Tehnoloogia ja meelelahutuse osas on maailm viimase 30 aastaga tundmatuseni muutunud. 1990. aastate alguses võis nutitelefonidest ja tahvelarvutitest vaid und näha, arvuti kui selline oli isegi veel luksuskaup, filme vaadati väikestest kineskooptelekatest VHS-ide pealt ja arvutiefektid filmides olid veel üsna, khm, toored. Küll aga paistab sellest perioodist ereda tähena välja 1993. aastal valminud "Jurassic Park", mis oli tehniliselt oma ajast vähemalt kümme aastat ees. Tänasel päeval on isegi raske mõista, kuidas Steven Spielberg oma tiimiga sellise hullusega hakkama sai, sest film lummub praegugi oma suursugususega.

Vahepealse ajaga on palju vett merre voolanud ning 2022. aastal saame kinno minna vaatama juba järjekorras kuuendat Jurassicu-filmi. Tagasi mõeldes laiutab peas aga tühjus: kui "Jurassic Park" on üks kõige aegade tugevamaid kassahitte, mis joonistas reljeefselt välja Hollywoodi kaasaegse popkornikino piirjooned, siis kõik järgmised linateosed on olnud kas lahjendused või siis lihtsalt haledad-tühised koopiad. Otseselt ei ole selles midagi imelikku ega isegi erilist, mõttetute järgede tootmine on Ameerika kinotööstuse leivanumber, kuid antud juhul pole 30 aastaga suudetud leida ühtki elementi, mis originaalile midagigi juurde annaksid.

Mõnes mõttes on selline turvaline taastootmine meeldiv: ükski neist järgedest pole olnud kohutavalt ja lootusetult halb, vaid need kõik on meelt lahutanud ja olen neid rõõmuga nautinud, kuid tänaseks on selliseid filme kõik kohad täis. Netflix ja teised voogedastusplatvormid loobivad keskpärast vaatan-ja-unustan sisu meie suunas igapäevaselt ja päriselt meeldejäävad filmid on üha haruldasemad. "Jurassic World: Ülemvõim" ei tee paraku mitte ühtegi pingutust selleks, et kuidagi eriline olla. Võib isegi öelda, et tegu on uhkelt keskpärase tootega!

Huvitavalt kombel on "Jurassic Worldi" triloogia – väidetavalt tõmmatakse nüüd tõesti saagale joon alla, jumal tänatud! – nii lihtsakoeline ja naiivne, et saab kokku võtta ühe pildiga. Siin see on:

Ehk siis mehemürakas Chris Pratt peatamas totra käeliigutusega dinosauruseid. Kui vaja, siis on need rohusööjatest rahumeelsed dinosaurusekesed, kui vaja, siis peatuvad tema viipe peale ka verejanulised monstrumid. Kas paroodilisus oligi algusest peale selle liigutuse eesmärk? On väga raske võtta tõsiselt filmi, kus enamike probleemide lahendus on peategelase väljasirutatud käsi, värskes filmis tehti seda nii umbes kümmekond korda. Aga nagu üks kolleeg viitas, siis saab vähemalt lihtsa vaega teha joomamängu, kus pitsi tuleb tõsta iga kord, kui Pratt jälle dinosaurust peatab.

Selles valguses pole isegi mõtet "Jurassic World: Ülemvõimu" sisul pikemalt peatud: eks ikka on maailmas mingi jama dinosaurustega, mõned jooksevad niisama ringi, teised on suurkorporatsioonid puuri pistnud ja peategelased üritavad iga hinna eest asju korda seada. Korraga rullitakse vaataja ees lahti umbes kuus tegevusliini, millest enamik sulavad lõpuks ühte, kuid üldpilt muudetakse siiski tarbetult keeruliseks. Nende kümnete käändude-pöördude ning ebavajalike kõrvaltegelastega üritati ilmselt juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, kui vähe tegelikult tegijatel meile öelda on...

Ükskõiksus ja laiskus oma algmaterjali suhtes on isegi pisut üllatav. Kui 2015. aastal valminud "Jurassic World" oli üsna särtsakas ja sümpaatne taaselustamine, millega toodi vähemalt kultussaaga uuesti meie teadvusesse, siis teine ja kolmas osa on täielikult ilma fookuseta. Mida siis ikkagi prooviti teha? Dinosaurused on "Jurassic World: Ülemvõimus" pigem kõrvaltegelased, neile ei anta isegi eriti ekraaniaega, pigem sibelevad-säbelevad ekraanil ringi inimtegelased ning üritavad jätta pidevalt muljet, et neil on midagi hästi olulist öelda ja teha. Kui originaalfilm laenas küllalt palju õuduskinost ning mõjus hirmutavalt, siis värske järg meenutab pigem keskpärast telekrimkat.

Võib tunduda, et laidan "Jurassic World: Ülemvõimu" lootusetult maha, aga tegelikult sobib ta igati suvisesse kinoprogrammi. Pärast pikka suvepäeva, kui oled mitu tundi päikese käes lesinud ning pea on paks, siis ei jaksagi midagi keerulist vaadata. Lased omale masinast suure siirupikoka, haarad kaenlasse künatäia popkorni ja lesid lihtsalt teraapiliselt jahedas kinosaalis. Sellistel filmidel on oma koht ning tegijad teavad seda väga hästi, kurb on lihtsalt sellest, et alusmaterjali arvestades saanuks teha ikkagi kordades parema filmi.

Aga kui tahate kümme eurot alles jätta, siis võite ka lihtsalt "Jurassic Parki" üle vaadata. Proovisin ise ära ja julgen kinnitada: ka kurat-teab-mitmendal vaatamiskorral tekitab see endiselt sama suurt vaimustust ja kui esimest korda näidatakse dinosaurust, tikub vägisi pisar silma.