Varssavi filmifestival. Linn on sügiseselt pulseeriv, inimesed liiguvad kiirustades, kõigil tundub olevat siht silme ees. Nagu sajad teised, tõttan ka mina pimeda kinosaali teise reaalsuse ja rütmi poole. Rõõmuga tõden, et saalid on rahvast täis igal linastusel, või vähemalt, et olen osanud valida filmid, mille puhul see nii on.  

Näppude vahel pilet filmile "Jaanuar". Läti-Leedu-Poola koostööfilm, Livia Ulman, Andris Feldmanis, Juhan Ulfsak. Tegelikult oleks üks neljast juba veennud, et tuleb seda filmi vaadata, aga kõik neli koos tundus, et peab olema midagi üle mõistuse head. Filmi esimese veerandi juures tundus, et nii ongi. On loodud nauditav atmosfäär kostüümi, kunsti, valguse, muusika ning kaamera- ja näitlejatööga. Saalist lahkun aga õõnsa tundega.

Režissöör Viesturs Kairišs on mitme väga tugeva mängufilmi autor. Tema käe all on sündinud  näiteks ajastufilmid "Sildimaalija" (2021) ja visuaalne meistriteos "Melanija kroonikad" (2016). Enda seitsmenda mängufilmiga "Jaanuar" võtab ta ette 1991. aasta, Nõukogude Liidu lagunemise ja Moskvale alluva miilitsa eriüksuse rünnaku iseseisvuslaste vastu. Põgusas sissejuhatuses enne linastust toob režissöör välja, et sündmuste toimumise ajal oli ta 19-aastane ja tegu on autobiograafilise looga ajast, mil inimestes võttis võimust vaimne ja emotsionaalne ummikseis. Ka tema proovis ennast leida, suutmata ennast kuidagi defineerida. 

Filmi on aga mõnevõrra lihtsam defineerida: tegu on üsna klassikalise coming-of-age draamaga 19-aastasest noormehest Jazisest (Karlis Arnolds Avots). Noormehele pakub huvi filmikunst, tühjad maastikud ja imeilus filmitudeng Anna (Alise Danovska). Jazis uitab rannikul ja filmib jääpankasid, vaatab sõbra kioskist laenutatud VHS-ilt Bergmani ja küsib pidevalt isa käest, miks too kommunistlikus parteis on. Nii nagu isa, ei suuda ka Jazis sõnastada, miks ta midagi teeb või millesse ta üldse usub. Muidu üsna rahulikult kulgevasse ellu toob põnevust armumine jõukast perekonnast pärit Annasse. Vastupidiselt Jazise pehmele natuurile on Anna ambitsioonikas, omal viisil protestib ta väikekodanluse vastu, filmib särtsakaid muusikavideosid ja elab aktiivset elu. 

Noored filmitegijad otsustavad kohtuda tuntud dokumentaalrežissööri Juris Podnieksiga (Juhan Ulfsak). Podnieks vaatab noorte lavastuslikke katsetusi ja avaldab ausalt oma personaalset arvamust. Antud juhul tähendab see kriitikat Jazise tegelasteta tühermaadele ja komplimente Anna muusikavideotele. Podnieks läheb lausa nii kaugele, et kutsub Anna endale assistendiks, võimalus millele ei saa ega tahakski keegi ära öelda. Jazis võtab seda isiklikult.

Suutmatus kriitikat vastu võtta lõhub kiirelt arenenud suhte, mis tundub olevat ainuke asi, mis talle elus korda läheb. Oma üksluises argielus hakkab ta aga Annat kiiresti igatsema ja sõidab teda otsima. Endale omaselt on teekond täis üksildasi trööstitud maastike ja sihitut kulgemist, mis tundub talle vaat et olulisem kui Annani jõudmine. Kohtudes suudab ta öelda vaid mõned rumalused, mis Annat veel enam eemale tõukavad. Samal hetkel on aga rahutused tuure kogumas ja Jazis jääb barrikaadidele sündmusi filmima. Ta ei tee seda mingist poliitilisest veendumusest või põlevast vajadusest, vaid oskamatusest midagi muud teha. 

Ajaloolised sündmused muutuvad filmis kiiresti vaid vahendiks, millega lugu edasi kanda, aga mitte ankurdavaks jõuks. Sarnaselt peategelasele ei teki ka vaatajas nendega suuremat sidet. Filmi põhifookus on esimesel armastusel ja selle purunemisel, Jazise suutmatusel kiindumust hoida ja üldse millegi vastu sügavamat huvi tunda. Peategelase ambitsioonitus ja iseloomu puudus muutuvad ajas omamoodi tüütavaks.

Kas mitte film ei võiks olla targem enda tegelasest ja näidata vaatajale seda, mida ta ise ei ole veel võimeline nägema? Omamoodi on selles paras annus ausust, lavastaja ei ilusta ennast ega proovi end huvitavamaks teha, aga narratiivi seisukohalt see loole kaasa ei aita. Vaatajana janunen küpse režissööri pilgu järele, kelle suurendusklaasi abil tegelast kujutataks. Jazis aga ei jõua filmi lõpuks muutuseni: sama õõnes, kui on tema karakter, on ka tema suhe Annaga, mistõttu saadab filmi kire puudumine. 

Süžeest huvitavamad on aga visuaalsed lahendused, mis algusest lõpuni vaatajat üllatavad. Paralleelselt filmi sündmustega tuuakse vaatajani elu läbi Jazise kaamerasilma. Mõnusa formaadivahetusega Super 8-le näeme seda, mida Jazis peab oluliseks salvestada. Podnieksi kommenteerib, et Jazise materjalidest tundub, nagu ta ei osaleks sündmustes, mida ta filmib, ja tühje kaadreid suudab autor vaid oma peas sisuga täita. Režissööri ülesanne peaks olema aga see varjatud sisu visuaali kaudu filmikeelde tõlkida. Nii kaotavad Super 8 kaadrid Jazise vaatepunkti ja edaspidi näeme nendes ka teda ennast. Kõik see sisu, mida Jazis ise sinna juurde mõtleb, on nüüd ootamatult ka kaadritena vaataja ees. 

Suhte Annaga võtab kokku aga kaader, kus nad esmakordselt sügavamalt vesteldes otsustavad merre ujuma minna. On talv, meri on jääs ja näeme kahte inimkogu poolalasti jääpankadel uitavat. Filmi lõpus aga liiguvad samad kogud juba sulanud jääl mere poole. Kaader annab lootust muutustele. 

Need on vaid mõned näited režissööri oskusest lugu visuaali kaudu jutustada. Vaatamata sümbolite tugevale mõjule, muusika kandvale jõule ja näitlejate veenvale esitusele jääb oodatud katarsisest puudu möödapääsmatult oluline karakteriareng. Võimalik, et takistuseks sai režissööri idee kujutada üleüldist pidepunktita kulgemist võimalustevaeses üleminekuajas, või ka isiklik kogemus, milles ta ei olnud stsenaariumi arendamisel valmis mööndusi tegema. Tulemuseks aga film, mis oleks võinud olla suurepärane, aga jääb keskpärasemale tasemele.