Lill märkis, et neljandat korda parima filmioperaatori auhinna vastuvõtmine tekitas talle pisut piinlikkust. "Auhinna mõttes eks ta tore on, aga selline tunne, et miks jälle mina – teised teevad ka kogu aeg väga head tööd," kirjeldas ta.

Kuigi Lill on oma valdkonnas üks hõivatumaid tegijaid, pole tal enda sõnul aastatega kirg töö vastu kadunud – pigem just vastupidi. "Ma ei kujuta ette, et peaksin midagi muud elus tegema" tõdes ta.

Hetkel on operaator ametis hoopis enda filmitud materjali monteerimisega. Lille sõnul on väga huvitav enda filmitud materjali montaažilaual näha, sest nii näeb ta ära ka vead, mida ta operaatorina tegi. "Teisi ameteid proovides õpib väga palju. See on väga väljakutsuv ja raske ülesanne."

Kuigi Lill teeb ise palju filme, oli vahepeal mitu aastat, mil ta teiste tegijate töid väga vaatamas ei käinud. "Vaatamishuvi kadus ära – kuidagi ei jõudnud minuni või ei tulnud piisavalt huvitavaid filme. Ma ei viitsinud igat filmi lihtsalt vaatamise pärast vaadata," nentis ta.

Lille sõnul on Eesti filmimaastik liikumas üha turvalisema peavoolukino poole. "Julgeid projekte ei toetata liiga agaralt. Enamus filmid on sellised, et neid on pikalt arendatud, käinud 5–7 aastat workshop'idel ja stsenaariumid on läbinämmutatud. See kõik tapab minu arust tapab seda loomingut ning vahetut filmitegemist. Värset asja tihti ei näe," kirjeldas ta.

Lill märkis, et järjest rohkem toimub kaastootmiseid ja teenusepakkumisi, kus välismaa produktsioonid tulevad Eestisse Cash Rebate'i ja Film Estonia rahade pärast. "Eesti režissööre see ei puuduta, sest nemad peavad ikka pool oma elu filmidele raha taotlema. Eesti filmindus liigub natukene teenindava sektori poole," märkis ta.