Kas ma saan sulle soovida head Star Warsi päeva [intervjuu toimus 4. mail – toim]? Oled sa Star Warsi fänn?

(naerab) Ojaa. May the 4th Be With You! Aitäh! Ma olen piisavalt vana, et nägin originaali ["Star Wars: Episode IV – A New Hope", mis esilinastus 1977 – toim] siis, kui see välja tuli.

See teeb mind kadedaks.

Ma olin 10-aastane. See oli suursündmus.

Esimesed kolm filmi tulevad uuesti kinodesse, kui ma õigesti mäletan.

Milline sinu lemmik on?

Ma arvan, et IV episood.

Jah, "Star Wars: A New Hope". Mul "Empire Strikes Back".

Aga ma olen õppinud lugu pidama ka episoodidest I, III ja III. Esialgu ma ei pidanud neist suurt, aga nüüd on teisiti.

Mhmh, olgu.

Igatahes. Sa oled järgmisel nädalal Tallinnas, tuled siia festivalile ja üks asi, millest sa räägid, on tuuritamise mõju keskkonnale. Festivalile tulevad paljud inimesed eri riikidest. Kuidas sina tuled? Kaalusid sa seda pikemalt, kas tulla ühele konverentsile lihtsalt rääkima? Sest kui sul on festival, kuhu tuleb palju inimesi [üle maailma], siis see keskkonnamõju on päris suur ning lõppeks on meil suur ruum täis inimesi, kes räägivad asjadest, mis võivad aga ei pruugi mitte midagi muuta.

Muidugi, ja praegusel ajal ma mõtlen palju sellele, milliseid lennureise ette võtta ja milliseid mitte. Tuuritava muusiku jaoks on olnud see suur probleem. Meil on ütlus how do you square the circle [eesti k sisuliselt see, et kuidas teha võimatut – toim], mis lähtub sellest, et sa oled keskkonnateadlik ja muretsed selle pärast, kus me planeedina omadega oleme, aga samal ajal oled sa ka muusik. Sa reisid, kohtud inimestega. See on osa su tööst. Ja me ei ole suutnud sellele vastust leida ja see on miski, millega tuleb lihtsalt elada ja mis enda jaoks ära lahendada. Sa üritad oma lennureisid viia miinimumini ja ... see on väga raske. See on väga-väga raske. Kuidas sa käitud? Kui vaadata heitkoguseid, siis tegelikult on meil suuremad probleemid. Kui me teeks maailma toidutarnesüsteemi korda, siis oleks sellel tohutu mõju. Aga mida mina saan teha – tegelikult ma ei peaks lennukiga üldse kuhugi sõitma. Mitte keegi meist ei peaks. Aga me teeme seda, ja ma arvan, et see on osa neist veidratest aegadest, kus me elame.

Millal sa muutusid teadlikuks tuuritamise mõjust?

Kui "In Rainbows" 2007. aastal ilmus, tegime tuuritamise kohta nn ökoauditi. Me tuuritasime 2006. aastal Ameerikas ja analüüsisime seda tuuri, ja kui läksime 2008. aastal uuesti tuurile, võtsime endaga kaasa suure generaatori, sest arvasime, et nii on parem. Tegelikult nii ei olnud. Aga me analüüsisime tolle aja andmeid ja leidsime, et tuuritamise puhul ei ole kõige suurema mõjuga mitte bänd, kes reisib, vaid inimesed, kes sind vaatama tulevad. See, kuidas nad sinna jõuavad, on suurima mõjuga. Varem üritasime esineda veidrates kohtades, näiteks kuskil maakohas ja kohtades, mis olid teistsugused, ja tegelikult on need ühed kõige hullemad kohad, kuhu kohale saada, kuna puudub ühistransport või taristu. Nii et kui me aastal 2012 tuurile läksime, hakkasime uuesti esinema kontsertareenidel, sest nende ümber on hästitoimiv ühistransport ja sa ei sõltu nii palju autost. Siin on omad puudused. Lõppeks on tuuritamine tervikuna vale ja ükski muusik ei peaks tuuritama. Aga nagu keegi mulle välja tõi, siis ma ei ole vähemalt nagu suurkorporatsioonid, kes planeeti reostavad. Ma lähen ja teen muusikat ning inimeste olemise loodetavasti paremaks. See on väärt asi, millega tegeleda, eriti praegu. See on ilus asi. Muusika, kui seda õigesti teha, on midagi eriti kaunist. See on hea inimestele ja võib olla hea kogu maailmale laiemalt.

Kas sa tunned, et sa suudad ilma tuuritamata elada?

Noh, ma ei ole tuuritanud nüüd kolm aastat.

Kuidas sa end praegu tunned?

Ma tunnen end normaalselt. Kui aus olla, siis iga kord, kui me tuurile läheme, tuleb alati peale väga imelik tunne. See on väga veider asi, mida teha.

Miks?

Sa oled laval, mängid inimestele muusikat, reisid iga päev ... see on alguses üsna veider. See päevarežiim – sa lähed lavale pool kaheksa, lavalt maha pool kümme, ei lähe magama enne kella ühte öösel. Minu elu siin [Ühendkuningriigis, O'Brien elab perega Londonis ja Walesis – toim] ... ma ärkan kell 6.45, magama heidan tavaliselt õhtul pool kümme, üksteist. Ma elan pigem normaalset elu. Aga tuuritamine ... mulle meeldib seda teha, aga sellega harjumiseks kulub umbes kaks nädalat. Esimene kord, kui sa seda teed, tundub see üsna imelik. Sa oled kogu aeg liikvel ja sõidus ning tegelikult väga ei näe riike, kus käid ega kohtu inimestega. Sa kohtud üksikutega ja jõuad neile kiirelt ainult tere öelda. Sa lähed läbi elu justkui omaette mullis. See on nagu üks suur reisisaade, omamoodi suur tõsielusaade ja ka meelelahutussaade kõik ühes. See on üsna ebareaalne.

Nii et mõnes mõttes on iga järgmine kord nagu esimene kord.

Jaa, nii on. Esimesel-teisel nädalal tunned, et OK, see on üsna veider. Esimesel õhtul oled väsinud, sest su keha ütleb sulle, et tavaliselt sa hakkad poole kümne ajal juba hoogu maha võtma. Kontsert on poole peal ja sa mõtled, et "jumal küll, mis toimub", sest su keha on harjunud millegi muuga. Aga see on kohanemine nagu iga teine.

Aga see süsiniku jalajälje teema – Radiohead rääkis neist asjadest juba aastal 2007. Nüüd räägivad kõik sellest. Kas sa näed, et lähenemine tuuritamisele oleks muutunud süsinikneutraalsemaks? Mulle näib, et COVID mõnes mõttes nihutas neid fookuspunkte, mis pidanuks aitama sellest teha keskkonnasõbralikuma tegevuse.

Mhmh. Suur erinevus on see, et see on nüüd peavoolus ja on mitmeid asju, mida saab teha kohalikul tasandil. Näiteks loobuda kontsertpaikades plasti kasutamisest, saata klaastaara uuesti ringlusesse jne. Praktilised asjad, mis normaalses ühiskonnas juba olid kasutuses. Ühendkuningriigis väidetavalt kõik sorteerivad. See on miski, mis on kontsertidel muutumas järjest normaalsemaks. Aga kas me oleme muutunud? Noh, COVID oli kõige suurem katkestus üldse, kas pole? Suur pilt on selline, et meil on praegu kliimakriis. Kas peale aktivistide, kes on eesliinil, teeb meist keegi piisavalt? Ilmselt mitte. Poliitikud ja ärieliit, nende poolt tuleb väga vähe suuniseid. See on väga keeruline ja mõtted tuuritamisest tulevikus ... kui sa teed selle otsuse, siis muusikuna sa küsid endalt pidevalt, et kas ma teen õiget asja? Sa ei tea seda. Kõik, mida sa teha saad, on see, et sa lendad vähem. Veel üks asi, mida me tegime, oli see, et varem saatsime oma muusikavarustuse kohale kaubalennukiga. Nüüd viiakse see kaubalaevaga üle Atlandi ookeani kaks kuud varem kohale. Arenguid on, aga võrreldes 15 aasta taguse ajaga ei ole need suured. Mõistagi ei puuduta see ainult muusikatööstust. See on ülemaailmne. Täielikku ärkamist ei ole veel toimunud. Mõned inimesed on ärganud. Aga ma arvan, et järgmise kümne aasta jooksul toimub midagi ja asjad ei jätku enam nii nagu kõik on harjunud. Sest mõnes mõttes üritatakse jätkata praegu nii nagu vanasti, kas pole?

Mhmh. Mulle tundus, et pärast seda, kui COVID läbi sai – ma ei tea, kas päris nii saab muidugi öelda, aga see katkestusaeg sai mõnes mõttes läbi –, siis inimesed tahtsid naasta normaalsusesse ja kontserdikorraldus puhkes korralikult õide ning praegu me ei hooli eriti süsinikujalajäljest, vaid inflatsioon ja muu selline on kujunenud põhiteguriks otsustamaks, kas artist läheb tuurile või mitte. Majanduslikust poolest on saanud põhiprobleem. Kõik justkui räägivad küll süsiniku jalajäljest, aga midagi otseselt sellega seoses ei tee.

Sul on täiesti õigus ja täpselt nii ongi. Paljusid inimesi kliima tegelikult ei mõjuta. Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga Ühendkuningriigis olid üleujutused ja on läinud soojemaks ning see mõjutab teatud hulka inimesi, aga see pole nii nagu vaesemates riikides Sahara-taguses Aafrikas või Lõuna-Ameerikas. See ei ole [Ühendkuningriigis] nii eluline, nii personaalne nagu elukallidus ja inflatsioon. Nii et ma nõustun sinuga täielikult. See ongi see, kus me omadega oleme.

Sa tuuritasid Radioheadiga viimati aastal 2017?

Mhmh, aga tegime lühikese turnee vist ka 2018. aastal.

Olgu. Kui te peaksite praegu tuuritama, siis mida oleks teil võimalik teha teistmoodi ja mida sa teeksid teistmoodi võrreldes viimase korraga?

Ma pole kindel. Ma ei usu, et midagi saaks teistmoodi teha. Tohutu suurt muutust pole toimunud. Coldplay on üritanud mingeid suuri algatusi ette võtta seoses suurte bändidega, kes tuuritavad [bändi 2022. aasta turnee "Music Of The Spheres" pidi olema nn ökosõbralik turnee – toim]. Aga see ei ole tohutu suur muutus. On suured asjad nagu eralennukid. Meil oli ühel tuuril kahenädalane periood, kui kasutasime eralennukeid. Me pole neid muidu kunagi varem kasutanud, me oleme reisinud busside ja tavalennukitega. Nii et ma ei usu, et see oleks tohutult teistmoodi.

Aga sellest rääkimine konverentsidel üle maailma – kas sulle tundub, et sellel võiks olla mõju? Kui isegi sellel ei ole mõju, kui kuulsad inimesed sellest räägivad.

Tead mis? Ma ei usu, et sellel on mingi mõju. Minult võidakse selle kohta küsida, aga ma ei ole siin [Tallinn Music Weekil] sellepärast. Ma ei ole siin kui Ed O'Brien – muusik, sooloartist ja ansambli Radiohead liige – et tulla ja rääkida kliimamuutustest ja sellest, kuidas tuuritada, sest see jutt saab räägitud kahe minutiga. Huvitavam on see, kuidas meie selle sees oleme, kuidas kliimakriis meid praegu mõjutab. Mida see teeb meiega emotsionaalsel tasandil. See on suur eksistentsiaalne probleem, mis kõrgub kõige kohal, mida me teeme. Me teame, et see toimub. Ma ei tea, miks mind sinna kutsuti. Minult küsitakse igast asju ja keskkond ning kliimamuutused on ainult ühed neist asjadest. Ma olen olnud bändis, kes on olnud juba mõnda aega teadlik tuuritamise mõjust. Aga kas mul on selle kohta midagi uut öelda? Ei, tegelikult mitte.

Aga mis sa siis saad teha? Mida sa saad teha inimesena, kel on selline platvorm? Nii on vist õigem küsida.

Kui ma olin noorem, siis sidusin end paljude algatustega. Sa räägid inimestele, kuidas asjalood on ja tahad, et info leviks. Aga vanemaks saades pole ma enam kindel, kui tõhus see tegelikult on. Sa teed sama, mida iga teine. Meil on elus omad tõekspidamised ja asjad, mida me teeme. Kui meilt nende kohta küsitakse või küsitakse seda, kuidas me oma elu elame, siis ma võin sellest küll rääkida, aga mis puudutab oma platvormi kasutamist, siis ma lihtsalt olen, kes ma olen. Teinekord ma mõtlen, et võib-olla peaks oma Instagramis rohkem näitama oma poliitilisi vaateid või rääkima rohkem keskkonnast, aga ma arvan, et sa saad aru, milline ma olen, tänu aususele. Näiteks fotodele sellest, kuidas mulle meeldib olla maal, vabas looduses. Mulle pakub vähem huvi rääkida, et "vot ma olen selline ja ma seisan selle eest ning see on miski, millele inimesed peaksid mõtlema". Mulle pakub rohkem huvi näidata, milline ma olen. Näidata, milline sa oled – see ei ole nii otsene meetod, aga see on loomulikum. Kas see tundub loogiline? Ma lähtun väga palju budistlikest põhimõtetest ja budismis on üks suur teema – valguse hoidmine. Sa hoiad hoiad valgust, pead kinni oma tõekspidamistest, ja selle asemel, et astuda ruumi ja hakata rääkima, kes peaks mida tegema, sa lihtsalt oled. Lihtsalt oled sina ise. Sellele ei pruugi olla kohest reaktsiooni, see ei ole nii eputav, aga see on väga võimas. Omal moel palju võimsam. Sellega sa paned seemne mulda. See on aeglasem. See on rahulikum, aga see on sügavam.

Ma tunnen, et meie üks ülesandeid inimestena praegusel ajal sellel planeedil on jõuda selgusele omaenda elus, omaenda õnnes. Aru saada, miks me ei ole õnnelikud. Millised on meie armid, milline on meie elutaak. Ja sa alustad iseendast. Sa alustad sellest, et küsid iseendalt, kas mul oli traumaatiline lapsepõlv, kas mul on probleeme. Põhimõtteliselt jõuad esmalt iseendas selgusele ja ravid iseenda terveks. Tervenenud inimene, inimene, kes on terviklik, ta panustab ühiskonda ja maailma palju sujuvamal ja tõhusamal moel. Ma olin kunagi väga traumeeritud ja vihane inimene. Ma olin vihane, sest ma olin seesmiselt vihane. Varem ma vihastasin, et "miks nad ei räägi sellest". Sellest küll maailmale mingit kasu ei ole. Maailmale on vaja, et inimesed terveneksid. Maailmale on vaja, et inimesed püsiksid tugevad ja ütleksid, et "see on see, mida meil on vaja". Eriti sellisel ajal nagu praegu. Ajal, kui sul on nii palju lõhesid, inimesed karjuvad üksteise peale ega kuula üksteist. Keegi ei kuula. Kõik on lõpetanud kuulamise. See on aeg, kui me peaksime kuulama. Inimestel peab lubama haavuda. Aga paljud inimesed on vihased, sest nad on katki. Meil on väga palju väga-väga katkiseid inimesi, ja süsteem, mille korra all me elame – see kapitalistlik, ülemaailmne finantssüsteem – see koormab inimesi nii suurel määral. Nad satuvad seetõttu võlgadesse. Elus on nii palju stressi. Ma tahan öelda, et lahendades ära oma probleemid ja olles sina ise, sellega sa panustad omal moel maailma niivõrd palju, sest see on miski, mille üle sul on kontroll ja võim. Kui sa iseend terveks teed, oled tervenenud kodanik, siis sa särad. Kas see tundub loogiline?

Jah. Aga kui palju selliseid inimesi, keda sa just kirjeldasid, sa enda ümber näed?

Üks suuri asju, mis praegu kindlasti meie riigis esile on tõusmas, on trauma. Arusaamine, kui traumeeritud inimesed on. Olgu need vähemuste, immigrantide või nende laste trauma, kes on sellises ühiskonnas üles kasvanud. Neist asjadest ei räägitud 20 ega isegi 10 aastat tagasi. Aga inimesed on nüüd ärkamas. Katkisi inimesi on väga palju, ja sellest aru saamine on esimene etapp. Vaata inimesi, kes meid juhivad. On raamat pealkirjaga "Wounded Leaders", ja meil oli see jube peaminister nimega Boris Johnson. Vaata teda kui inimest – sel inimesel oli kiusajast isa, ta saadeti 7-aastaselt internaatkooli, oli kodust eemal ja oli seal kogu oma lapsepõlve kuni 18-aastaseks saamiseni. Kui sa saad aru, mida sa inimestele ja lastele teed jne ... See on põhjus, miks nad kasvavad sellisteks tegelasteks nagu Boris Johnson. Ma ei tea, kuidas see Eestis on, aga ma kujutan ette, et soveediaja minevik, see, mida see ühiskonnaga tegi, oli väga traumeeriv. Tõeliselt traumeeriv. Ja kui sa mõtled oma vanavanemate, vanemate põlvkonna peale, kes sel ajal sündisid ja üles kasvasid ning mida see ühe inimesega teeb ... Meil on sellest Ühendkuningriigis oma versioon. See on küll teistsugune. Aga mida tegi II maailmasõda meie riigiga? Inimesed sulgusid, sest sõjas on oluline ellu jääda, see üle elada. Ja tunded ei olnud inimestele lubatud. Neile polnud lubatud öelda, et see ei tundu õige ja et inimesed käituvad halvasti ning ajad on rasked. Ja minu meelest on eriti suurepärane see, et – ma näen seda oma laste põlvkonna pealt ja ma ei tea, kas see kehtib ka sinu põlvkonna kohta –, aga inimesed räägivad oma tunnetest. Kas see on nii? Kui sa lähed sõpradega välja, siis kas sa ütleksid, et "jah, see meeldib mulle" või et "see ei meeldi mulle eriti"? Kas see on normaalne?

Jah, see on väga normaalne.

Seega on teie põlvkond esimene, kes seda teeb. Ja see on nii oluline, sa ei kujuta ette. Sest meie surusime kõik alla. Seda tegi su vanemate ja su vanavanemate põlvkond. Nad surusid oma tunded alla, sest neil ei lubatud end väljendada. Sa ei saanud öelda, mida sa arvad sellest, mis toimub. Kas osagi sellest tundub sulle loogiline?

Mhmh. See on üks asi, mida ma olen ka oma põlvkonna puhul tähele pannud, et minu põlvkond on oma tunnete osas väga avameelne. Teinekord liigagi avameelne, mis puutub sotsiaalmeediasse. Aga jah, tunded pole tabu isegi siis, kui sa oled poiss. Ma mäletan mingeid stereotüüpe oma lapsepõlvest, aga kerime kiiresti praegusesse aega ja ma ei näe seda enam. Jah, see on üks hea asi, mida välja tuua.

Sa võtad seda ilmselt enesestmõistetavalt, aga see on väga oluline. Inimesed lõpuks ometi räägivad oma tunnetest. Inimesed pole tervete põlvkondade kaupa oma tunnetest rääkinud. See, et sa saad öelda, et "mulle ei meeldi mu ülemus, kuidas ta mind kohtleb" või "ta on käitunud minuga ebasobivalt", see on tõeliselt oluline. Me oleme elanud patriarhaalses, meeste juhitud maailmas, kus otsuseid teevad mehed. Valged mehed. Ja on tohutult oluline, et inimesed astuksid võimulolijatele vastu ja ütleksid, et "Tead, mis? See on jama. See on täielik jama".

Kas sa ise tunned endas valge mehe süütunnet?

Ma ei ole süüdi. Mul vedas selles mõttes, et ma kasvasin üles kodus, kus oli väga palju tugevaid naiskaraktereid. Mu ema käis tööl, mu vanaema käis tööl, mu vanavanaema käis tööl. Nii et meestekeskne majapidamine polnud kunagi mingi teema. Ja valge mehena ma olen tänulik võimaluste eest, mida naise või tumedanahalisena ma ei saaks. Ma olen sellest väga teadlik. Teinekord sa kuuled, kuidas valged mehed ajavad seda naeruväärset juttu, kuidas nüüd on nemad peksupoisid. Mul ei ole selliseks asjaks aega, sest nagu iga asja puhul – pendel peab teise otsa tagasi kiikuma. Ja pealegi, ma ei usu seda nagunii. Ma arvan, et valgetel meestel on endiselt kõigist kõige lihtsam läbi elu minna. Nii et jah, mul ei ole süütunnet. Kui aus olla, siis minu arust on süü ka kasutu emotsioon. Võib-olla siis, kui ma noorem olin [siis oli teistmoodi], aga kui sa saad sama vanaks kui mina, siis sa saad aru, et see lihtsalt koormab sind. Sellel ei ole mõtet.

Sa oled ka üks [artistide õigusi esindava organisatsiooni] Featured Artists Coalitioni (FAC) asutavaid tegevdirektoreid.

Jah.

See asutati aastal 2009. Kui palju on muusikatööstus pärast seda muutunud?

Tegelikult on see muutunud väga palju, sest 2009. aastal ei olnud voogedastus päriselt veel probleem. See polnud mingi teema. Spotify oli veel väga uus asi ja muusikatööstus oli väga madalas seisuses. Piraatlus vohas endeemilisel tasemel. CD-d olid endiselt põhilised, oma osa oli ka allalaadimistel. Aga CD-sid müüdi umbes 19 naela eest [Eestis maksid CD-d samal ajal keskmiselt 189 ja kuni 259 krooni – toim] ja see oli madalpunkt. Palgad tööstuses olid langenud, stuudiod sulgesid uksi ja toimus terve hulk erinevaid asju. Me tulime terve hulga artistide ja mänedžeridega kokku ning leidsime, et on väga oluline aeg [midagi ette võtta], sest tööstus oli mõnes mõttes maani maha põletatud. Tööstus vajas, et laua taga oleks ka keegi, kes esindaks artisti. Laua taga olid alati olnud plaadifirmad, promootorid, mänedžerid, agendid, aga mitte kunagi artiste endid. Artist ei olnud esindatud. Ja me tundsime, et see on oluline [et oleks]. Ja nüüd, 14 aastat hiljem – tulud on megasuured, voogedastus on põhiviis, kuidas inimesed praegusel ajal muusikat kuulavad. Aga probleeme on sellegipoolest tohutu palju. Aga mis on hästi, on see, et nüüd on Ühendkuningriigis olemas väga tugev artistide esindusorgan, kes on läbirääkimiste laua taga ja osa diskussioonist. Täpselt nagu Euroopas ja mu meelest käivitati sarnane algatus ka Ameerikas. Aga kui me alustasime, siis täpselt nii nagu iga uue inimese puhul küsiti, et "aga mida sa siin teed, miks sa siin oled", ja nüüd on see normaalsus, et kaasatakse artiste, kes tavaliselt ei oleks kaasatud. Minu ajal olid inimesed nagu ... kas sa tead, kes on Billy Bragg?

Jep. Ta oli eelmisel aastal Tallinn Music Weekil, kui ma õigesti mäletan [tegelikult siiski üle-eelmisel – toim].

Billy on klassikaline kõigi õiguste eest võitleja. Ta oli koos minuga üks asutajaliikmeid, ka Jazzy B. Need olid kõik sellised inimesed. Bob Geldoff ei olnud üks meist, aga need olid inimesed nagu Bob Geldoff, kes korraldas Live Aidi. Ja nad olid kõik mehed. See on veel omaette asi, et nad olid kõik mehed. Ja nüüd on sellesse kaasatud nii palju naisi. Laura Mvula kuulub juhatusse. Ma astusin aasta tagasi oma kohalt tagasi, sest oli aeg anda teatepulk edasi noorematele. Aga ma tundsin ka, et on oluline, et esindatud oleks näiteks mustanahalised Briti naised. Sellised asjad tunduvad alati olevat poiste klubid. Läbirääkimiste laua taga on alati olnud mehed ja enam nii ei ole. Ja see on suurepärane, sest naiseliku dünaamikaga kaasneb midagi väga võimast ja tegelikult saab palju rohkem asju tehtud, sest tead küll – mehed võivad hakata vaidlema, aga naised on palju tõenäolisemad jõudma konsensusele.

Nad on omal moel lepitajad.

Jah.

Aga kas saab öelda, et piraatluse probleemi asendas mõnes mõttes Spotify-probleem?

Jah, absoluutselt.

Praegu tundub, et Spotify on üks muusikatööstuse põhiprobleeme, sest paljud kasutavad seda, aga suur osa või enamik artiste ei teeni selle pealt korralikult. Kuidas selle probleemiga tegeleda? Me ei saa lõpetada [kõik äkitsi] Spotify kasutamist, sest selle kasutamine on juba nii normaalne.

Tuleb vaadata, kus Spotify on praegu, samamoodi Apple Music, Youtube, Amazon ja ütlema, et OK, möödas on 14–15 aastat, kuidas see paremaks muuta? Sest mis tahes uue asja puhul pole võimalik asju ette näha. Kuidas teha sellest jätkusuutlik muusikavaldkonna ökosüsteem? Kuidas tagada, et alustavad artistid saaksid paremini tasustatud? Sest siin on veel üks asi – keskmiselt edukad artistid teenivad paremini kui kunagi varem, voogedastus toimib nende jaoks. Kui rääkida sõltumatute ettevõtetega, nagu XL jne, siis nad ütlevad, et neil on läinud suurepäraselt, et nende artistid teenivad Spotifyga. Probleem on nendega, kes on alles oma karjääri alguses ja kõige madalamal astmel. Nad ei ole muusikatööstuses oma muusika müügilt mitte kunagi midagi teeninud. Aga see ei ole vabandus, kui öelda, et nad lihtsalt peavad leppima sellega, et nii on. Me peame leidma viisi, mis muudaks selle ökosüsteemi paremaks. See tähendab, et peab olema tahe. Ja artistid peavad selle esile tõstma. Seepärast on organisatsioonid nagu FAC väga olulised. Nad hoiavad selle teema üleval. Kuidas muuta see paremaks? Sest seda on võimalik täiustada, tegelikult ka. Me võime sellest pikalt rääkida. Ma olen sellele kulutanud palju aega. See on keeruline, aga see on tehtav. Aga kõigil peab olema tahe seda teha, sest Spotify on nagu tehnoloogiaettevõte. Kui Spotify sellesse ärisse astus, siis ta pöördus kiirelt plaadifirmade poole, ta vajas kõiki suuri plaadifirmasid ja neist said osanikud, nad investeerisid sellesse mudelisse. Aga plaadifirmad on mõistagi huvitatud ainult sellest, kuidas neil endal läheb. Seega – kuidas panna see kõigi jaoks ühtviisi toimima? Ja siis on veel algoritmid jm asjad. Ma ei tea sellest piisavalt, aga see, kuidas algoritm, botid ja süsteem töötab, seda on võimalik ära kasutada.

Aga samal ajal on meil platvormid, nagu Bandcamp, mis üritavad seda keskkonda parandada [Bandcamp alustas koroonaajal nt Bandcamp Friday nimelise sarjaga, mis toimub iga kuu esimesel reedel, kui kogu muusika müügist saadud tulu läheb otse artistidele – toim]. Kas see võiks olla üks võimalik lahendus? Sest ma ei näe, et suured platvormid võiksid hakata oma tasumispõhimõtteid muutma. Artistid on sellest aastaid rääkinud, aga ei tundu, et Spotify selle kriitika all murduks.

Need on alustavad artistid [kellest nad räägivad], eks ole. Väiksema kaliibriga artistid. Nad räägivad neist. Inimesed nagu ma ise, kes on pärit suurematest bändidest, räägivad alustavatest artistidest. Nad räägivad sellest, sest reaalsus on see, et keskmiselt edukad ja tippartistid teenivad raha viisil nagu nad seda aastal 2009 veel ei teinud. Nad ei müünud. Jutt on alustavatest artistidest ja sellest, kuidas neid aidata. See on võtmeküsimus. Ja võimalik, et lahendus on alternatiivsetes ökosüsteemides, nagu Bandcamp. Aga sellega on lugu nagu kõige muuga. Ma usun, et muusikatööstuses tuleb peale uus põlvkond, kes mõistab seda. Ja üks asi, mille järele on alati vajadus, on õiglasem tulujaotus. Ja kuidagi tuleb alustavatele artistidele sissetulek tagada. Aga ma ütlen ka seda, et kui meie alustasime, oli olukord täpselt sama. Me ei teeninud aastaid mitte midagi ja me olime aastaid võlgades. Ainult suure hulga plaatide müügiga see äkitsi muutus. Ma ei taha öelda, et see kõik peabki nii käima, aga mõnes mõttes on see alati nii olnud. See pole kunagi olnud teistmoodi. Kui sa oled alustav artist ja sa ei müü palju, siis sa ei teeni eriti. Sama on voogedastusega. Võib tunduda, et sul on suured voogedastusnumbrid, aga teistega võrreldes siiski mitte. Sellega tuleb lihtsalt tegeleda, ja ma loodan, et tegeldakse, sest alustavad artistid on meie tööstusele eluliselt tähtsad.

Nii et sa ei tunne, et süsteem oleks muutunud õiglasemaks ja ausamaks?

See pole kunagi õiglane olnud, Merit. Vaata elu, poliitikat – kas poliitika on kunagi olnud õiglane? Ei, sest seal on inimesed, kellel on jubedad isiklikud huvid. See pole kunagi olnud õiglane. Aga mis on praegu hästi, on see, et on teadlikkus. 60 aastat tagasi ei rääkinud keegi, kui ebaõiglane see on. Aga samamoodi nagu inimesed räägivad nüüd oma tunnetest, nad on teadlikud. Inimesi võetakse kuulda ja kuulatakse. See on esimene samm. Kui me teeme sammu õiglasema ja ausama ühiskonna poole, siis kõik muu tuleb järgi.

Nad räägivad, et tänu digiajastule ja eri platvormidele on asju lihtsam korda saata, ilma et sul oleks plaadileping. Teatud nurkade alt vaadatuna tundub see õiglasem. Aga ma ei tee ise muusikat, nii et mida ma ka tean.

Lugu on selline, et muusikat on lihtsam avaldada, aga praegusel ajal avaldatakse muusikat nii palju. Mõned arvud näitavad vist isegi seda, et iga päev jõuab Spotifysse ja Apple Musicusse 50 000 uut lugu. 50 000! Seega keeruline osa on see, kuidas jõuda kuulajateni. See on see raske osa. Nii et see lihtsam ainult teatud mõttes. Praeguse aja tehnoloogia – mis puudutab demode, muusika tegemist – see on kõigile kättesaadav. Meil ei olnud midagi sellist. Oma muusikat salvestatud saada oli nii raske. Sul pidi olema sõber, kellel oli lint-, nelja- või kaheksarajaline magnetofon, või pidid maksma stuudiole. Ja ma räägin ajast, mis oli kõigest 35 aastat tagasi. See oli nii keeruline. Aga nüüd on sul seal ja minul siin arvutites tööriistad olemas ning me võime nendega teha terveid albumeid. Ja inimesed teevadki nendega terveid albumeid. Tööriistad on olemas. See on tehtud demokraatlikuks. See on sul käes. Keeruline osa on see, et inimesi, kes seda teevad ja muusikat välja annavad, on palju ja ma usun jätkuvalt, et välja antakse tohutu palju rämpsu. Rämpsu on palju.

Veel üks teema, mis on seotud muusika tegemisega. Ma lugesin ennist just Pitchforkist lugu kirjastusettevõtete, nagu Primary Wave ja Hipgnosis kohta, mis ostavad õigusi nii surnud kui ka elavate artistide kataloogidele ja püüavad seejärel suruda teisi artiste nende loomingust võetud sämpleid kasutama, et selle pealt raha teenida. Sama artikkel võrdles neid ettevõtteid suurte plaadifirmadega. Mis tundeid see osa tööstusest sinus tekitab?

Ma ei tea, see on uus asi. Ma tunnen inimesi, kes on sõlminud ja sõlmivad neid kokkuleppeid. Neil Young tegi Hipgnosisega 50 protsendi osas kokkuleppe, Bob Dylan tegi sama asja Universaliga. See tundub olevat seotud sellega, et paljud neist jäävad vanemaks ega väärtusta oma kataloogi ja lugusid nii palju. Keegi pakub neile suures summas raha ja nad mõtlevad, et võib-olla läheb neil seda raha vaja. Nii et ma ei tea. Artistid saavad oma lugude eest suure hulga raha, ja mul on alati hea meel, kui see raha läheb otse artistile, mitte suurele plaadifirmale.

Ja mis puudutab nende sämplite surumist ... lugu selliste ettevõtetega nagu Hipgnosis on see, et nad väidavad, et suudavad su lood paremini teenima panna. Hipgnosise puhul on huvitav see, et neil on raha. Nad on läinud finantssektorisse, laenanud suurtes summades raha, neil on osanikud, ja inimesed investeerivad sellesse mudelisse. Nad ostavad ära nende lugude õigused, maksavad neile artistidele suure summa raha ja seejärel teenivad Hipgnosise investorid teoorias nende lugude pealt veel aastaid. See on see põhiidee. See on lihtsalt järjekordne viis raha teha. Minu jaoks on see veidi sedamoodi (naerab).

Kas sa teeksid seda Radioheadiga? Kas sa müüksid oma salvestiste kataloogi mõnele neist firmadest, kui sa tead, et nad kasutavad nende lugude sämpleid, ma ei tea, kuskil trap-muusika palades?

Mul ei ole kunagi olnud probleemi sellega, kui inimesed meie muusikat sämpeldavad. See on mulle alati meeldinud. Probleem on selles, et kas sa annaksid nende lugude õigused kellelegi teisele. Selles on asi. Kontrolliõiguses. Praegu ma ütleksin, et ei. Aga vaata – Neil Young, Bob Dylan otsustasid seda teha oma 70ndates. Nad arvasid, et see on hea mõte. Võib-olla me arvame teistmoodi, kui oma 70ndatesse jõuame. Ma ei tea. Kui sa oled noorem, siis mõtled küll, et "meie ei tee kunagi midagi sellist". Me ei tee näiteks telereklaame. Me ei hakka kunagi telereklaame tegema.

Sa mõtled, et ei hakka kunagi andma muusikat telereklaamidele?

Jah. Me ei hakka seda kunagi tegema. Me oleme alati rääkinud, et ei tee seda mitte kunagi. Ma ei taha kunagi, et sellel muusikal tekiks seos reklaamidega. Aga see [Hipgnosise-teema] on teistmoodi. Siin ei ole tegemist toote müümisega. Me ei kasuta lugu "No Surprises" elektriauto müümiseks. Ainus asi, mis selle juures veider on, on see suur hulk raha. Asi on selles. Ja kes teab – võib-olla, kui ma olen 70-aastane, mul on lapselapsed, lapselapselapsed, siis ma tahan, et nad saaksid minna ülikooli või et me kõik saaksime igal aastal minna toredale puhkusele. Ma tean nüüd praeguses eas, et minuga on asjad palju lihtsamad. Nooremana mõtled küll, et "me ei tee seda mitte kunagi, mitte mingil juhul". Aga kui sa saad vanemaks ... sul on küll põhimõtted, aga sa mõistad ka, et ...

... need muutuvad.

... need muutuvad. Asjaolud muutuvad. Aga minu meelest on oluline, et need [põhimõtted] oleksid. Reklaamid jne – mitte kunagi. Neid mitte kunagi.

Ma küsin veel ühe küsimuse. Oleks ainult õige, et see on Radioheadi kohta. Philip [Selway, Radioheadi trummar – toim] rääkis ühes artiklis, et uus Radioheadi album tuleb, aga selleks kulub veel aastaid. See oli märtsis. Kuidas sellega praegu paistab?

Mingisugust salvestamist ei toimu (naerab). Vähemalt mitte praegu.

Olgu nii.

Hästi. Aitäh sulle, Merit!

Ed O'Brien esineb TMW konverentsil reedel, 12. mail kell 16–17. TMW 2023 toimub 10.–14. mail üle Tallinna, konverents 12.–13. mail Nordic Hotel Forumis. Konverentsi ja muusikafestivali kõrval on TMW kavas ka tasuta linnafestival, sealhulgas linnalava kontserdid, kunstinäitused, avalikud vestlused ning laste- ja noorteprogramm.