritame ka järgmiste projektidega teha.

Lennusadam oli ka meremuuseumi jaoks oluline uue hingamise andja, sest enne seda käisime ikkagi rahaliselt üsna põhjas ära. Lennusadam on ka meid õpetanud väga palju, kuidas äriliselt toimetada.

Minu ainukene pisikene teene selle kõige juures on see, et ma olen aeg-ajalt osanud leida õigeid inimesi. Mina võin siin seletada, rääkida ja teha plaane, aga lõpuks viivad neid plaane ellu ikkagi teised. Kui sa leiad enda ümber head inimesed, siis tänu sellele ei karda mina tänapäeval enam mitte ühtegi projekti.

Aga ega siin lõpuks mingit ühest retsepti ei ole, see koosneb mitmest asjast ja nagu on öelnud Eesti jäämurdja Botnica kapten Indrek Kivi, et sa võid olla väga hea meremees, kes on hästi välja õppinud, kellel on praktika ja kogemus, aga see kõik ei maksa midagi, kui sul ei ole õnne. Mõnedel puhkudel ma olen tundnud, et meil on see õnne osakaal suhteliselt suur. Nii on lihtsalt läinud.

Rääkisite sellest viie aasta perspektiivist muuseumi edukuse hindamisel, aga kuidas see kasv teie puhul oli võrreldes esimese aastaga? Kui palju külastajate hulk nende esimeste aastatega kasvas?

Eelmise aasta novembri seisuga on Lennusadamas käinud üle kahe miljoni külastaja, kes on ostnud pileti. Me ei loe neid, kes on õhtustel üritustel käinud, meie jaoks on külastaja see, kes on ostnud pileti. Minu arust on see väga hea number, mis oleks võinud olla isegi suurem, aga viimased kaks aastat olnud sellised, kus on tulnud aeg-ajalt ka päris suletud olla või olla avatud piirangutega.

Ma arvan, et nii suurt külastajate hulka kui meil oli 2013. või ka 2014. aastal, kui me avasime Titancu näituse – siis oli ühes aastas kuskil 363 000 külastajat –, seda ei ole naljalt kerge kellelgi järgi teha. Lootust on, võib-olla kunagi ikkagi tuleb, aga see on väga suur number.

Kui Titanic oli oma laineharja saanud kätte, siis tulid teised näitused, aga enne seda ei olnud kõik kõige paremini õnnestunud vahepeal ning kui külastajate arv kukkus ühel hetkel 160 000 peale, siis olid külastusjuhid ärevil, et kas nüüd muuseum läheb pankrotti ja pannakse uksed kinni. See number, mis mõnede jaoks oleks olnud suur saavutus, oli meie jaoks selge kukkumine. Aga siis tulid juba järgmised näitused ja me suutsime hoida praktiliselt kuni koroonaperioodini külastusi kuskil üle 200 000. Oli 210 000, oli 220 000, oli 230 000, oli 240 000. Need on ka väga suured numbrid, aga siis me jäime pidama ja tuli suur kukkumine.

2020. aastal oli kukkumine kuskil 140 000 peale ja siis 2021. aastal leidsime me oma põhja, mis oli kuskil natukene alla 100 000 külastuse. Mõne muu muuseumi jaoks on see väga hea number, aga meie jaoks tähendas see seda, et me oleme poole võrra kukkunud ning peame ka oma kulutusi ümber arvestama. Ma arvan, et sealt me enam allapoole ei kuku.

Nüüd on käivitunud ka Paks Margareeta, kuid ta sattus halvale ajale: me avasime uksed 2019. aasta novembris, siis ta sai kolm kuud lahti olla ja koroonaviiruse tõttu läksid uksed kinni. Aga seda oli üle Euroopa kõikjal, et muuseumid olid kinni, siis ei ole midagi erakordset.

Te olete väga tugeva omatuluga muuseum, aga kas keerulisel koroonaperioodil pidite ka teie ikkagi käe riigi poole õieli ajama ja mingil hetkel abi küsima?

Riigi poolt oli kaks abi, üks oli töötasudeks mõeldud ja teine oli mõnede projektide lõpule viimiseks ja ümberkohandamiseks. Tugi, mida me kultuuriministeeriumilt taotlesime, selle me ka saime ja põhimõtteliselt aitas see meid ikkagi nii palju, et me ei pidanud kogu koroonaperioodil saatma inimesi palgata puhkusele ega kedagi koondama. Mul oli põhimõtteline seisukoht, et kui meremuuseum oli enne Lennusadamat 2008. ja 2009. aastal päris kriisis, siis tuli ka inimesi mingil hetkel koondada, siis nüüd ma leidsin, et me saame alati lükata edasi mingeid investeeringuid. Enamikke investeeringuid teeme me oma teenitud raha eest ja kui seda raha on vähem, siis me neid investeeringuid teha ei saa, aga me ei pea inimeste palkade kallale minema, sest see baas on meil olemas.

Siin on see leierdatud ütlus, et kõige kallim vara on inimene ja nii ta muuseumis ka on. Me näeme seda, kuivõrd keeruline on leida inimesi, kes suudaksid suuri näituseid ja projekte juhtida. Lihtsam on teha projekti, mille maksumus kuskil kuni 50 000 eurot, aga meie suured projektid on kuni poole miljoni väärtuses, igal inimesel ei ole selgroogu ja konti selleks.

Aga koroonaviiruse tõttu olen ma pidanud jälle edasi lükkama selle plaani, mis on ammu ootel olnud, et panna Suurele Tõllule puittekk peale, nagu tal algupäraselt oli. Tõenäoliselt tuleb enne seda laev jälle dokkida, mida tuleb iga kümne aasta tagant teha, see seisab meil 2023. või 2024. aastal ees, meil tuleb selleks raha leida ja puittekki ei saa jälle peale ehitada. Ma vaatan, eks ta kunagi ükskord tuleb (naerdes).

Me tulime sellest kriisist läbi suhteliselt talutavalt. Seetõttu oli meil võimalus toimetada oma kogudega väga intensiivselt, saime panna ka osa külastusjuhte sinna tööle. Kogudel oli seega jällegi väga õnnelik aeg, sest alati on muuseumites see, et kõik kogud ei ole 100 protsenti läbi töötatud, ei ole digiteeritud ega kirjeldatud, nüüd sai neid abitegevusi selle võrra jällegi rohkem teha. Sel ajal liikusime kogudega ka edasi uude kohta, meie kogud olid ajutiselt rahvusraamatukogus, aga kuna nad läksid remonti, siis me pidime sealt ära kolima. Nüüd meie raamatud, dokumendid, fotod ja merekaardid on Volta arenduses, kus ma sain renditud ligi 800 ruutmeetrit pinda, praegu on meremuuseumi kogud seni parimas kohas, aga lõpuks me tahaks jõuda nende kogudega pärast kasarmuhoone rekonstrueerimist ka siia Lennusadamasse kokku.

Üks väga suur investeering on veel tulemas, millest on viimasel ajal meedias juttu olnud ehk Lootsi tänava vraki jaoks on vaja ka siia Lennusadamasse uut hoonet. Kuidas sellega läheb?

Sellega on nii, et kõigepealt on see asi ikkagi kahes etapis. Hetkel on meil vaja laiendada olemasolevat hoonet, mida sai rajatud ka ajutise ehitisena, kui oli vaja Kadriorust leitud koge konserveerida, mis on nüüd oma kena koha leidnud Paksus Margareetas. Me peame olemasolevat hoonet pikendama ja siis me saame leida sellele uuele leitud kogele konserveerimiskoha.

See aga ei lahenda ära muidugi seda lõplikku probleemi, mis saab temast näiteks nelja-viie aasta pärast, sest üks vana garaaž, konteinerid ja hoidla, kus meil on meretehnika ja mudelid sees, jäävad ette, kui Patareiga ümbritsevad alad saavad valmis. Sinna on ette nähtud küll üks laevahall ja praeguses mõttes on hea, et see koge välja tuli, sest me võib-olla saame seal neid mahtusid veel natukene korrigeerida, et ikkagi see koge jääks eraldi hoonesse koos teiste muuseumi veesõidukitega, mis ei lähe kavatsetavasse Põhja-Eesti pärandihoidlasse.

Me oleme rääkinud hästi palju Eesti suunast, aga milline on Lennusadama maine ja staatus välismaal? Kui palju teid välismaal teatakse, kui palju tullakse spetsiaalselt näiteks just teie pärast Eestisse?

Juba 2013. aastal võitsime me Europa Nostra grand prix ning just nende angaaride rekonstrueerimisega, see on kõige mainekam Euroopa sellelaadsetest auhindadest, nii et see õnnestus. Ma arvan, et meid teatakse ka väga hästi, sest meremuuseum on ka rahvusvahelise meremuuseumi kongressi liige, aga seda ei ole kunagi liiga palju, ikka ja jälle tuleb seda rauda edasi taguda, et teataks rohkem.

Kuidas see külastatavus välismaal protsentuaalselt on viimasel ajal olnud?

Viimastel aegadel on välismaalt olnud üle poole külastajatest, praegu on need numbrid võib-olla natukene muutunud.

Lennusadam tähistab kümnendat sünnipäeva, teie olete meremuuseumi juhtinud umbes-täpselt 25 aastat. Kas te väsinud ei ole veel?

See käib nagu Ameerika mäed, mingil hetkel isegi tundsid teatud väsimust ja tüdimust, see oli kuskil 2006. aastal, aga pärast seda kõik alles lahti läkski.

Seetõttu on mul väga raske mõista, noh, töökohad on erinevad ja juhipositsioonid on erinevad, aga mina olen sedavõrd väheandekas, et mul kui meremuuseumi juhil ei õnnestunud esimese viie aastaga suurt mitte midagi (naerdes). Vahepeal oligi tunne, et mitte midagi ei tulegi välja, ei õnnestunud Paksus Margareetas alustada, ei saanud Admiraliteedi basseinis asja arendada, Suurt Tõllu ei olnud võimalik kuskil remontida, selleks polnud raha. Sellist suuremat perspektiivi polnud ja mingil hetkel oli küll endal selline tunne, et võib-olla polegi kõige õigem see koht, kuigi merendus on mulle kergelt kaasa sündinud, huvi on kogu aeg olemas olnud.

Kui esimese viie aastaga ei suutnud mingisugust edu saavutada, siis see kõik hakkas tulema kuidagi hiljem. Eks tulebki selleks natukene maailmas ringi käia, vaadata, mis on tehtud, ja leida endas üles see pisikene vedru, mis sind kogu aeg käivitab. Mina leidsin selle vedru üles Lennusadama tegemisega ja tuleb tunnistada, et sealt edasi ei ole igav olnud. Nüüd kogu aeg mõtlen midagi juurde, seega seda küll öelda ei saa, et väsinud oleksin.

Mai alguses selgus, et tuleval aastal plaanitakse luua muuseumide ühispilet, mis võimaldaks ühe piletiga külastada muuseume üle Eesti. Kas see on ka projekt, mis Lennusadamat köidab ja mille suunas on ka teil omad huvid?

Me oleme selle algatusgrupi juures olnud kogu aeg ja me oleme püüdnud seda selgitada ka teistele muuseumitele. Tõenäoliselt see asi ikkagi käivitub, võib-olla täies mahus järgmisel aastal. Eeskujuks on Soome Museokortti, mis on töötanud hästi, nii et loodame, et meil hakkab ka see tööle, ma ei näe põhjust, miks ei peaks see ka siin töötama. Ma arvan, et sellest sünnib kasu.

See on jällegi üks asi, millega tõsta muuseumid esile. Eesti on ju selline koht, kus on muuseume hästi palju, kuigi osad on väikesed ja osad suured, siis koguarv on ju kuskil 230-250 vahel. Sellise pisikese riigi jaoks, kus on napilt üle 1,3 miljoni elaniku, on seda tegelikult ikkagi väga palju. Ja samas ei olegi siin ainult ju küsimus kvantiteedis, vaid tegelikult on kvaliteet ka väga oluline.

Iga muuseum peab kogu aeg arenema, ka Paks Margareeta arenes vahepeal edasi virtuaal- või liitreaalsusega mudelite juurde ja võib-olla tuleb seal üht-teist veel, sama tuleb ka Lennusadamasse. Ei saa öelda, et nüüd on valmis ja võib rahulikult asutaja asuda kabinetis pöidlaid keerutama ja vaatama, mis päev toob. Pisikesi väljakutseid tuleb võtta ja võtame väljakutse ka selle kogega, aga see on jällegi üks meie missiooni asi, minu süda ei oleks lubanud, kui sedavõrd uhke välja kaevatud asi oleks Naissaare lähedal liivakottide alla pandud. See on midagi sellist, mille üle olla uhke ja mida ka siis ka laiemalt tutvustada.

Rääkimata sellest, et tahame ka üle mere laieneda, mida me hakkame tegema projektiga Nargen Nord.

Võid seda projekti pisut täpsemalt lahti seletada.

Meil tekkis mõte, et võiks siduda ära Lennusadama ja Naissaare, kuna kogu Naissaare laevaühendus käib läbi Lennusadama. Naissaarel on alles üks päris hästi säilinud endine rannakindlustuse patarei 10A, lisaks on seal olemas vana ohvitseride kasiino ehk siis komandantuur Haldja külas ja Naissaarel on ka olemas väga suur kitsasrööpalise kindlusraudtee võrk. See kindlusraudtee tuleb sadamakaile välja, 1920. ja 1930. aastatel oli see raudtee üks kõige kiirem ja kindlam liikumisvahend saarel, praegu on seal põhilised need pinnaseteed, mis ei ole kõige paremad.

Hakkasimegi mõtlema, et võiks üritada ühes osas taastada Naissaare kitsarööpmelise raudtee ja selleks võiks ehitada ka uue rongi, mis arvestades Natura 2000 ala oleks kas vesiniku või aku peal liikuv. Selle rongi võiks ehitada Eestis. Samamoodi on plaan taastada 10A patarei, seal on suurusjärgus 3200 ruutmeetrit, teha sinna üks ekspositsioon, lisaks taastada ära ka kasiinohoone, kuhu teha väike külastuskeskus, kus on restoran, külastustoad, seminariruum ja näitusesaalid. Selle kõik saaks siduda kokku ühe raudteega.

Eks me oleme ettevaatlikult liikunud, aga praegu on asi nii kaugel, et kuu aega tagasi saime Viimsi vallalt Naissaare kitsarööpmelise raudtee hoonestusõiguse, võib öelda, et me oleme praegu juba Naissaare raudtee omanikud. Sinna juurde käib ka praegu kitsarööpalise raudtee projekteerimine. Valmistame ette ka uut ehitushanget, mis läheks siis 10A patareile, kasiinohoonega me ei saa praegu edasi liikuda, sest see kuulub praegu eraomanikele, kellega peame maikuus läbirääkimisi, kui see saab klaariks, siis alustame ka selle selle projekteerimisega.

Praegune plaan on, et ka järgmine aasta kulub kõiksugu eelnevatele uuringutele ja planeerimistele, kui kõik hästi läheb, siis 2024. aastal alustada ehitustöödega ja sarnaselt Paksule Margareetale ja Lennusadamale üritaks selle ka kahe aastaga valmis ehitada. Ehk siis 2026. aasta suvel on plaan avada.

Hetkel meil veel seda suurt rahalaeva ei ole, tegutseme selles liinis, aga meil on oma jõudu ja vahendeid nii palju, et me suudame kogu selle ettevalmistusprotsessi ära teha. Meie varasemate projektide edukus on andnud meile selle kindluse, et saame neid asju teha ise, ootamata, kui keegi meile raha annab. See ongi see vabadus, mis on meil tekkinud.

Seega loorberitele puhkama jääda ei saa, ambitsioonid on ikka väga suured?

Jah, loorberitele puhkama ei jää. Mõne aja pärast oleme me siis mere-, raudtee- ja ka kindlustusmuuseum.

Seda kõike on huvitav teha, tõenäoliselt ja loodetavasti 2026. aastaks saab see valmis. Ühed eelarvestused oleme teinud, mis tänasel päeval ei ole enam nii pädevad, aga ega ta nüüd vähe ka ei maksa. Nii palju ma võin öelda, et ta on odavam kui Lennusadama tegemine.

Aga jõudu ja palju õnne Lennusadama 10. sünnipäeva puhul. Tundub, et asju hakkab lähiajal sündima veel palju.

Jah, kuni järgmise näituseni. 2023. aasta märtsis läheme edasi natuke kergemate teemadega, kui avame näituse "Veneetsia: merede kuninganna". See on värviline, mõnes mõttes nagu Veneetsia elu on ikka olnud, nii karnevalid kui ka kunst, natukene seome seda ka tänapäeva biennaalidega. Kokkuleppel ja koostöös Sirje Helmega puudutame natukene ka kunstiteemat.

Seega võib öelda, et Lennusadamast saab mere-, raudtee- ja kunstimuuseum?

Ei, see kõlab juba imelikult, seda pole vaja öelda (naerdes). Lihtsalt selle projektiga on vaja tuua vaheldust, meil on seda endale vaja ja meil on vaja seda publikule. Meil on see mänguruumi võimalus, me võime selliseid asju teha. Ma julgen arvata, et me oskame ka.