Olen linnades üle maailma keskendunud alati hea linnaruumi ja arhitekuuri nägemisele. Nii süvenenult, et seda ümbritsev on tihtipeale märkamata jäänud. Pilk kaardile naelutatult läbi linna oma huviobjektini tormates on lihtne näha ainult seda, mida näha tahad. Arhitektuurimuuseumi näitus "Linnapilt. Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavad" keskendub linnadele, mida kõige rohkem olen näinud ja lajatab saali sisse astudes tõega valusalt näkku – oleme aastakümneid tegelenud sellega, et hävitada inimmõõtmelist linnaruumi, tõrjuda inimesed väikestest õdusatest kvartalitest hiiglaslikesse hoonetesse, sundida kõnniteedelt autodesse.

Näituse koostaja Aare Olanderi mõte, kui uskuda saateteksti, pole küll küsida, mis läks valesti, vaid pakkuda "külastajatele tublisti avastamisrõõmu". Näitus on üles ehitatud vanadele fotodele – võimalikult vanadele, vältides nõukogude perioodi täielikult – ning viimase tosina aasta jooksul pildistatud fotodele samadest kohtadest.

Tallinna vaated hõlmavad kaht keskset linnaväljakut – Viru ja Vabaduse väljakut – ning neid ühendavat kaht tänavat ehk Pärnu maanteed ja Estonia puiestee. Tartu vaated on kesklinna alast, mis jääb Raekoja platsi, Emajõe ning praeguse Riia ja Ülikooli tänava vahele. Pärnu vaated ulatuvad väljakust praeguse Endla teatri ees ajaloolise Endla teatri esise väljakuni.

See "enne ja nüüd" lähenemine paljastab meie linnade ehitatud keskkonna ajaloo – milline see kunagi välja nägi ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Näitusel rulluvad lahti kolme südalinna elud pooleteise sajandi jooksul, pisikeste Põhja-Euroopa asulate paisumine Ida-Euroopa linnadeks.

Näitus on põnev pildiline uurimus nende jaoks, keda huvitavad majade lood ja Olander keskendubki hoonetele, mis vaatamata oma asukohale südalinnas on küll kõigile teada, ent samas ikkagi üsna võõrad – enamus neist ei ehi postmarke ega reisijuhte, need ei vaata vastu meie linnade reklaamfotodelt.

Tihtipeale praktilisest vajadusest ja kiiruga sündinud majakastidel on ju siiski autorid, oma lood ning paljud neist on valmimise hetkel linlasi rõõmustanud, need on oma uste avamisega lahendanud hulga praktilisi vajadusi ja probleeme, vähemalt üheks hetkeks need lahendanud. On fakt, et eriti Pärnus ja Tartus tegid uutele majadele ja tänavatele ruumi 1941. ja eriti 1944. aasta sõjapurustused ning arvata võib, et lisaks muutunud väärtusruumile ei olnud lihtsalt kellelgi liiga pikalt ja põhjalikult aega analüüsida olukorda, linnad tulid uuesti üles ehitada, ehitada väga kiiresti.

Pooleteise sajandiga muutub iga linn, eriti kui need aastakümned langevad kokku linnastumise ajaga. Kuhugi peavad need inimesed, nende autod ja poed ju ära mahtuma. Muutus on paratamatu ja harva hoomame, kui suur see on olnud. Fotode vahel ringi jalutades võib tekkida isegi kerge hasart üles leida mõningi hoone, mis säilinud näiteks 1890. aastatest.

Pean tunnistama, et olen nautinud Aare Olanderi fotokogu raamatusarja "Kadunud vaated" vahendusel rohkem kui sellel näitusel. Eriti Pärnu raamatut, mille südalinn minu lapsepõlve aastatel oli paar tänavat ja siis kuni jõeni laiuv üksikute räämas hoonetega tühermaa. Pärnu muundus minu silme all hiiglaslikeks akendeta kaubanduskeskusteks, mis siis need paar säilinud ja nauditavat tänavat kiirelt välja suretasid ja lagunema jätsid. Ma ei mõistnud enne Olanderi raamatu nägemist vanade inimeste nostalgilist õhkamist selle linna järele, seda armastust, mis neis inimestes linna vastu.

Vanad fotod ei mõju raamatutes kurva märgina kõigest kaduvast, need jätavad nii palju ruumi unistamiseks, oma fantaasiamaailma sukeldumiseks, kus mustvalged majade seinad saab katta värske värviga, laduda üles lagunenud müürid ja istutada kõnniteede serva lopsakad lilled. Tänapäevaste linnavaadetega kõrvuti asetatult moodustavad aga tõeliselt valusad paarid, mis ilusatele mõttepiltidele mitte mingit ruumi ei jäta.