Me alustame seda väikest kohtumist lugemisega Monique'i romaanist. Te kuulete seda, siis aga räägime loost. 

Aitäh.

Mul on nii hea meel, et te siin olete. Aitäh.

Ma tänan korraldajaid minu kutsumise eest. Imeline on siin olla. Ma kirjutasin aastate eest raamatu näkist. Ma hakkasin seda raamatut 2016. aastal kirjutama. Enamik kirjanikke keskenduvad protsessile, me ei muretse tingimata tulemuse pärast, see on protsessile orienteeritud töö. Mul polnud aimugi, et see toob mind Eestisse ning teistesse Ida- ja Põhja-Euroopa riikidesse. Mul on selle üle väga hea meel.

See on kuidagi seotud tõigaga, et näkk on globaalne kuju. Igas riigis ja ühiskonnas oleme me ta kollektiivselt välja mõelnud. Näkk manab meis esile kaks väga võimsat ja ikoonilist alateadlikku mälupilti või ikooni: vesi ja naine. Kala ja naine on kokku pandud.

Seda raamatut kirjutama hakates polnud mul aimugi, millega tegemist on, ja kui võimas see kollektiivne ikoon on. Tema tõi mind siia. Ma loen pisut tema häälega teksti. Ta esineb terves raamatus ja räägib omamoodi vabavärsis, omamoodi luuleliselt.

Ma kadus ühel ööl suures tormis ammu aega tagasi
Saarel, kus kord elas taino rahvas ja rahvas enne seda
Põhja pool selles saaremustris ja läänes ka
Too saar ma mäletan oli sisaliku kujuga
Ma on näind merd
On näind tema hiilgust
On näind tema jõudu tema kuningriigi jõudu
On ujund ta vihas
On ujund ta piinas
On ujund ta sametpõhjas korallides
Vee all linnades
On ujund saarte all
On ujund kalda ääres madalates lainetes ja vaadand laste mängu
On ujund aeglases teraskannus
On ujund kõikjal ses saarestikus 
On ujund suures delfiiniKARJAS
On ujund kalaPARVES nii suures nagu terve inimene
On sukeldund ookeanimüüri
Naisena oleks ma surnd üsna pea
Nii nelikümmend aastaringi ja kõik? 
Lapsed, mees maismaaelu, sünni ja surma elu
Selle asemel olen eland üle tuhande ringi mere sees
Ma pold üksi siis kui mind neeti
Üks vana naine neeti kah ära
temagi kadus samal ööl kaua-kaua aega tagasi
Nii kaua et ei teagi millal
ainult et seda kutsuti orkaan et see viiks mind kaugele
mu jalad sabasse seoks

See on Aycayia laul. Mida ta mäletab? Milline oli Kariibi meri tuhande tsükli eest?

Milline oli terve planeet tuhande aasta eest? Rahvast oli siis vähe ja see oli sünkreetiline. Me elasime hõimudena, me tegelesime korilusega ja elasime väikestes hõimudes. me olime ikka veel ellujäämisrežiimis. Mitte tuhande aasta eest, aga maailm oli Kariibi saartel väiksem ja me elasime loodusele lähemal.

Mul on meeles üks huvitav väike märkus sama teemaga seoses. Tema rahvas ei teinud inimestel ja loomadel eriti vahet. See rahvas on taino rahvas. Millal me hakkasime teie arust inimestel ja loomadel vahet tegema?

Enne kui hakata... Kariibi mere saartega on nii, et kui Kolumbus hakkas "avastama", mis seal leidub, kuidas inimesed elasid rahumeelselt loodusega koos, ja hakkas siis neid tsiviliseerimatuid inimesi ristima, hakkasid asjad väga kiiresti valesti minema. Tekkis kokkupõrge.

Kahjuks on kristlus terves maailmas asendanud ja püüdnud hävitada meie paganlikku kristluse-eelset austust, traditsioone, jumalaid ja ideid loodusmaailma kohta. Sellest võib pikalt rääkida. Juhtus nii, et kristlus hävitas leebe tsivilisatsiooni, mis elas loodusega sünkreetilises harmoonias ja seda mõistes.

Tainosid peetakse väljasurnud rahvaks. See rahvas on "avastamise" järel kadunud. Nimetame seda praegu selle nimega, kuigi Ameerika avastamine seostub nüüd okupatsiooni ja hispaanlaste genotsiidiga nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas. Eriti Kariibi mere saartel, sest need olid tohutult viljaka mullaga, seal võis kõike kasvatada. Kuidas Kariibi mere saartel praegu Kolumbust mäletatakse?

Esmaasukad on täielikult hävitatud. Põhja-Antillidel ja teistel saartel on säilinud üksikud asurkonnad, kus elavad aravakid, kariibid ja tainod. Osaliselt on see säilinud. Trinidadil on esmaasukate kogukond.

Jah, piirkonna postkoloniaalses ruumis on ikka veel tohutult halvakspanu, terve negatiivsete tunnete spekter meie koloniseerijate vastu, olgu nad hispaanlased, inglased, hollandlased või prantslased. Seda seepärast, kes nad olid, mida tegid ja milleks tulid – maavarade kaevandamine, monokultuuride viljelus, keele ja kultuuri pealesurumine. Ka orjastamine ja see, kuidas nad inimesi kohtlesid. See on koloniseerimise õudus arvukate Euroopa jõudude poolt. Ja seda tehti Jumala nimel. Kui mõelda sellele, kuidas Kolumbus oma laevadega tuli, siis purjedel olid suured punased kristlikud ristid. Nad tulid ülima moraalse voliga teha, mida iganes nad tahtsid.

Meil on säilinud tunnistajate ütlusi Kolumbuse barbaarsest tegevusest. Selle panid kirja preestrid, kes Kolumbusega kaasas olid, Jumala ja kuninganna Isabeli nimel. Ma ei tea, mida nad enda arust tegid, aga kui nad saabusid, siis nad hävitasid ühiskondi, korraldasid genotsiidi, tapsid inimesi, levitasid viiruseid, nad piinasid inimesi. Preestritele oli see suur šokk, eriti ühele neist. Tema kirjutas sellest ja tema tunnistus on säilinud.

See juhtus ammu, aga teate... Inglased lahkusid sellest piirkonnast alles 1960ndatel. Mõned saared on ikka veel Hollandi või Prantsuse departemangud. See kestab edasi.

Põhimõtteliselt saabus Aycayia sellele väljamõeldud Black Conchi saarele, mis kõlab pisut Trinidadi või mõne teise saare moodi.

Osaliselt on see Trinidadi moodi.

Ta leidis sealt veel väga värskeid haavu. Romaani tegevus leiab aset 1976. aastal ja mõned kolonisaatorid on siis ikka veel seal. Me räägime miss Arcadia Rainist ning tema väga keerulistest ja vastakatest tunnetest tema enda perekonna ajaloo vastu, sest nad olid orjapidajad ja maaomanikud. 

Kunagi ammu.

Milline oli Kariibi piirkond või Trinidad sel aastal? Teie olite siis veel laps. Mida teie 1976. aastast mäletate?

1970ndatest. Ma olin kümnene. 1970ndatel valitses veel radikaalne mustanahaliste rahvuslus ja kultuurirevolutsioon. Meil oli Bob Marley, kes pole lihtsalt reggae-laulja. Ta on revolutsioonilise liikumise juht ja revolutsionäär. Meie rahvas kirjutas vastu. Me võtsime omaks oma dialekti, oma inglise keele. Ülikoolis oli feminismi. Meil rajati ülikoole. Kariibi saartel toimus sel ajal nii palju ja seepärast tahtsin raamatu sellesse aega panna.

Mul probleem, kuidas näkk ehtsaks muuta. Kui ta oleks praegu ilmunud, oleks ta interneti ära lõhkunud. Ma tahtsin moodsat ajastut, aga mitte liiga moodsat. 1970ndad olid Kariibi saartel nii huvitav aeg, poliitiliselt, kunstiliselt, siis toimus kõike. Ma tahtsin, et minu näkk saabuks huvitaval ja radikaalsel ajal. Et tal oleks võib-olla lootust ellu jääda.

Mis on praeguseks muutunud? Milline on Kariibide elu 2023. aastal? Me näeme korraks ka peategelast – kui nüüd Aycayia kõrvale jätta –, kuidas David Baptiste, kes on samuti üks romaani jutustajaid, elab sellel saarel vana mehena. Kuidas on see protsess 1970ndatest saadik edasi kulgenud?

Ma rääkisin just Kate Mosse'iga, ühe teise kirjanikuga, kes siin on. Selles piirkonnas toimus Kuuba revolutsioon, valimistel sai võidu radikaalne sotsialistlik valitsus. Ilma revolutsioonita, nad võitsid Grenadal valimised. Terves piirkonnas oli sotsialismi, mis vaibus erinevatel viisidel – Maurice Bishop lasti maha, Castro korraldas katastroofi. Ma kuulasin, kuidas mustanahalised meesintellektuaalid arutlesid just sel teemal, et mis on kogu sellest radikalismist saanud. Kuhu see kadus?

Ent see, mis seal toimus, on igal pool juhtunud. See on neoliberalism. Me globaliseerusime, kõik on rikkad. Rahunege nüüd ometi, möla maha. Kõigil on Starbucks, kõigiga on hästi. Tundub, et meil pole enam radikaalset poliitikat vaja. See on ka Kariibi saartel juhtunud. Nagu oleks kõigil elu hea, rahunege maha. Enam pole kellelgi ruumi liiga sotsialistlikuks muutuda.

Ma usun, et kuuleme midagi ülimalt tuttavat.

Kas siin on sama lugu? Kõik peaksid nagu mitte põdema. Rahulikult. 

Räägime nüüd selle kogemuse intuitiivsemast, kehalisest, feministlikust ja ristuvast osast. Mida Aycayia näkina esindab kogu selles kolonialismi ajaloos? Milliseid ajaloo jälgi teie Kariibi rahvastes näete? Kuidas need inimestes väljenduvad? Teie rahvas?

Mina näen näkis heidiku võrdkuju, ta on "võõras". Kui keegi on võõraks tehtud, siis on ta vägivalla ohus. Kui keegi on kõrvale tõrjutud või pole päris "normaalne", siis on ta hädas. See aga ongi tema murekoht, ta pole inimene ega ka loom.

Kui ta pole aga inimene, võib teda dehumaniseerida, temaga võib raha teenida, kaubelda. Temaga saab süümekaid tundmata vägivallatseda. Kõik need asjad juhtuvadki temaga. Ja temaga vägivaldselt käituvad inimesed teavad samasugust rõhumist. Need inimesed, kes tahavad teda müüa ja temaga kaubelda, on ise sellega kokku puutunud. See näitab, kuidas me kõik oleme võimelised midagi väga valet tegema, kui meil selleks võimu on. Või kui me näeme võimalust raha teenida. Kes on siis hea ja kes pole?

Nii et seal toimub midagi kahtlast. Priscilla ja Porthos tahavad ta maha müüa. Nemad pole tema poolel ja peavad teda tulnukaks: kus ta dokumendid on? Ta võib haigusi tuua. Ta tuleks maha müüa. Miks peaks valgeid kaitsma, nad on ju rikkad. Kes ta üldse on? Raamatus toimub nii mõndagi. Keegi ei käitu seal hästi.

Võõraste tõrjumine on siin väga tähtis teema. Ma loodan, et jõuame selleni. Aga kõige häirivamad kohad olid raamatus need, mis on juba tekitanud poleemikat 2020. aastast, millal see raamat ilmus. Just nimelt see mehelik pilk, millega vaatavad teda isa ja poeg Thomas ja Hank Clayson. Ja mitte ainult nemad.

Kõik mehed.

Kõik mehed, kes seda naise ja kala hübriidi näevad, vaatavad tema vaagnaluud ja kaaluvad talle peale kargamist, temaga vägivallatsemist ja ta vägistamist. See on lihtsalt rõve, tuleb tõdeda.

Hea küll, lähme õige tagasi, siin on päris sügavad hoovused. Mehed arvavad, et püüavad kala suurt kala. Ma püüan seda selgitada – seda raamatut kirjutades nägin ma fotot, kus Hemingway seisis koos oma perega viie marliini ees. Kas te teate, kes on marliinid? Sama suured kui see lava, hiiglasuured kalad. See oli hirmus vaatepilt – tore valge keskklassi perekond seisis viie suure surnud kala ees, kes olid ilmselt 20 aastaga nii suureks kasvanud.

Nende kalade kinnipüüdmine võtab mitu tundi. Paljud kalad eelistavad kinnipüüdmisele suremist. Kalamees kaotab tihti kala, tuleb terasest trossi kasutada. See võitlus kestab terve päeva, seda peeti kunagi meheliku kangelaslikkuse võrdkujuks, et püüda kinni nii suur kala, kes ei taha, et ta kinni püütakse. See on ebavõrdne võitlus, see on lihtsalt vale. Ma alustasin sellega.

On ka kommenteeritud seda, et mu näkk on väga suur. Kui ma nägin fotol, kui suured kalad need on, sain ma aru, et minu näkk peab nii suur olema. Ta on 200 kilo, suur kala. Sellist ei tõmba hõlpsasti veest välja, see võtab mitu tundi. Paati jõudes on ta juba poolsurnud. Talle tuleb kurikaga virutada.

Kui Hemingway kirjutas romaani "Saared hoovuses", on seal suur püüdmisstseen. Kala püüdmist kirjeldatakse mitme peatüki vältel. Ma ei teadnud enne selle lugemist kalapüüdmisest midagi. Ma mõtlesin: "Issand jumal, see on mõrv, üks hirmus asi, mida need mehed seal teevad." Ja samas oli seal idee, et vanem mees näitas oma pojale, kuidas mees olla, need olid nagu tuleristsed. Selle juures oli kõik vale ja see ei juhtunud üldse nii ammu. See polnudki nii ammu, kui toimus selline domineerimine, looduse koloniseerimine meie tahte ja julmuse loodusele peale surumine. Ükski toimetaja ei lükanud sellist lugu tagasi. Seda peeti kangelaslikkuseks.

Ma jõuan kohe feministliku vaatenurga juurde. Hakatuseks kirjutan ma seda 21. sajandi feministina. Sellest, et verine sport pole normaalne. Kas see on tõesti mehelikkuse eeskuju, mis saab ikka veel kehtida? Kas mehed tahavad ikka veel sellist muljet jätta? Ma ei tahaks seda öelda, aga jah, ikka peetakse võistlusi, neid kalu püütakse endiselt. See kõik toimub ikka veel, on palju eeskuju pakkuvat tegevust selle kala püüdmisel.

Nad saavad peagi aru, et ta on merineitsi, mitte kala. Ja nad näevad hullu vaeva, et ta paati tõmmata. Kui ta paati jõuab, on ta ilus, noor, alasti ja vihane. Teda on erutav vaadata ja nad kõik tahavad temaga magada. See on väga dramaatiline ja ebamugav stseen. Ja ma ei teagi, ma kujutasin ette, et nii võiks see minna.

Ometi on kurb lugu sellega, et Aycayia on merineitsi, sest ta neeti ära. Üks naine needis ta ära. 

Teine naine.

Tema õed. 

Teised külanaised.

Seal on üks mõte, mida ma olen väga kalliks pidanud. See on mitmetahuline feministlik idee, et erinevate inimrühmade erinevused on tihti palju väiksemad kui erimeelsused rühma sees. Kui palju on see kolonialism muutunud selliseks vihkamiseks või nääklemiseks rühma sees? 

Naiste seas? Legend on koloniseerimiseelne, see on vana tainode legend. Naisena oled sa kas neitsi, ema või vanamutt, arusaam on selline. Nüüd olen ma vanem naine, aga alla 30-aastaselt peetakse sind veel "neitsiks". Alla 30-aastased naised kannavad endas tõlgendust, et vallalisena oled sa ohtlik abielunaistele. See on ka legendi aluseks. Kui sa oled ilus ja vallaline, lisaks ka andekas, nagu Aycayia oli, oled sa veel eriti ohtlik.

See on väga vana legend, see on mitusada aastat vana. Selline misogüünia naiste seas. Kõik need vanad lood terves maailmas käsitlevad alati naiste karistamist, mõnikord teiste naiste poolt. Naisi vägistatakse, karistatakse, muudetakse kiviks. Naistel raiutakse päid maha, jumalad vägistavad neid kõikjal.

See on vana lugu, kus vanemad naised annavad noorele naisele õppetunni. See on nagu Amori ja Psyche legend Euroopas. Aphrodite üritab Psychet lõksu püüda, aga see annab tagasilöögi. Teatud mõttes on sellega nii. Neil ei õnnestu temast täielikult vabaneda. Selle asemel neab üks vanaeit ta ära. Vanaeit ja neiu saadetakse merele. Üks on kilpkonn ja teine on merineitsi.

Mind inspireeris see, et ma olen nüüd ise vana naine. Mind huvitas see kilpkonna ja merineitsi legend. Kuidas saab üldse õigel moel naine olla? Sa oled kas noor ja ilus, mis on murekoht, või vana ja inetu, mis on ka murekoht. Mis värk sellega on? Kas keskel on üürike aeg, mil kõik on turvaline? Ja võib-olla oled ikka ilus, kui veab. Ma mõtlesin vanema naisena, et millega küll alustada.

Väike tsitaat raamatust: "Vana naine, ilus naine, mõlemad heidikud. Naiseks olemine oli ohtlik, kui seda valesti teha."

See on tõsi. 

Kas te näete selle vana loo jälgi ikka meie ühiskonnas?

Jah, minu arust on see ikka tõsi. Ma pole kindel. Ma loen tarokaarte. Kas keegi siin tegeleb taro või okultismiga?

Eestlased on kurikuulsalt ateistid. 

Kahjuks pole kaarte kaasas. Kõik kaardid on arhetüübid. Ma olen lugenud vanu kaardipakke, 500 aastat vana Marseille' pakki. Selles pakis on üks kaart, mille nimi on Papesse. See on vanem vaimne naine, ta istub raamatuga tooli peal, ta on vana ja pisut kössis. Rinna peale on tal tõmmatud kuulus lint, mis on lähemalt vaadates peenise moodi. See sümboliseerib seda, et ta pole enam seksuaalselt aktiivne. Ta pole ka õnnelik. Ta on omamoodi stereotüüp.

Minu arust on vanemad naised tänapäeval suutnud sellest arhetüübist välja ronida. Minu arust asjad muutuvad ja ma usun, et noortel naistel on kindlasti rohkem vabadust ja nad elavad huvitavamas maailmas. Ja ma usun, et teemakäsitlus on muutunud. Nüüd, kui meil on internet, mis on mõistagi varje täis. Internetiga käivad halvad asjad kaasas, aga seal levivad ka ideed, mis olid varem akadeemilise maailma pärusmaa. Mis puudutavad ühiskondlikku õiglust ja võõraste tõrjumist, feminismi. Ma usun, et nooremad inimesed tunnevad oma õigusi ja vabadusi nüüd paremini. Asjad muutuvad. 

Me peame meeles pidama, et ka "Black Conchi näkis" on üks kirju abiliste seltskond.

Jah, tõsi. Nad on tõesti kirju seltskond.

Jah, nad on erineva taustaga. Me mainisime juba miss Arcadia Raini kolonisaatorite leerist. Seal on tema poeg Reggie, kes on puudega. Erinevad vereliinid. Ja ka David, kes teda aitas. Ma usun, et on ka häid jõude, mis meid aitavad. Alati leidub selliseid inimesi. Kas sellest piisab edasiminekuks? Et sellest suurest koormast ja süütundest vabaneda?

Palun korrake seda. Kas häid on piisavalt?

Kas inimestest, kes püüavad midagi head teha, piisab edasiminekuks?

Et terve maailm praegusest seisust edasi areneks? Ma pole selles kindel. Eks näis. Ma olen tegelenud kliimaliikumisega Extinction Rebellioni liikmena. Kas seda teatakse siin üldse? Viimased kolm-neli aastat on olnud väga huvitav jälgida, kuidas vägivallatul otsetegevusel on olnud dramaatilist mõju reaalsele poliitikale ja otsuste tegemisele. Seda pole nähtud 30 aastat. Viimati juhtus see Ameerika kodanikeõiguste liikumisega. Järsku on politseile, riigile ja seadusandjatele olnud põnev see, et Extinction Rebellioni liikmed võiksite olla teie kõik.

Neil inimestel on korralikud töökohad. Nad on mõnikord keskklassist, teinekord päris vanad, mõnikord tulevad nad väga austatud ametitest. Meie seas on olnud teadlasi, juriste ja kirjanikke, vaimulikke, kristlasi ja kirikuõpetajaid, lapsi ja vanainimesi. Ma olen osalenud pöörastel meeleavaldustel. Ma olen näinud vanainimesi ennast majade ja autode külge aheldamas. See on pöörane. Nii et jah, minu arust on praegu huvitav aeg, sest kui midagi sellist juhtub ja inimesed kohtusse lähevad…

Oktoobris vahistati mitusada inimest, kellest said poliitvangid. Meil Ühendkuningriigis pole teisest maailmasõjast saadik poliitvange olnud. Nüüd ronivad inimesed sildadele. Kaks noort meeleavaldajat saadeti kaheks ja kolmeks aastaks vangi. Seda pole Ühendkuningriigis vist 50 aastat juhtunud. Kedagi pole poliitiliste vaadete eest vangi pandud.

See on huvitav, sest nad on nüüd otsustanud meid sandistada. Juriidiliselt. Ma ei saa isegi liiga kõvasti trummi põristada, sest selle eest võidakse vahistada. Ja kuhu see viis? Kõik taovad trumme võimalikult kõvasti. See ei takistanud inimestel meelt avaldada. Kui nii juhtub, siis on juba kõik võimalik.

Ma ei arva, et küsimus on heades inimestes. Vaja on vapraid inimesi, kes on valmis seisma meie planeedi eest ja oma põhimõtete eest. Nad kasutavad oma hääle võimu, oma kehasid ja tegusid, kasutavad targasti oma sõnu. Kui me jõud koondame, siis oleme vägevad.

David, Arcadia ja Reggie naudivad elu koos Aycayiaga sellel kaunil saarel, aga lõpuks saavad nad aru, et on olnud väärkäitumist, mida tuleb parandada. Et loodus peab valitsema. Milline on praegu Kariibi saarte ökoloogiline liikumine? Sest need on kõige kaunimad, kõige viljakamad, kõige vaheldusrikkamad... 

Mis selles piirkonnas toimub?

Seal on koloniseerimise ajalugu ja see trauma. Meie maailm on nüüd nii ülerahvastatud, aga kapitalistlik majandus vajab ikka seda toorainet. Kuidas need kaks traumat haakuvad?

Koloniseerimise trauma ja... 

Ja nüüd need kliimateemad.

Ma usun, et koloniseerimine ja kliimamuutus on põimunud. Probleemiks on olnud see, et Põhi domineeris Lõuna üle. Selle domineerimise käigus kaubeldi orjastatud inimestega, neid piinati ja väärkoheldi. Sellest on kujunenud süsteemne trauma ja ebaõiglus. See ei kao kunagi ja praegu on suur kahjutasu maksmise liikumine.

Kliimaprobleem, milles me praegu elame, kuulub selle tasakaalutuse juurde. Fossiilkütuseid kasutatakse, Venezuela on üks suurimaid naftamaardlaid. Trinidadis on naftat. Monokultuurid, maavarade kaevandamine. Tehaseid ehitatakse vaestesse kohtadesse. Orjatööl põhinevad tehased. Amazonase põletamine ja hävitamine.

See, mis toimub, on kõik ühe suure pildi osa. See pole üks või teine asi, vaid sama asi. Ma usun, et inimesed on hakanud sellest rohkem aru saama. Amazonas on globaalne varamu. Ma tean, et see on Brasiilias, aga kui see hävitatakse, siis hävime me kõik. Inimesed ütlevad, et kui ookean sureb, siis me sureme kõik. Inimesed ei mõista, et mõned ressursid kuuluvad kõigile ja neid tuleks ülemaailmselt kaitsta. Näiteks ookeane.

Eesti on väga uhke oma metsade üle.

Ma ostsin just teie metsafolkloori raamatu.

Me oleme metsa üle väga uhked, ligi 60 protsenti riigist on metsa all.

Seda ma ei teadnud. 

Endiselt. Aga peetakse suuri lahinguid, nii valitsuse kui ühiskonna tasandil. 

Kas seda hoida?

Kui palju raiuda ja kui palju mitte.

Ei. Kas te nägite, mis Saksamaal toimub? Kas olete näinud avatud kaevandusi? Ja meeleavaldajaid puude otsas? Greta Thunberg vahistati hiljuti. Kas te olete kuulnud sellest hiiglaslikust kaevandusest?

Ei.

Kunagi oli seal mets, mis oli nii suur. nüüd on sellest nii natuke järel. Suur osa on nüüd avatud kaevandus. Meeleavaldajad ronisid puude otsa, nad on viis aastat puu otsas elanud ja nüüd nad viimaks võitsid. Metsast on veel killuke järel. Olge väga ettevaatlikud. Ärge laske metsi maha võtta.

Eestit koloniseeriti samuti pikka aega. Nüüd on meil täpselt sama seis. Elu on hea, me oleme liberaalsed. Neoliberalism on hea.

Olge sellega ettevaatlikud.

Nüüd on meil oma metsade üle väga tõsine arutelu, sest see on riiklik vara. See kuulub meile kõigile.

Jah, just nii.

Meil on vabad käed, et sellega mida iganes teha.

Mis ettepanek on? Metsad maha raiuda, et nendega mida teha?

Müüme maha, saame rohkem raha. 

Hüva.

Toodame paberit või tooteid, mida saaks välismaale müüa.

Ei. Tegelikult juhtub sellega nii, et aeglaselt hakkab allakäik. Üldiselt kipuvad asjad nii juhtuma. Kliimamuutus on aeglaselt toimunud viimased 50–70 aastat, 1950ndatest saadik. Aga see pole piisavalt dramaatiline olnud, me pole seda näinud. Me oleme kuulnud kasvuhoonegaasidest, aga see pole piisavalt dramaatiline olnud. Viimasel ajal on asi hakanud dramaatiliseks muutuma – eukalüptipuud Portugalis. metsatulekahjud Prantsusmaal, tohutu üleujutus Saksamaal, Ühendkuningriigis 40 kraadi sooja.

See hakkab juhtuma. Ma ei tahaks seda öelda, aga siis see kiireneb. See on juba pikka aega toimunud, nüüd hakkas kiirenema, aga kui kõik kokku variseb, juhtub see kümne aastaga. Väga kiiresti. Siis on teil hea meel, et metsad alles jätsite, sest siis pole enam mingeid metsi.

Need on väga head mõtted, mis on praegu meile eriti tähtsad.