Kui eesti teadlased kohvinurgas kohtuvad, räägivad nad omavahel eesti keeles ka teadusest. See on uskumatult hea tulemus, sest näiteks saksa teadlased eelistavad samas olukorras pigem inglise keelt. Erinevus kaob aga kohe, kui eestlaste seltskonda tuleb kasvõi üks muukeelne – eestlased lähevad siis inglise keelele üle. Kas tegelikult ikka peame minema?

Külalislahkus on muidugi väärtus, aga enesekindlus samuti. Uuringutest on teada, et kõige veenvamad suudame olla oma emakeeles. Ärme siis võta võõrkeele koormust alati enda kanda, vaid räägime eesti keelt julgesti ka teiskeelsetega. Järjest enam kohtab näiteid, kus rahvusvahelise seltskonna töökeel on just eesti keel. Foorumilgi pidas Janne Saarikivi Helsingi ülikoolist oma ettekande nauditavas eesti keeles.

Et keelt rääkida, tuleb seda osata. Mõneti üllatavalt kehtib see ka emakeele kohta. Keelt aga õpitakse sisendist – loetud ja kuuldud tekstidest, vanemate ja õpetajate eeskuju järgides. Kui inimese kogu lugemus mingis valdkonnas on võõrkeelne, siis ongi väga keeruline end seal emakeeles väljendada. Sama näitavad koolieksamid, kus parema tulemuse tagab mitmekülgsem lugemus ja põhjalikum viibimine eestikeelses keskkonnas.

Täiskasvanuna võime oma lugemisvara valida ise. Kõigepealt tuleb enda vormis hoidmiseks üldse võimalikult palju lugeda, aga lisaks tasub tähele panna, mida ja missuguses keeles loeme. Igaühe keel on täpselt nii rikas, nagu on tema loetavad tekstid. Samasugune mõju on ka keelekeskkonnal, milles kasvavad meie lapsed, ja selle kujundamine on küll puhtalt tahtmise küsimus.

Tahtmist ei tekita halvustamise, kohustamise ega karistamisega. Parem teeme nagu Tom Sawyer värvis aeda – nii, et ka kõik ümberkaudsed poisid tahtsid aeda värvida. See on meie keel, mille üle oleme uhked ja mida tahame rääkida. Siiras tahtmine paistab välja ja nakatab teisigi. Eriti hästi on seda näha eesti kogukondades välismaal. Eesti keel on väärtus oma kõnelejatele kõikjal maailmas, pakub huvi teistele, ja seob meid kogukonnana ühtseks.

Ülevaade põhineb ettekannetel, mille pidasid Tõnis Lukas, Aune Past, Helena Metslang, Janne Saarikivi, Krista Kerge, Krista Kumberg, Marin Mõttus, Helja Kirber ja Agnes Kuusik-Dijkstra.