Remek Meel filmi "Suur soo" peakangelasest: Vello ei olnud vaimustunud, et teda filmitakse

Reede õhtul näeb Matsalu loodusfilmide festivalil esimest korda Remek Meele uut filmi
Reede õhtul näeb Matsalu loodusfilmide festivalil esimest korda Remek Meele uut filmi "Suur soo". Autor/allikas: kaader filmist

Reedel jõuab Lihulas Matsalu loodusfilmide festivali ekraanile esimest korda Remek Meele uut filmi "Suur soo". Meel märkis intervjuus ERR-ile, et filmi peategelane Vello ei olnud võtteperioodi jooksul just vaimustunud, et teda filmitakse ja parim, mis nad meeskonnaga saavutasid, oli luba olla kohal. Nad pidasid väga silmas, et nad seda habrast kokkulepet ei kuritarvitaks.

Kuidas sa Velloni jõudsid? Kas olid tema tegemistega juba varem kursis?

Sattusin Vello õuele tudengina praktikumi käigus, seega teadsin juba pikalt, et on olemas selline mees sellises ürgses olustikus. Toonane kohtumine jäi mu sisse laagerduma, et siis 20 aastat hiljem välja paiskuda.

Mil moel te Velloni filmimõttega lähenesite? Kuidas ta sellele reageeris?

Kõigepealt saatsin sõna oma vana õppejõu Tiit Randveeriga, kes valmistas pinna ette, et Vello oleks nõus mind jutule võtma. Siis selgitasin oma plaane, kuid Vello ennast filmida ei tahtnud lasta, aga jahiepisoodide ja looduse filmimisega oli nõus. Sealt edasi hakkasin võtetel käima ja siis kuidagi orgaaniliselt jõudis ka Vello ise kaadrisse.

Aita pisut mõista, kuivõrd eemal ikkagi Vello muust tsivilisatsioonist elab. Kui keeruline sinna pääseda on?

Vello on n-ö viimane mees, pärast teda on soo ja vesi. Natuke veel ja algab suur vesi ehk Peipsi järv.

Tänapäeval viib Vello elukohani tee, aga see ei ole nii olnud kogu aeg. Veel nõukogude aja lõpus sai märjal ajal sinna ainult paadiga. Mõistagi ei olnud elektrit ega muud kommunikatsiooni. Kui Vello sinna kolis, võttis ta kaasa hobuse. Sellega oli uhke vahel külas poes käia. Samas, nõudis hobune nii palju hoolt, et muudeks tegevusteks hakkas aega nappima. Seetõttu pidi ta looma peagi kuivale maale andma. Nüüd on tsivilisatsioon nii palju sisse imbunud, et liikumine käib nelikveolise maasturiga.

Kui palju "Suur soo" protsessi käigus muutus? Kas läksid esialgu teistsugust filmi püüdma?

Dokumentaalfilm muutub alati tegemise käigus, sõltuvalt sellest, kuidas materjal kätte tuleb. Tuleb tunnistada, et kuus aastat kestnud projektile vaatamata on lõpptulemus üsna sarnane sellele, mida ma püüdma läksin. Vana teadmamees toimetamas kesk ürgseid maastikke. Kas teisi elukaid on rohkem või vähem, on nüansi küsimus. Oluline on idee – soos elab inimene ja palju teisi asukaid. Nad saavad üksteise kõrval hakkama, veelgi enam – neil on hea olla.

Kuidas Vello sellesse suhtus, et kaamerad teda jälitasid? Kas ta harjus kiirelt kaameratega?

Vello ei ole kunagi olnud vaimustunud, et teda filmitakse. Ta ei ole kunagi midagi spetsiaalselt filmi jaoks teinud. Parim, mille saavutasime, oli nõusolek olla kohal. Selle teadmisega tuli töötada, pidada pidevalt silmas, et ei kuritarvitaks seda habrast kokkulepet. Samas, ei ole tegemist mingi introverdiga, kes ei taha teiste inimestega suhelda. Vastupidi, maailma asju laotasime tundide kaupa. Tegemist on laia silmaringi ja huvidega inimesega.

Filmis on näha aastaaegade muutumist, seega veetsite koos Velloga ilmselt pikalt aega. Kuidas te oma võttepäevad jaganud olite? Palju päevi kokku tuli?

Võtted toimusid kolme- kuni neljapäevaste tsüklitena läbi aastate, võtete ajal elasin saarel Vello juures ja sain aimu tema elufilosoofiast ja elurütmist. Võttepäevi koos uurimisretkedega tuli saja ringis.

On sul ka mõni põnev lugu seoses Velloga, mis ekraanile ei jõudnud, aga mis filmi käigus juhtus?

Ükskord läksime jälle retkele ning tõotas tulla edukas võttepäev, sest lumi oli kohev ja ilm ilus. Kuna tegu oli üsna suure alaga mille pidime läbima, kujunes võte 30 km pikkuseks matkaks raskes maastikus ilma eriliste peatusteta. Kui hiljem materjali läbi vaatasin, selgus, et kaadrisse suutsin püüda valdavalt Vello selga. Siis hakkasin taipama, millise igiliikuriga on tegu ja mismoodi teda on võimalik üldse filmida. Pidin tõsiselt mõtlema oma enda füüsilise seisundi tuunimisele.

Vello ja tema tegemistel on oluline roll ka teda ümbritseval loodusel ja loomadel. Kas käisite kõike seda veel eraldi püüdmas ja filmimas või jäid loomad filmile n-ö juhuslikult, protsessi käigus?

Enamus loomi sai filmitud ikka eraldi tegevusena, kuigi enamasti samade võtteperioodide käigus. Abiks oli aastatega kogunenud informatsioon nende elupaikade ja käitumise kohta.

Filmile tegi muusika Lauri Õunapuu, räägi sellest ka lähemalt. Kuidas see muusika sündis?

Kuivõrd soomaastikud on laetud ürgse energeetikaga, oli selge, et ka filmi muusika peaks kandma samasugust vaibi. Kuulates Eestis avaldatud albumeid, jäi kõrva Metsatöllu laul "Eha," mis sobis nagu rusikas silmaauku jõhvikalkäigu episoodile. Selle loo autor on Lauri Õunapuu. Ega siin palju mõtlemist ei olnud, võtsime Lauriga ühendust, et küsida luba "Eha" kasutamiseks ja uurida, kas ta oleks valmis filmile muusikat looma. Saatsime Laurile selleks ajaks monteeritud pildirea, mispeale ta ilma pikemata nõus oli. Töö käis nagu ikka – esmalt pakkus Lauri välja näidiseid, meie valisime välja, millega edasi töötada ja montaaži lõpuperioodil töötasime täpselt "pilti." Lauri salvestab suitsusaunas, mis lisab muusikale veel ühe dimensiooni, mida peab tajuma. Olen tulemusega väga rahul.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: