Lilli Luuk andis eelmisel aastal välja kaks raamatut: romaani "Minu venna keha" ja novellikogu "Kolhoosi miss". Pihelga sulest jõudis lettidele romaan "Vaadates ööd". Mõlema autori teosed viivad lugejad möödunud sajandi erinevatesse kümnenditesse.

"Vaadates ööd" on luuletajana alustanud Pihelga esimene romaan. "Proosa poole midagi nagu tõmbas ilmselt juba pikemat aega," nentis kirjanik. "Ma hakkasin kirjutama proosaluulet, siis tuli terve proosaluulekogu, mis tegelikult oli mingis mõttes ka katse jutustada seda, mis on selles romaanis. Aga see oli luhtunud katse – no võib-olla hästi luhtunud katse – ja siis ma saingi mingi hetk aru, et luules on ühed võimalused /---/, aga proosa annab võimaluse seda lugu, seda narratiivi, üles ehitada ja muudkui laiendada," selgitas ta.

Samuti paelus teda uue vormi katsetamine. "Mulle tundus, et ma olen luules jõudnud mingisuguse piirini, kus ma tahaks midagi uut proovida. Proosa andis nagu võimaluse," lausus kirjanik.

"Romaan pakub võimaluse jääda mingisuguse teema juures seda natukene rohkem arutama," nõustus Luuk. "Novell on, no ma ei saa öelda, et piiratud žanr, aga sa ei saa lõputult seal heietada, aga kui vahel tahaks natuke pikemalt midagi midagi kirjutada, siis romaanivõimalus on tegelikult olemas."

Pihelgas rääkis, et selleks, et erinevatesse ajastustesse sisenes ta tegelastepõhiselt. "Iga ajastuga tegelemisega, et sinna sisse pääseda, see on omaette selline töö. See võtab aega, et sinna sisse minna," märkis ta ning lisas, et selleks kasutas ta erinevaid raamatuid, päevikuid, videosalvestusi ja muud sellist.

"Püüdsin kuskilt uksepraost sisse pääseda. Ega ma ei tea, kui hästi see kõik on õnnestunud, aga noh, mingisugune pilt minus tekkis, mida ma püüdsin siis edasi anda," lausus ta.

Luuk märkis, et ka teda on kirjutamisel väga erinevad allikad aidanud. "Fotod ja pildid tegelikult räägivad väga palju. Aga loomulikult ka mälestused. Mälestused on ühed sellised kõige suurema trikiga allikad, sest mälestused võivad inimestel ühe sündmuse kohta väga erinevad olla. Need võivad ka ajas muutuda, mis on ka väga põnev," tõdes ta.

"Mälestused on tõesti väga sellised trikiga asjad. Minul on ka romaanis mingisuguseid momente, mis on ka kellegi mälestustel põhinenud. Hiljem selgus, et tegelikult need asjad üldse ei klapi ajalooliselt selle ajaga. Need mälestused on nii isiklikud asjad, see on tõesti põnev," nõustus Pihelgas.

Luuk tõi välja, et Pihelga romaanis on üheks läbivaks teemaks vaikimine. "Et sa tead, mis on toimunud, aga sa ei saa nendega (lähedastega - toim.) sellest rääkida. Ja nemad ei räägi ja sina ei saa neile ligi," kirjeldas ta.

"See on ikkagi seotud mingisuguse pärandiga, mis on tegelikult totalitaarsest ühiskonnast ja sellest, et asjadest ei olnud võimalik rääkida, kaasa tulnud. Tihti ei olnud võimalik rääkida ka olulistest asjadest lähikondsetega, sest et oli hirm, häbi, süütunne. Tihti võis vaikimine olla ka viis, kuidas teisi inimesi kaitsta," nõustus Pihelgas.

"Mingis mõttes seda nagu õpitakse ja antakse ka edasi, see on selline selline pärandvara. Et kui ma lapsena õpin, et olulistest asjadest ei räägita, siis noh, ma võtan selle teadmise kaasa, eks ole. Ühest küljest on see vaikimine ka selline sisemine sulgumine, sisemine kapseldumine – et on mingisugused asjad iseenda sees, millele ma ei suuda, ei taha, ei julge otsa vaadata," rääkis Pihelgas.

"Mingites olukordades ongi see ellujäämise mehhanism. Kui ongi selline olukord, selline periood nagu sinu romaanis aastal 1944, siis sul ei ole aega, sul ei ole jõudu, et mingisuguste asjade ja sündmustega, mis toimuvad, tegeleda. /---/ Aga sedasi elada on tegelikult kohutavalt hirmus, sest see sisemine vaikus kandub ka väljapoole ja loobki sellise barjääri minu ja teiste vahele," nentis ta.

Oma loomingust rääkides selgitas Luuk, et ta on eelkõige kirjutanud teemadest, millest ta ise ka lugeda tahaks. "Ma arvan, et niimoodi need läbi kirjutamata teemad tegelikult ka läbi kirjutatakse. Et need tõesti kooruvad mingisugusest sellisest ajalookulust välja."