Savisaar sõnas, et ka temal on Emajõe-Suursooga lugu. "Mina hakkasin seal käima 2005. aastal, minu fookus oli põhiliselt lindudel ja loomadel, aga ka need maastikud," ütles ta ja lisas, et samuti teadis ta seal elavast Vellost. "Esialgu ma arvasingi, et Remek Meel teeb filmi nendest maastikest, aga tegi hoopis sellest mehest, see oli väga põnev."

"Vello elab tõesti paradiisis, ka mina olen mõelnud, kui ma olen käinud seal pildistamas, et kui ma elaksin seal, kas see oleks ka minu jaoks paradiis," tõdes ta ja lisas, et sellele ta vastust ei tea enne, kui ta pole seal elanud. "Nagu näha, siis Vello jaoks on see paradiis."

"Kui ma mõtlen selle filmi peale, milline võttekoht mind kõige rohkem kõnetas... Minu jaoks oli seal palju äratundmisrõõmu ja palju, mida ma olin juba näinud, aga põnev koht oli see, kui ta hakkas tegema lõuatõmbeid," selgitas Savisaar ja mainis, et Vello grimassi vaadates oli pidevalt tunne, et ta annab alla, aga neid lõuatõmbeid aina tuli ja tuli. "See oli minu jaoks kõige üllatavam."

Remo Savisaare sõnul peab sedalaadi filmi tegemiseks olema tõsine fanaatik. "Kui sul puudub motivatsioon ja huvi ning selline maastik sind ei kõneta, siis sellest filmist asja ei tule," nentis ja kinnitas, et Remek Meel on korralik looduses käija, kellele meeldib süveneda ja jälgida. "Ta teab, et asjade kättesaamiseks tuleb võtta aega, ning filmist on ka näha, et Remek on võtnud aega."

"Linnud ja loomad, keda ma jäädvustan, on suursoo äärealadel, seal neid liigub. Seal on erinevad kakulised, seal on suursõralised, seal on karu, hunti ja ilvest, kõiki neid seal on, aga loodusmaastikuid ma jälgin viimased neli aastat just õhust drooniga. Need maastikud ning mis seal sünnib, see on hingemattev," rõhutas ta.