Võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on Eesti filmid kohalikul turul edukad – näiteks on turuosa aja jooksul kasvanud, mis on enne koroonat (2019) jõudnud 23 protsendini¹. Vaatamata koroonale oli 2021. aastal Eesti filmi turuosa 14 protsenti². Need on faktid.

Samas, mitte kunagi varem ei ole Eesti oma film olnud nii hapras seisus kui täna. Ja seda paradoksaalselt seetõttu, et Eesti film on olnud edukas rahvusvahelisel turul tänu pikaajalisele suurele tööle. Eesti filmiloojad on tuntud kui väga head partnerid kaastootmisprojektides, tagasimaksefond töötab ja innustab siia tulema rekordarvus välisfilmitootjaid, kes soovivad eestlastega koostööd teha. Oma olemuselt on film alati kohalik ja rahvusvaheline korraga. Kohalik reaalsus on see, et vahendid oma Eesti filmi tootmiseks on sulanud inflatsioonis praktiliselt olematuks. Veelgi hullem on see, Eesti ei suuda piisavalt kiiresti reageerida kujunenud muutustele, kuigi lahendused on olemas.

Tänased filmivaldkonna probleemid ei ole ainult Eesti filmi mured, vaid trend on laiem ning muutused on tabanud Euroopa ja koguni maailma sisutootmist. Vahe on aga selles, kuidas riigid reageerivad muutustele. Pandeemia järel on Euroopas kinode täituvus langenud 30 protsenti, kuid tootmishinnad on tõusnud jõuliselt. On arusaadav, et inimesed soovivad oma töö eest suuremat palka, et rekordilise inflatsiooniga hakkama saada. Terves maailmas, mitte ainult Eestis, toodetakse väga suurtes kogustes ingliskeelset sisu, mida saab vaadata hea hinnaga ja vaatajale meelepärases vormis eri platvormidelt kodust lahkumata. Sisutootmises on võitlus vaataja pärast pööranud kogu senise süsteemi täiesti pea peale.

Nagu võibki arvata, paneb see väikeriigid eriliselt keerulisse olukorda. Euroopa filmitootmise alustala on ikka olnud riigiabi, millega on üles töötatud rahvuslikud filmitööstused. Puhtalt turumajanduse kontekstis kõik rahvuslikud filmid ellu ei jääks. Samas, Eesti filmitegijad ei küsi ainult riigilt tuge, vaid meelitavad Eestisse välisinvesteeringuid, mis liigub maksudena riigieelarvesse, aga samas ergutab Eesti majutusasutusi, toitlustusettevõtteid, ehitussektorit, iluteenuseid, kinnisvaraturgu, transporditeenuseid jne.

Täna toob Eesti filmivaldkond koos oma tegijatega riigieelarvesse ja Eesti majandusse tervikuna märkimisväärset lisatulu välisprojektide kaudu. Audiovisuaalsektori rahvusvaheliste ekspertide Olsberg SPI analüüs näitas, et iga Eesti tagasimakseprogrammi Film Estonia panustatud 1 euro toob Eesti majandusse juurde 5 eurot. Aastatel 2016–2021 kulutati Eestis tagasimaksefondi toetatud filmiprojektidele 42,9 miljonit eurot! Üldiselt on sissetulevate filmiprojektide tootmiskulud Eestis aastatel 2016–2021 tugevalt kasvanud – keskmiselt 55 protsenti aastas, ulatudes 2021. aastal 10,5 miljoni euroni³. See on oluline hüve Eesti inimestele. Kuid oleks õiglane rakendada osa sellest tulust ka oma filmitegijate toetuseks.

Voogedastusplatvormide vastu ei saa ega peagi võitlema, see on uus reaalsus. On oluline ajaga kaasas käia, sest filmitootmine on osa tulevikumajandusest. Kuid uus reaalsus eeldab ka uut lähenemist finantseerimises. Meil on oluline teha oma võimete ulatuses rahvusvahelist koostööd ja tuua Eestisse välisinvesteeringuid. Meil on oluline ehitada valmis filmilinnak, mis teeb vajalikul määral välisprojekte üldse võimalikuks ja eelkõige looks Eesti autoritele kaasaegsed tingimused siseruumide filmivõteteks. Ja kõige olulisem – meil on tarvis nõuda rahvusvahelistelt voogedastusplatvormidelt oma osa Eestis teenitud tulust. Kõik see on vajalik, et kindlustada eestimaise filmi püsimajäämist.

Hoolimata jõulisest globaalsest arengust tahavad Eesti filmitegijad jääda sõltumatuks. Nad ei taha oma intellektuaalomandi õiguseid müüa võileivahinna eest ega vahetada meie oma lugusid sentide vastu. Sõltumatust on vaja, et omada vabadust otsustada selle üle, milline peab olema meie Eesti film, meie lugu ja sõnum maailmale. Milleks meile suured sõnad rahvusriigist, vabadusest ja sõltumatusest, kui juba homme võib meil valmida "eesti film", mis ei ole tehtud meie režissööri poolt, ei ole enam eesti keeles ega peegelda eesti meelt?

Kuidas aga täna Eesti filmil päriselt läheb? Viimasel ajal on kõlanud, et Eesti mängufilmid on justkui suurte festivalide radarilt kadunud. Reaalsus on siiski see, et vaatamata sellele, et Eesti film ei ole PÖFF-i peavõistlusprogrammis, reisivad meie filmid mööda festivale, ja sugugi mitte vähe. Näiteks, selleaastane Eesti kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile ehk Ove Mustingu mängufilm "Kalev" esilinastus rahvusvaheliselt just enne PÖFF-i Varssavis, mis on A-kategooria filmifestival. 

Kui aga peatuda korraks PÖFF-il, siis peaprogrammis on Soome-Eesti koostööfilm Jukka-Pekka Valkeapää "Suur noos"; Ilmar Raagi kogupere film "Erik Kivisüda" ja Rain Rannu "Lapsmasin" on aga võistlustules Just Filmi lasteprogrammis; Balti võistlusprogrammis võistlevad Mustingu "Kalev", Ergo Kulla "Soo" ja Elmo Nüganeni "Melhior"; lisaks on seal programmis kaks kaastootmises valminud filmi Asa Helga Hjörleifsdóttiri "Vastus Helga kirjale" ja Boris Gutsi "Minsk". Äsja lõppenud Cottbusi festivali kavas oli kuus Eesti osalusega mängufilmi ning üks kaastoodetud film võitis seal ka kaks auhinda ("Minsk"). Sel aastal oli meie film ka Veneetsias, sest Kim Ki-duki viimaseks jäänud filmi "Kõne taevast" peatootja on Eesti, filmi saab vaadata ka PÖFF-i ajal.

Rahvusvaheline kaastootmine on tänapäeva filmitööstuse normaalsus ja Eesti osalusega toodetud filmide osalemise üle festivalidel võime vaid uhkust tunda. Nendesse kaastootmistesse on kaasatud Eesti filmitegijad, meie talendid ning need festivaliosalused on suur tunnustus Eesti filmile. Seda näitas ka septembris toimunud EFTA gala, kus "Aasta filmitegijaks" kuulutati kaastoodetud "Kupee nr 6" meeskond. Paraku on tõsi ka see, et Eesti omaosalus filmides jääb paraku aina väiksemaks ja me oleme juba ammu kaotanud võimaluse toota filme ainult Eesti toetusrahadega.

Selle aasta suur festivalide soosik on aga hoopis animafilm, aasta alguses esilinastunud ja mitmete festivalide auhindadega lühianimatsioon, kolme filmifestivalivõiduga Oscarile kandideerimise õiguse teeninud Sander Joone "Sierra" kohta tuleb pea iga nädal uudis uutest võidetud auhindadest.

Kui vaadata korraks 2023. aastasse, siis tulemas on häid ja isegi väga häid uudiseid, millest praegu on veel vara rääkida, kuna festivalidega seotud info on konfidentsiaalne. Aga etteruttavalt saab vaid välja tuua, et suurematest mängufilmidest on järeltootmises Tanel Toomi "Sentinel" ja Triin Ruumeti "Tume paradiis", lisaks Rainer Sarneti "Nähtamatu võitlus", Mart Kivastiku "Taevatrepp", Marko Raadi "Biwa järve 8 nägu". Need autoritest filmitegijad annavad lootust, et järgmisel aastal tuleb palju häid festivaliuudiseid. 

Riiklik lisarahastus filmivaldkonnale on lahenduse üks pool, aga tänase Eesti filmi probleem on laiem. Meil on vaja laiapõhjalist mõistmist ja ka teemasse süvenemist, mis muutused maailmas toimuvad ja mida on tegelikult vaja kiiresti ära teha. Eesti peab ühiselt seisma hea oma inimeste eest, sest meil on võimekaid filmitegijad, kes seda väärivad.

¹ https://filmi.ee/wordpress/wp-content/uploads/2022/01/2019-Kinolevi-%C3%BClevaade.pdf
² https://filmi.ee/wordpress/wp-content/uploads/2022/01/2021-Kinolevi-u%CC%88levaade.pdf
³ https://filmi.ee/instituut/olsberg-spi-analuus-film-estonia-tagasimaksefondi-majandusmoju