Elutööpreemia pälvinud Urbla, kes on teinud enam kui 50 filmi, tõdes, et oma filmidest on talle enim südamesse pugenud "Ma pole turist, ma elan siin" ja dokumentaalfilmid kunstnikest.

Filmi "Ma pole turist, ma elan siis" puhul meeldib filmitegijale enim vabadus, millega film sai tehtud. "See sai tehtud suhteliselt teistmoodi, kui tavaliselt tehakse. See oli hästi mitmese koega, see ei olnud väga lineaarne ja lugu oli natuke veidralt kokku pandud. Seda andis hästi palju mängida. Samal ajal istus see väga täpselt oma aega. See oli just see aeg, kus eestlased hakkasid oma kodutust Tallinnas sügavamalt tundma ja hakkasid seda välja elama," rääkis Urbla.

Viimasel ajal on Eesti filmitegijad nentinud, et Cash Rebate'i ja Film Estonia finantseeringud välismaiste filmitegijate toodangule mõjutavad negatiivselt Eesti filminduse arengut.

"Kuigi aastad on edasi läinud ja see hinnavahe ei ole nii totaalne kui nendel aastatel, kui mina intensiivselt tegin, on see siiski olemas. Teades, et Cash Rebate'i või Film Estonia finantseering kasvas sel aastal nelja miljonini ja kodumaiste filmide finantseering on ikkagi samal tasemel, on see proportsioonist väljas. Tehnilise meeskonna nõudmised töötasude järele on suhteliselt suured ja loomingulisele poolele jääb selle võrra jälle vähem, sest eelarved ei ole tõusnud" selgitas ta.

Urbla sõnul saab Eesti filmi arengusse suunatud rahadega teha kolm täispikka mängufilmi, kuid kuna konkurents on pidevas tõusus, ei pruugi alati kõige paremad filmid toetuseid saada.

"Üks võimalik lahendus oleks tagasi tuua eksperimentaalfilmid ja väikese eelarvega filmid. Muidu sel plejaadil andekatel inimestel, kes filmikoolist tuleb, on väga raske astuda seda suurt sammu päriselt suure ja pika mängufilmi juurde. Kui sellised väiksemad variandid on olemas, peaks see lihtsam olema," sõnas Urbla.

Hiljuti luges Urbla manifesti "Dogma 95", kus Taani filmitegijad lubasid jälgida oma loomingus kasinuse momenti. "Filme filmitakse erilise valguseta või pisikese valgusega, rekvisiidid on minimaalsed ja kasutatakse neid esemeid, mis on võtteplatsil olemas või viiakse võtteplats sellisesse kohta, kus on need esemed olemas. Samuti kasutatakse odavaid näitlejaid või amatööre ja heli võetakse platsil ning mingit müstilist üleliia järeltootmist ei ole," kirjeldas ta.

"Meil on olnud suund järjest ameerikaliku heal tasemel suure filmi tootmise suunas, mis ei ole ka vale, aga sa lihtsalt ei saa kahte asja korraga. Tuleb leida mingisugune tasakaal ja seetõttu arvan, et kui poole miljoni eest saaks viis andekat noort tegijat igaüks 100 000 eest oma väiksema filmi tehtud, oleks see igal juhul rikastav."