Rakke tõdes, et tegemist on teemaga, millest keegi väga tõsiselt rääkida ei julge ja kuna summad on nii närused, siis ei saa tema sõnul ka kirjanikud päris aru, millega tegemist on.

Tänavu oli laenutushüvitiseks ette nähtud summa ümmarguselt 125 000 eurot, mida on 160 000 eurot vähem kui eelmisel aastal. Kolmandik inimesi sai tasuks sel aastal viis eurot miinus maksud.

"Probleem on selles, et keegi täpselt ei tea, kuidas see süsteem peaks käima. Süsteem on toiminud tänu sellele, et Ainiki Väljataga [SA Autorihüvitusfond tegevjuht – toim] on missioonitundeline inimene ja muudkui teeb, et kõik autorid oleks õnnelikud. Niivõrd-kuivõrd nad on üldse võimelised õnnelikud olema."

Rakke selgitas, et tegemist on summaga, mida kultuuriministeerium eraldab, kuid mille suurust ei ole eelnevalt kokku lepitud.

"Kuna on räägitud laenutushüvitisest, siis see kõlab nagu toetus ja toetus on täpselt see, et nii palju kui ma tahan, nii palju ma sulle ka annan." Samas on see tegelikult laenutustasu.

"See on autoritasu täpselt nagu eetris kõlava laulu eest – selle loo esitamise eest kukub kopikas nii selle autorile kui ka esitajale. See on loomulik. Täpselt samamoodi on ka raamatukogu laenutustega."

Rakke sõnul ei ole oluline, kui palju selleks raha eraldatakse, vaid see, palju on laenutatud ning seetõttu peaks tema sõnul olema ka ühel laenutusel mõistlik summa.

"See aasta oli see kaks kuni kümme senti vastavalt sellele, mis sa raamatu juures olen teinud. Kui raamat on tehtud mitme autori peale, siis see summa veel jaguneb."

Ta tõi veel korra välja, et puudub kindel summa, milline see tasu peaks olema, aga see peaks olema kahepoolne kokkulepe.

"Miinimum võiks olla näiteks 30 senti raamatu laenutamise pealt. Raamatukogus saab ju vaadata, et päris kõntsa endale koju ei too. Kui sa oled selle juba koju ära vedanud, siis võiks autor selle 30 senti saada küll. Sa ise ei pea ju maksma."

Rakke tõdes, et loominguline mõtlemine on riigi vaatest kui erivajadus.

"Ma olen intellektipuudega inimeste teemadega kokku puutunud ja üldiselt on teema täpselt sarnane ja riigi suhtumine täpselt sarnane – selline emateresalik, et "ma aitan sind ja sa pead olema tänulik, et ma aitan sind"."

See suhtumine on üleolev ja alandav, tõdes ta. "Haletsus ei ole mingi tunne ja riik ei tohiks oma inimeste suhtes küll seda tunnet tunda." Sellised summad ei tohiks olla naeruväärsed, leiab ta.

"Kui sa saad tõesti 50 protsenti vähem, kui oled arvestanud. Paar-kolmsada eurot jaanipäeva paiku saada ei ole üldse paha. Ausõna ei ole paha. Aga kui sa saad selle asemel hoopis viis eurot miinus maksud, siis on nutune natuke küll."

Rakke ütles, et seda ei teadvustata, et see on asi, mida peab lihtsalt tegema.

"Kui eeskujud on Põhjamaades – numbrid on seal muidugi palju suuremad – siis võiks täpselt samamoodi teha need otsustused, missugusest taskust see raha tuleb ja mingi asi kokku lepitud."