Maris Johannes sõnas, et kuigi "Melanhoolia" edu teatriauhindadel oli ootuspärane, siis pole tegu kergesti söödava lavastusega. "Hoidku jumal selle eest, kui keegi tahab seda hakata Lars Von Trieri filmiga võrdlema, siis on asi päris metsas, aga ta oli oma ängis ja rutiinist välja murdmise meeleolus ikkagi tõsine üleelamine ka publikule."

"Kogu see sumbunud olek, mille Edith Karlson sinna omamoodi koopasse ehitas, kus inimesed hingasid ja vahepeal tundus, et õhku ei olegi, lausa füüsiliselt jõudis see ängistuse tunne," tõdes ta ja kinnitas, et "Melanhoolia" on kindlasti nähtus möödunud aasta teatripildis.

"Mõnes mõttes on hea lavastuse märk alati see, et ta tekitab sinus emotsioone, ja millised need parajasti on, sõltub žanrivalikust, aga pahatihti on see tõesti nii, et meelde jäävad just ängipuudutused, kus sa pead iseendaga väikest võitlust pidama, et mis see täpselt on," nentis Johannes ja rõhutas, et psühholoogiline teater samas ei kao mitte kuskile. "Me käime ja otsime etenduskunstidest üht ja teist ja kolmandat, aga eks see on ka põlvkonna küsimus, sest kui uus inimene tuleb teatrimaastikule, siis ta tahab ikka teha midagi teistmoodi, aga mina vaatajana mõtlen, et vaataksin ikka neid oma põlvkonna tegijaid."

Ta tõi ka välja, et näitlejapreemiad pälviti sel korral just psühholoogilise teatri rollide eest. "Ulfsaki lavastuses oli ka psühholoogiline element tugevalt olemas, tal on see mängulisus juurde tulnud, see pole nii sordiini all, aga see on kõik seal olemas, ta valdab psühholoogilist teatrit hästi nii näitleja kui ka lavastajana."