Katariina Libe sõnas, et kui ta enda näidendi "Võrsed" lavastust vaatas, siis sai ta aru, et näitlejana lavastuses osaledes tekib kõrvalpilk palju kergemini. "Mul on väga raske seda lavastust eraldiseisvalt hinnata," mainis ta ja lisas, et väga oluline selle lavastuse juures on see, et seal pole laval asju. "See on väga olmevaba lavakujundus, aga see tekst on väga olmeline, seal on lühikesed stseenid, kus toimub väga palju."

Esialgu oli see ilma suurema kujunduseta lavastamine tema jaoks võõras mõte. "Hiljem sain aru, et see õigustab ennast," kinnitas ta ja tõdes, et ennekõike võiks tema näidend olla lootustandev. "Ma ei usu, et teater peaks tingimata midagi õpetama."

Libe nentis, et üks teema, mida Eesti teatris vähe kajastatakse, on samasoolised paarid. "Või üldse vähemuste teema, ta on olemas, kui me räägime nendest ja nende probleemidest, aga me ei näe vähemustesse kuuluvad inimesi universaalsetes lugudes, ka erivajadustega inimestel on armastuslood, aga ma ei näe neid laval, see on küll puudu."

"Ma rääkisin hiljuti ühe Soome teatriinimesega ja ta ütles, et paljusid Eesti näidendeid ei ole mõtet seal lavale tuua, sest kui me räägime näiteks naiste teemadest, siis ühiskond on hoopis teises kohas, nende jaoks on need 20 aasta tagused teemad," ütles ta.

Praegu kirjutab Libe üht seriaalistsenaariumi. "Kuna mul on igapäevatöö ja muu elu, siis võib-olla võiks olla produktiivsem," tõdes ta.