Vastab Tartu Ülikooli semiootika kaasprofessor ja Tartu Kõrgema Kunstikooli "Pallas" semiootika lektor Andreas Ventsel.

Miks on manipulatsioon negatiivse konnotatsiooniga sõna ja mil moel võib see olla kasulik ja edasiviiv nähtus?

Etümoloogiliselt tuleb sõna manipuleerima ladina keele sõnast manipulus, mis omakorda tähendab osavalt miskit käsitlema, käega osavalt mingit tegevust täide viima. Siit on see levinud teistesse keeltesse ning alles 19. sajandi teisel poolel ilmunud seletavates sõnaraamatutes näeme selle sõna tänapäevase tähenduse lisandumist – kui teise (inimese) vaimset mõjutamist oma isiklikel eesmärkidel. Tavaliselt kaasneb selle sõnaga negatiivne tähendusvarjund, kuna enamasti eeldatakse, et manipuleerimine toimub manipuleeritava arvelt. Samas on tegemist põhimõtteliselt psühholoogilise mõjutamisega. Mõjutatud oleme me aga kogu aeg, sünnist surmani, nii vanemate, sõprade kui ka keskkonna ja kultuuri poolt, kus elame. Näiteks koolis peab uute teadmiste omandamiseks õpetaja meid mõjutama. Ja mida edukam on ta meie mõjutamisel, seda rohkem teadmisi me omandame. Samamoodi ei räägi vanemad lapsele kõike, mida nad teavad, ja selle varjamise eesmärk on võimaldada talle eakohane kasvatus. Me ei nimeta seda manipuleerimiseks, vaid positiivseks mõjutamiseks, õpetamiseks, vanemlikuks hooleks vms. Manipulatsiooniks muutuks see olukorras, kus ei lähtuta mitte niivõrd mõjutatava huvidest, vaid ennekõike omahuvist. Samas pole selle piiri tõmbamine alati lihtne ja inimeste tegevusi juhivad sageli erinevad ja ka vastandlikud motiivid. Nii võib inimene olla suurepärane õpetaja ka egoistlikust eneseteostamise soovist või usub suur müügimees siiralt, et müüdud ja reklaamitav kaup on tõesti kliendile just parim.

Kas oskate tuua näiteid-lugusid tänapäevast või ajaloost, kuidas kasutatakse või on kasutatud sõnu, mõisteid ja tähendusi, manipuleerimaks inimestega?

Sõnade valik on väga oluline igasuguse mõjutamise, sh manipuleerimise juures. Kas me nimetame veriseid ja täiemahulisi lahinguid Ukrainas sõjaliseks erioperatsiooniks või sõjaks, määrab paljuski, kuidas me neid sündmusi tähendustame. Või võtame näite meie ajaloost. Kas me nimetame Nõukogude vägede tegevust Eesti okupeerimiseks või natsismist vabastamiseks, on püsiva konflikti allikaks. Põhimõtteliselt võiksid need sõnakasutused ka paralleelselt esineda, sest 1944. aastal purustasid Nõukogude väed Eestis ja hiljem kogu Euroopas Saksa mundris väed ning vabastasid need riigid natsiideoloogiast. Samas aga okupeerisid rahvaste tahte vastaselt suure osa Ida-Euroopast. Manipuleerimine tuleb sisse seetõttu, et mõned sõnad, antud juhul vabastama ja okupeerima, on raskesti ühildatavad, sest need lähevad vastuollu meie identiteedi jaoks oluliste lugudega, mis aitavad maailma mõtestada. Seejuures tuleb rõhutada, et sõnad esinevad alati kontekstis teiste sõnadega, millega nad vähem või rohkem haakuvad, ja seetõttu toob II MS sündmustest rääkimine kaasa kogu sõnademängu, millega me sellele järgnevat perioodi iseloomustame. Näiteks need, kes räägivad vabastamisest, kasutavad metsavendadest rääkides bandiidi-terminit ja et 1940. aasta juunipööre polnud annekteerimine, vaid vabatahtlik liitumine Nõukogude Liiduga jne.

Kas ja kuidas on tänapäeval manipulatsioonivahendeid mõjutanud mõtteviis tõe relatiivsusest?

See haakub postmodernistliku ilmavaate radikaalse tõlgendusega. See leidis väljenduse ka teadusfilosoofilistes aruteludes kognitiivse relativismi näol, mis eitab absoluutse tõe võimalikkust.  Mõisted nagu tõde, ratsionaalsus ja teadmine ilmnevad alati mingist teadus-teoreetilisest raamistikust lähtuvalt ning küsimust tõe ja vale üle saab otsustada üksnes selle füüsikalise või sotsiaalteadusliku raamistiku sees.  Niisuguse teadusfilosoofilise käsitlusega on käinud kaasas selle üldisem rahvapärasem tõlgendus, mille järgi pole võimalik tegelikkust fantaasiale ja fabrikatsioonile sama selgelt vastandada. Toimub lihtsalt võitlus ühe reaalsuse käsitluse eeliste pärast teiste ees. Kui niisuguseid väiteid kriitikavabalt lihtsustada, on oht legitimeerida erinevaid seisukohti, arvamusi, vandenõuteooriaid jms kui mis tahes muude käsitlustega võrdväärseid seletusi. Sellist äraspidist reaalsuse tõlgendust komplitseerib ka asjaolu, et inimeste isiklik ja ühiskondlik elu on üha enam (sotsiaal-)meedia vahendatud. Nii avalike sündmuste kui igapäevatoimetuste tähendus kujuneb sotsiaalmeediast, erinevatest internetiportaalidest, tõsielusarjadest ja (pseudo-)dokumentalistikast saadud infokildude kombineerimise põhjal. Tänapäevane informatsiooni ja meelelahutuse ning avalikkuse ja privaatsuse piire lõhkuv meediavoog hägustab tegelikkuse ja fiktsionaalsuse vahekorda veelgi. Näiteks süvendas kuulsa ameerika filmirežissööri Oliver Stone'i vändatud "JFK" (1991)  omal ajal vaatajas kahtlusi 1963. aastal Texases tapetud USA presidendi John F. Kennedy ametliku mõrvaversiooni kohta ja on endiselt populaarne viiteallikas vandenõuteooriate veebilehtedel. 

Vastab Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo tenuuriprofessor ja Eesti Teaduste Akadeemia liige Marek Tamm.

Kuidas meiega tänapäeval ühiskondlikult manipuleeritakse?

Inimestega manipuleerimine on sama vana kui inimkond, isegi kui mõiste ise pärineb alles vähem kui paari sajandi tagant. Kuid muutunud on manipuleerimise iseloom ja mastaap, samuti teisenevad manipuleerimise tehnikad. Tänapäeva suurim muutus on leidnud aset tehnoloogilisel tasandil: mitte kunagi varem pole inimkonna ajaloos olnud võimalik nii lihtsalt manipuleerida nii paljude inimestega. Digitehnoloogia võimaldab esiteks teada inimeste kohta enam kui eales varem, teiseks lubab see aga mõjutada iga inimest üksiti, st suunata talle just selliseid sõnumeid, mis teda kõnetavad. See uus, nn algoritmiline manipuleerimine on tõenäoliselt tänapäeva ühiskonna suurimaid ohuallikaid, mida veelgi suurendab tehisintellekti kiire areng. Selle ohuga toimetulek nõuab meilt üha paremat digitaalset kirjaoskust ja üha rangemat veebihügieeni.

Kust lähevad ühiskondliku manipulatsiooni ja normaalse demokraatia piirid?

Piirid manipuleerimise ja tavapärase mõjutamise, suunamise, nügimise jne vahel ei ole aredad, vaid poorsed – üks võib sujuvalt üle minna teiseks ja vastupidi. Ühiselu, sh demokraatlikus riigis, eeldab isiklike huvide teatavat allutamist ühishuvidele. Informeerimine on mingi piirini alati formeerimine, s.t inimeste hoiakute kujundamine. Haridussüsteemgi sisaldab endas alati manipulatiivseid elemente. Samas on oluline, et demokraatlikus riigis on inimesel alati vabadus jääda erinevale positsioonile, püsida erimeelsena, teha kriitikat. Demokraatlik ühiskond sisaldab endas mehhanisme (valimised, võimude lahusus, vaba ajakirjandus jms), mis lubavad võimukandjate manipuleerimissoove edukalt ohjata.

Kas pikalt ajupestud ühiskonnal on võimalik välja murda säärasest manipulatsioonist?

Kuigi manipulatsioon võib olla ühiskondlik, s.t suunatud kollektiivile, siis toimib see alati individuaalselt. Nii et kuigi pikalt manipuleeritud inimesel on keeruline oma olukorrast välja murda, siis ühiskondliku korra muutudes on see kummati võimalik tema järglastel. Me teame ajaloost palju näiteid, kuidas piisab ühest põlvkonnavahetusest, et manipulatsiooni nõiaringist pääseda, mõtleme või näiteks natsi-Saksamaa kogemusele – nende tööle oma mineviku läbitöötamisel (kuulus Vergangenheitsbewältigung). Või ei pea minema isegi nii kaugele – Eesti ühiskond vabanes nõukogude ajupesust võrdlemisi kiiresti, mõne aastaga, vähemalt kui üldistavalt tõdeda. Tõsi, see ajupesu polnud siin kunagi olnud kuigi tõhus.

Vastab kliiniline psühholoog-psühhoterapeut ja Eesti Pereteraapia Ühingu juhatuse esinaine Jelena Põldsam.

Kuidas kasvatada häid lapsi? Milline on ideaalne perekond? Kas manipulatsiooni peresuhetes on üldse võimalik vältida?

Kui laps ei tunne ennast hästi, siis ei saa ta ka hästi käituda. Armastava vanema oskuste hulka kuulub oskus aktsepteerida kõiki tundeid, keelates mõned teod. Turvaline vanem ei vihastu situatsioonis, kus oleks vaja armastust ja hoolt. Hea vanem vastutab laste füüsilise ja psüühilise heaolu eest. Ta tagab perekonna turvalisuse, lükkamata vastutust lapse õlule. Vanema roll on rahustada ja kaitsta last, kehtestada reegleid, arvestades lapse tundeid ja vajadusi. Lapse tunnete ja vajaduste üle saab arutleda ning vastavalt reegleid korrigeerida, kuid viimane sõna jääb vanematele. Lapsed vajavad armastusega kehtestatud piire. Mängulisus tuleb appi, et mõista paremini laste maailma. Armastav vanem püüab kujutleda, mida laps läbi elab. Ideaalses perekonnas teevad vanemad vanemlikku koostööd, kuid vanemlikku koostööd on raske arendada, kui paarisuhe ei toimi. Sageli arvavad vanemad, et kui lapsed sõna kuulaksid, siis kõik tunneksid ennast suurepäraselt. Enamik vanemaid tahab teada, kuidas panna lapsed tegema seda, mida nemad õigeks peavad.

Tark vanem saab aru, millest annavad märku tema enda tunded. Enamikul vanematest pole kuigi keeruline laste positiivseid tundeid aktsepteerida. Hätta jäävad vanemad siis, kui lapsed väljendavad negatiivseid tundeid. Asi pole selles, et vanemad ei hooli laste tunnetest, aga tunded pole enamasti väsinud ega muretseva vanema peamine prioriteet. Nii juhtubki, et fookus läheb eesmärkide saavutamisele ja käiku lastakse manipulatsioonid ning suhted muutuvad konfliktseteks.

Lapsepõlves kogetu võtame endasse ja anname selle edasi oma lastele.