Tootsen: kultuurimõtestajate töö turgutab keerulistel aegadel meie vaimu
Tänavu pälvis Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia ERR-i ajakirjanik ja filmirežissöör Jaan Tootsen. ERR-ile antud intervjuus kinnitas ta, et tunneb selle preemia üle alandlikku rõõmu.
Mis tundeid see tunnustus tekitas?
See on hästi suur rõõm. Tahaks öelda, et see on alandlik rõõm, aga ma tean, et alandlik tundub eestlastele võib-olla allaheitlik või lörtsitud, aga see on selline tõesti alandlik rõõm, sest see on väga vägev tunnustus minu jaoks.
Aga ma annan endale ka aru, et kui see on "Ööülikooli" eest, siis selles mõttes ma olen ju kultuurimõtestajana eelkõige nagu vahendaja, ma vahendan neid olulisi tähtsaid mõtteid ja ma olen hästi tänulik kõigile nendele inimestele, kes on tulnud mulle mikrofoni ette või siis mõne filmi puhul, kes on kaamera ees olnud.
Tõesti, kui ma olen saanud natuke torkida või oma mõtteid juurde lisada ja kokku seda asja panna, siis on väga tore, kui seda on märgatud.
Mis on selle auhinna tähendus?
Preemia on ikka see, et keegi on sind märganud. Kui palju me üldse maailmas teisi inimesi märkame? Ma ise alati püüan niipalju kui võimalik teisi märgata, patsutada, kallistada või öelda head sõna, aga kui see vool on vastupidine, siis ma olen selle üle ka hästi rõõmus.
Aga ma mõtlen kultuuri mõtestamise üle laiemalt, et see on ikkagi elu küsimus, see on maailma mõtestamise küsimus: miks me siin oleme, mis asja me siin ajame hommikul üles tõuseme ja tegutsema hakkame, mis on see kõige suurem mõte.
Samas kui me mõtleme meie aega, kus praegu oleme, seda ärevat aega, kus hommikul läheb uni ära ja sa vaatad uudiseid äreva pilguga, siis mulle tundub, et tegelikult see sama eelnevate kultuurimõtestajate töö tegelikult ju virgutab meie vaimu. Me saame aru, et igasuguseid jamasid on olnud siin aastakümned, et mingeid haavu oleme lakkunud 60-70 aastat, nüüd me oleme nendest paranenud ja vaatame tulevikku, kuidas me hakkama saame.
Mõeldes ka eesti kirjanduse peale, kus on samuti neid mõtestajaid olnud, siis me saame aru, et need halvad ajad ka mööduvad ja ükskord meil on jälle hea ja kerge olla.
Eelmisel aastal sai selle auhinna Rein Veidemann ja enne teda veel mitmed väärikad inimesed. Mis te arvate, mis on teie ühisjoon teiste laureaatidega?
Ühel aastal sai Joonas Hellerma ja siis Rein Veidemann, vot see tekitabki tohutut aukartust. Väga võimas ja austust äratav žürii on ka Ene Mihkelsoni preemial, aga see ongi see alandlik rõõm, väga tore, et on ennast ka sinna kampa arvatud. See on hea tunne.
Mis see ühine joon teie kõigi vahel võiks olla?
Ma arvan et see on ikkagi seesama tung maailmast aru saada, see nn tõeotsija tung. Kui ma vaatan Rein Veidemanni peale, siis näen tal ikka neid säravaid silmi, ta on justkui poisikeselikult endiselt aktiivne kultuurimõtestaja.
Aga ma arvan, et minu jaoks kõik need saated ja filmid, mis ma olen teinud, on heas mõttes üsna egoistlik projekt. Ma olengi tahtnud saada aru, kuhu ma olen sattunud või nagu Uku Masing ütleb, et kuidas mind on pandud siia maailma sellesse näidendi ossa.
ee imestus maailma üle ongi liikuma panev tung, see ei ole uudishimu, vaid midagi veel teistmoodi, et sa saaksid aru, miks ja kuidas. Läbi kultuuri me saame mõtestada seda maailma ja siis meil tekibki see tunne, mille nimel me siin üldse tegutseme.
Toimetaja: Kaspar Viilup