Minu arust on üks kirjanduse tähtsamaid funktsioone see, et see tekitab tunde, et me pole nii üksi. See kinnitab ja normaliseerib meie kogemusi. Ja asi on ilmselt selles, et kui ma olin 16-aastane, päästis Sylvia Plath mu elu. Minu sees oli süngus, mida ma pidasin häbiväärseks ja kurjakuulutavaks. Ma lugesin raamatust "Klaaskuppel", et keegi teine tundis seda, et ma pole üksinda. Kui ma lugesin eelmisel aastal Elin Cullhedi raamatut "Eufooria", tekkis mul sama tunne.

Kõigepealt, kuna ma olen suur Sylvia Plathi fänn, kellest see raamat ka räägib, päris inimesest ja kirjanikust, kes meie seas elas. Ma märkasin kõigepealt, et temast oli ka varem romaane kirjutatud, aga väga raske on tema häält leida. Selles raamatus on tema hääl elus ja värske, samas aga ehe. Teiseks ma märkasin, et olles lugenud kõike, mida Plath kirjutas, vähemasti meie teada, ei ole see raamat ainult Sylvia Plathist.

See raamat ei ole lihtsalt kirjanik, kes sorib teise kirjaniku prügikastis ja sokisahtlis. Ma tundsin, et Rootsis elab praegu üks teine elus inimene ja kirjanik, kes teab täpselt, mida ma tunnen, ja mida üle elan. Noore lapse emana, kellel on kirg midagi luua, tundsin ma ennast nii nähtava ja omaksvõetuna. Ja ma mõtlesin, et tahan selle inimesega kohtuda, ma tahan temalt kõike küsida. Mul on suur au täna siin olla. Aitäh tulemast, Elin.

Suur tänu kutsumast.

Minu esimene küsimus: kuidas see raamat üldse sündis?

Tere. Mul polnud üldse kavas Sylvia Plathist romaani kirjutada. Kaugel sellest. Nii et see romaan ei sündinud sellest ideest, see ei olnud minu intellektuaalne idee. Palju asju toimus korraga, need panid mind seda teksti kirjutama.

Ma olin kirjutanud kaks-kolm aastat ühte lugu, mis oli päris privaatne. See rääkis ühest noorpaarist, kes ostis maale tohutu häärberi. Neil olid väikesed lapsed ja mõlemad olid kirjanikud. Nad tahtsid kõike saada ning neil olid väga kõrged ideaalid ja ootused. Nad tahtsid kirjutada luulet ja armastusest, köögivilju kasvatada ja loomi pidada. Neil oli selline unistus täiuslikust elust, võib-olla kõige ilusamast elust. See oli reaalsus, kus ma ise sel ajal olin.

See tekst oli väga privaatne, see oli minust ja minu elust. Kirjutamisel oli selles tekstis väga tähtis roll. Kõik algas sellega, et ma vaatasin ühte René Magritte'i maali, ta oli sürrealist. See maal oli "Les amants", "Armunud", te kõik olete seda ilmselt näinud. Maalil on noorpaar, kes suudleb või kallistab, aga neid katab valge lina.

See oli minu kirjutamise lähtepunkt, sest minu arust saab sellele linale palju asju kanda. See on valge, võib-olla nagu kinoekraan. Või see on nagu kummitus. See võib sümboliseerida ka valget lehte, paberit, kuhu sa oma loo kirjutad. Mina nägin, et nad on kaetud, armunud, neid kujutati maalil mingi valge pähe tõmmatud riidega. Mulle tundus, et see on õige kunst. Et selle taha saab ennast peita. See oli minu tõlgendus, ma hakkasin kirjutama ja sündis see tekst, mis kandis isegi pealkirja "Armunud".

Selles tekstis viitasin ma kogu aeg Sylvia Plathile. Minu peategelane sai koguni nime ta luuletuse "Leedi Laatsarus" järgi – minu peategelase perekonnanimi oli Lazarus. Ma andsin endale kogu aeg märku, et see raamat on Sylvia Plathist, aga ma ei läinud selle teemaga lõpuni. Aga see oli tegelikult eeltöö, ma tegelesin väga pikalt eeltööga.

Kui ma eeltöö ja armunud kõrvale heitsin, siis jäi järele Sylvia Plathi küsimus. Miks ma tema poole pöördusin? Miks ma temast kirjutasin? Kes ta minu jaoks oli? Miks ta põhimõtteliselt siin on? Kirjanik peab kogu aeg lõpuni minema, sest tegelikult saab ainult lõpuni minnes teksti ja romaani luua. Tean, et see oli väga pikk vastus. 

Selleks me siin olemegi.

Ma nägin und pärast seda, kui olin teksti kõrvale heitnud. Ma nägin, et see ei toimi. Ma nägin unes, et kirjutasin romaani Sylvia Plathist. Tegelikult andis alateadvus mulle teada, et see on võimalik, sest see on nii suur kostüüm, mis selga tõmmata. Nii suured kingad, millesse end mahutada. Ma poleks suutnud seda ülesannet endale teadlikult anda, aga minu alateadvus tahtis mulle midagi öelda.

Siis hakkasin ma kirjutama. Rootsis oli jaanuar, oli väga külm ilm, lumine ja valge. Minu noorim poeg oli 9-kuune ja minu elus valitses periood, mil ma olin nii kurnatud. Nii kurnatud, et seda oli võimatu kirjeldada. Minu abikaasa polnud võimeline seda hoomama ja mõistma, kuigi ma üritasin oma tundeid kirjeldada. Ta ei saanud sellest aru. Tegelikult oli see suhtlemise puudumine. Ma tundsin kohustust talle tõestada, mida ma tunnen, et ma olin nii väsinud, et vajasin abi.

Nagu näha, üks kokkusattumus teise järel. Kõik sattus kuidagi kokku – minu unenägu, jaanuar. Kõik, kes Sylvia Plathiga kursis on, teavad, et oma viimastel elukuudel oli Londonis väga külm ilm. Seal oli väga palju lund, tema korteris oli kõik ära külmunud. Ja ühtäkki kuulsin ma häält. See oli teatud mõttes tekst, mis ellu ärkas.

Ma alustasin puhtalt lehelt ja kuulsin häält, mis mind suunama hakkas. See oli tegelikult nii hea kogemus, selle hääle avastamine. Ma ei leia inglise keeles seda sõna, aga see oli...vastupandamatu. Ma ei suutnud sellele vastu hakata, ma tahtsin kasutada impulssi selle häälega kirjutada.

Ja kuidas jutustaja vaatenurk tekkis? Paljud inimesed on küsinud, kust te võtsite julgust üritada tungida päriselt elanud inimese sisemusse. Kuidas te otsustasite just Sylvia vaatenurgast rääkida?

Ma ei saanud seda tegelikult teha. Ma ei kirjutanud seda alguses üldse esimese isiku vaatenurgast, sest ma poleks julgenud seda teha, ja vaevalt oleks siis samasugune tekst sündinud. Aga ma tegin seda nii. Ma hakkasin teda muidugi lugema. Nagu sinagi, avastasin ma Plathi väga noorelt. Siis avastasin ma Plathi emana uuesti, õpetaja ja kirjanikuna. Siis lugesin ma Ted Hughesi luulekogu "Sünnipäevakirjad", kus ta ilmselgelt kõneleb Sylvia Plathiga. Ma ei tahtnud seda üldse kopeerida või varastada, aga ma lubasin endale laenata seda viisi, kuidas Sylvia Plathiga rääkida.

Sylvia Plathis on selline duaalsus. Ka teda ennast huvitab see duaalsuse motiiv. Kõigis tema kirjutistes on alati topelttähendusega sõnu, isegi tema sõnades on nii palju duaalsust. Ja muidugi ka tema iseloomus.

Ma arvan, et ma hakkasin talle kirjutama... Tekstis oli algul "tee seda", "mine sinna." Kõik oli olevikus. Ma kirjutasin terve teksti selles vormis. Ja kui ma selle ära muutsin, kui kõik oli valmis kirjutatud ja andsin selle kahele lugejale, siis oli esimene reaktsioon, et miks ma kirjutasin terve romaani just sellises vormis, lugejal on väga keeruline – tekib küsimus, et kes siis tegelikult räägib.

See ei saanud olla mina, mina ei saanud temaga rääkida. Ma ei tahtnud ise nähtav olla, sest see hääl oli nii jõuline ning see jõud peitub Plathis endas. Ma tahtsin rääkida loo sellest väga jõulisest naisest, jõulisest kunstnikust ja poeedist. Kui ma olin kõik ära muutnud, siis jäi alles see väga tugev hääl. Ja ma vähemasti loodan, et ka see duaalsus. Ta on omamoodi vaatleja ja tegutseja ja kõike seda.

Te kirjutasite terve pika romaani teises isikus ja siis asendasite kõike "mina-mina-mina" vormiga? Või kas seepärast tuli palju ümber kirjutada?

Tegelikult mitte. Ma muutsin kõik ka minevikuvormi. Esimeses isikus ja minevikuvormis on ka "Klaaskuppel" jutustatud. Ma avastasin, et Sylvial oli alati raskusi sellega, et lubada endal esimeses isikus rääkida, kasutada ennast ja subjektiivset vaatenurka, mis oli võib-olla sel ajal ka pisut keelatud. Sellist kirjutamisstiili ei peetud võibolla kirjanduslikuks. Tema tegi seda ja oli teatavasti…

Peaaegu nagu halb maitse, kui kirjutada nii ausalt ja toorelt.

Jah, see oli liiga subjektiivne. Ma ei teagi, võib-olla oli see liiga kitsarinnaline. Ta tahtis alati olla teistsugune kirjanik, nagu sa tead. Tema sees toimus alati lahing, ta soovis olla keegi teine. Ja ta soovis kirjutada teistmoodi kirjanikuna. Aga kui ta selles vaimus jätkas, siis avastaski ta iseenda jõu. Selle, kuidas ta ise kirjutas, milline kirjanik tema oli. Aga see oli minu viis seda teksti kirjutada.

Pärast seda kirurgilist sekkumist, nagu mina seda nimetan, tuli tekst sel moel esile.

Ma arvasin, et tahate äkki stiilist aimu anda, kuidas see kõlab.

Muidugi. Ma ei loe täpselt nii, nagu siin kirjas on, aga lihtsalt üks katkend. Ja siis üks teine katkend. Või kas peaksin kõik ette lugema?

Võib ka kõike. 

Hea küll.

Minu elu oligi mu tekst. Mu keha, mu nahk, mu valged kumavad randmed viisid mind jalgrattal läbi Devoni. Mõnd tuttavat nähes hakkasin värisema, mu närvid ja veresooned justkui katsid tiheda võrgustikuna mu keha pealtpoolt, ja süda oli suu, süda oli see, mis rääkis ja tõi kuuldavale "Tere!", kui sain kokku naabriga (pangadirektori prouaga), kes mind huviga silmitses, et selgusele jõuda, kas ma olen normaalne. Süda mu keskpunktis tuksus. Mu suu. Mu punane suu. Mina ise olingi teema, olin motiiv, kuidas pidin siis endast väljapoole avarduma ja hakkama motiivi looma? Kuidas oleksin pidanud end asetama kuhugi eemale motiivi keskmest?

Ted teadis seda, seepärast ta oligi minuga abielus: ma olin närvid, ma olin veri, ma olin süda, ma olin valge nahk, olin pärlikaelakee, olin marmor, olin tuvi, olin hirv, olin see surnud mullamutt, kelle me maast leidsime, olin tüdruk, olin naine, olin tema laste ema. Ma olin Ameerika, olin terve kontinent, olin tulevik, olin motiiv, mida ta tahtis avastada, olin isik, kelle ta tahtis koloniseerida, ta tahtis mind süüa, ta tahtis mind kodustada, ta tahtis mind endale hoida.

See hääl on nii kirglik ja tugev ja rahmeldav. Kas see hääl tuli teile loomulikult? Kas te muutusite oma vaimusilmas tegelaskujuks või te mainisite varem, et kirjutasite oma kogemuste põhjal. 

Tegelikult ma tahtsin, et ta ellu ärkaks. Esimene stseen, mille ma kirjutasin, oli surnud naise pilt, millest Sylvia Plath ka oma luules kõneleb. See oli üleni valge taust, nagu ma oma peas ette kujutasin. Ja Sylvia Plath lamas diivanil, ta oli üleni valgetes riietes, kõik oli valge ja lumine. Ta oli surnud, aga samal ajal ka mitmendat kuud rase. Ta oli väga rase, seega ei saanud teatud mõttes surnud olla. Ta oli surnud, aga samal ajal ka elus.

Ma mäletan, et soovisin seda kirjutades, et ta tõuseks. See oli hääl, mis rääkis temaga, see kujunes minu võimaluseks temasse hing sisse puhuda. Ma tahtsin, et ta tõuseks püsti ja räägiks oma loo. Meile räägiks, milline eelmine aasta välja nägi.

Sylvia Plathi puhul on nii masendav ka see, et me teadsime, et ta kirjutas oma viimasel eluaastal. Ta kirjutas mõistagi oma päevikuid ja viimases päevikus oli tekst, mille Ted Hughes hävitas. Ta tunnistas, et hävitas Sylvia Plathi viimase päeviku, mis on muidugi nii vägivaldne. Mõistagi tahtis ta lapsi säästa, sest see oli ka nukker, aga see on niivõrd vägivaldne, kui kirjanik hävitab teise isiku teksti.

Sylvia Plath kirjutas ka romaani, kus ta neid teemasid edasi arendas. Ta käsitles neid teemasid, mis tema elus toimusid. Abielu, lapsed ja Devonis sellises maakolkas elamine. Aga ka see romaan kadus. Keegi ei tea ikka, mis sellest sai. Ted arvas alati, et Sylvia Plathi ema Aurelia Plath võttis selle ühel viimastest külaskäikudest kaasa. Minu kujutlusvõimes on ikkagi võimalik, et see veel välja tuleb. Tead? See on minu soov.

Selline auk on sees. Minu arust oli väga kurb hetk mõista, et jah, ta suri ja tegi enesetapu ja tema surm varjutas kirjandusliku pärandi, mille ta meile jättis. Me teame teda peamiselt tema enesetapu pärast. See pole aga õiglane, sest me peaksime teda lugema, me peaksime tema luule tugevust teadma. Ta peaks olema kuulus mitte ainult "Klaaskupli" ja enesetapu pärast.

Nii et vähe sellest, et me teame teda peamiselt enesetapu pärast, mis on aga surma liik. Teatud mõttes. Isegi tema kirjutised on aga ajaloost kustutatud. See on veel teinegi surm. Ma võtsin enda õlule otsekui kohustuse üritada... ma ei teagi, hüvitada kogu seda suremist, sest ta on nii elus. Ta oli oma viimasel aastal sedavõrd elus. Ta oli mitte ainult rase, sünnitas oma poja, ta oli kahe väikese lapse ema. Tema romaan võeti kirjastuses vastu ja pidi ilmuma. See ilmuski. Ta kirjutas oma kõige paremat luulet, "Arieli" luuletusi. Tema elus toimus nii palju, tal oli see suur maja tohutu aiaga. Ta tegeles nii paljude asjadega ja muutus ka iseseisvamaks oma viimasel elusügisel. Ta kolis Londonisse. Ta tegeles nii paljuga ja saavutas kunstnikuna oma potentsiaali. Ta saavutas tegelikult läbimurde. Ta kirjutas viimasel aastal meeletult palju.

Ta nii suur, pädev ja tugev inimene. Teda ei iseloomustanud ainult tema surm ja depressioon. Ma tahtsin tegelikult taastada ka selle väga geniaalse vaimu õigluse.

Kuidas te keelesse suhtusite? Kas te lugesite luuletusi ja päevikuid sellele mõeldes? Otsisite sõnu ja väljendeid, mis olid konkreetselt tema omad?

Jah, teatud mõttes küll, sest ma tundsin ennast nagu seen. Ma olin kõigisse tema kirjutistesse nii süvenenud. Sel ajal on minust tehtud nii palju fotosid, kus mul on üks raamatuvirn siin ja teine raamatuvirn seal. Mu lapsed ütlesid: "Ema, see naine meeldib sulle nii väga." Tema nimi oli kõigi raamatute kaantel, igal pool oli Sylvia Plathi nimi erinevates vormides.

On 14 tema kirjutatud kirja, mis ilmusid alles 2018. aastal. Mul vedas sellega väga, sest nendes 14 kirjas, mis ta kirjutas oma psühhiaatrile Ruth Beuscherile, oli nii palju uut infot. Infot ka tema vaimse tervise kohta, tema meeleseisu kohta, tema viimase aasta mõtete kohta, sest kõik kirjad olid 1962. ja 1963. aastast. Need kirjad olid just avastatud ja avaldatud. Frieda Hughes tegeles tema viimaste kirjade toimetamisega – järsku tulid need 14 uut kirja kuskilt välja ja Frieda otsustas need selles kogus avaldada.

Ta kirjutas sellele väljaandele ka eessõna, mis on väga ilus ja tugev. Ta kirjutab seal lugejale, mis tunne see oli, kui ta luges Sylvia Plathi kõige viimast kirja 5. veebruarist. See kiri on muserdav, sest Sylvia Plath kirjutab seal: "Ma olen nii kurnatud, ei suuda ühte jalga teise ette panna." Kiri lõppeb sellega: "Lapsed kisavad, ma pean neile teed keetma." Ta on lõpus väga hooliv. Jah, ta hoolis oma lastest.

Aga ma tahtsin öelda, et mul oli sellest palju abi, sest ma hakkasin seda kirjutama 2019. aasta jaanuaris, need kirjad olid siis uued. Sylvia Plathiga ongi kord juba nii. Teatud mõttes on tema autorlus veel elus, sest aeg-ajalt avaldatakse ikka veel uusi tema enda kirjutatud tekste. See on hämmastav, kui see juhtub.

Ta jätab seal teatud mõttes vastupidise mulje, kui kõik arvasid, millest ta mõtles ja mis sel ajal tema peas toimus. Ta on tegelikult väga eneseteadlik, ta teab oma haavatavust ja seda, mida üle elab. Ja seda, millist ohtu vaimne tervis talle kujutab.

Kui Hughes ta maha jättis, kui ta oli Londonis nii üksinda, tal polnud lihtne abi paluda. Ta teadis kõike seda ja kirjeldas ka Ted Hughesi sellisel moel, et see üllatas mind. Alati on räägitud, kuidas Sylvia Path oli hull ja Ted Hughes oli tervemõistuslik, aga tegelikult oli sellega huvitav lugu, sest Sylvia Plath kirjeldab Ted Hughesi kui pisut maniakaalseks. Ted Hughes rääkis palju oma vabadusest ja rääkis, kuidas ta võidab võibolla Nobeli kirjanduspreemia. Tal on endast ja oma kirjutistest sellised väga ülevad ja suurelennulised mõtted. Mis oli mulle väga huvitav, sest ma pidasin Sylvia Plathi maniakiks, mitte Ted Hughesi.

Öeldakse, et ajalugu kirjutavad võitjad.

Jah, just. Ma usun, et Ted Hughesil oli oma eksnaise varjus raske. 

Muidugi. Ma küsisin ka Sylvia Plathi hääle kohta ja kuidas te tema keelt õppisite. Kuna ta suri 1963. aastal, siis on palju ajaloolisi üksikasju, mida me teame. On nii palju kirjutisi. Me teame täpselt, milline ta pulmakleit oli, milliseid lilli ta lapsevoodile joonistas, millised kardinad ta ette riputas ja millal, milline maja välja nägi. Kas te mõtlesite ka sellele, et need ajaloolised üksikasjad täpselt paigas oleksid?

Ma vastan enne küsimusele, sest ma ei jõudnud lõpuni. Mulle tuli meelde, et minu vastus eelmisele küsimusele oli ka see, et mulle tundus et ma tunnen teda. See juhtus otsekohe, kui ma ta avastasin. Nagu ka sina. Et sa tunned teda. See oli ka hääle küsimus. Ma tundsin kohe, kui Paltrow teda filmis "Sylvia" mängis, et ei, see on vale, see pole Sylvia Plath.

Aga need üksikasjad... Ma pidin mitmes mõttes reaalsusest kinni pidama. Mul oli vaja kirjutades teravust säilitada, sest see on ju väljamõeldis. Aga ilukirjandus haakub ka reaalsusega. Niisiis ma kogusin motiive ja energiat, hetki ja tausta reaalsusest. Ma justkui vormisin selle ilukirjanduseks. Jah, ma pidin teatud viisidel väga täpne olema, aga teisalt vajasin ma vabadust ilukirjandust kirjutada, muretsemata üldse õigsuse pärast. Ma pidin andma endale seda voli, seda vaba ruumi, et asju leiutada. Mul oli vaja, et diivan oleks teist värvi, kui diivan tegelikult oli.

Nii et ma vajasin neid ilukirjanduse elemente, et ma saaksin "Eufooria" universumit luua, sest ma pean ennekõike olema õiglane nende reeglite ja selle universumi vastu, mille ma "Eufoorias" lõin. Rohkem kui muretsema selle üle, et kõik oleks täpselt paigas.

Ühes intervjuus mainisite te huvitavat asja, et teie eesmärgiks polnud ajalugu taasluua, vaid heita valgust tõigale, et isegi tänapäeva Rootsis, mis on nii võrdne ühiskond, kui me suudame ette kujutada, on naistel ikkagi palju raskusi, mis jäävad varjatuks.

Jah, muidugi. Alati võib peita ennast täiusliku võrdse riigi pildi taha. Jah, see on tõsine probleem ja ma usun, et naised… Ühiskonna vägivald niriseb viimaks alati naisteni välja. See jätab aga jälje lastesse. Naised ja lapsed on minu arust kõigis ühiskondades teatud mõttes ohvrid. Muidugi mitte ainult ja mitte kogu aeg, aga nad on selle spetsiifilise vägivalla ohvrid. See võib olla ka sissepoole suunatud.

See on minu arust ka tegelik küsimus Sylvia Plathi puhul. Ta surub vägivalla tegelikult endasse ja ta suunab selle tegelikult enda vastu. Jah, ta tegi enesetapu. See on selle viimane väljendus.

Ma kogesin ka seda, kui raske see on, sest ma olen samuti abielus meeskirjanikuga. Ja meil oli pisut sarnane kogemus, et temal oli nii lihtne tunnustust saada noore mehena, kes kirjutab – palun tulge jaole, kõik naised kogunevad ümberringi ja teised noored mehed tunnustavad teda samuti.

See oli mulle väga raske, sest täpselt nagu Sylvia, võin mina olla kõige tootlikum, võib-olla kõige ambitsioonikam. Ja võib-olla väga noorest east olen mina olnud see, kes väga kirjutamisele keskendus. Ma tahtsin väga, et sellest saaks mu elu osa. Juba väga noores eas kujutasin ma oma elu ette seoses kirjutamisega, kõik keerles kirjutamise ümber. Kõik see, mida ma õppisin ja kus käisin. Tema aga lihtsalt vaatas ükspäev, et võib kirjutada. See oli midagi teistsugust. Aga siis sai sellest tema maailm, ma tundsin kogu aeg, et olen tema varjus. See oli ka mulle väga tähtis kogemus.

Aga see juhtus enne "Eufooriat". Mõni kuu enne seda, kui hakkasin "Eufooriat" kirjutama, kui ma veel "Armunutega" tegelesin, olin ma Prantsusmaal Cognacis koos oma kolme lapse ja mehega. Me olime seal, sest ta sai stipendiumi, et Cognaci festivalil osaleda ja seal kuus nädalat kirjutada. Me vaatasime, et mul on emapuhkus ja võime kõik koos sõita, saame seal ideaalset elu kogeda. Saame kirjutada, kõike muud, oleme Prantsusmaal ja puha. Aga reaalsus on alati midagi muud. Mulle isegi ütles üks väga imetore vanem prantsuse daam, ma ei tea, kas ta tegi nalja: "Ei, sina jää lastega koju, tema peab tööd tegema."

Sel ajal lugesin ma ka raamatut, mis oli mulle väga tähtis. Ma lugesin Prantsuse kirjanikku Marie Darrieussecqi. Ta kirjutas kunstnikust Paula Modersohn-Beckerist, kes oli impressionistlik kunstnik, ta suri 20. sajandi alguses. Ta oli Rainer Maria Rilke sõber ja ta oli abielus kunstnik Otto Modersohniga. Mõlemad on kuulsad, te ilmselt teate neid. Tema elu lõppes väga traagiliselt, sest ta sünnitas nende tütre ja ta suri 18 päeva hiljem, sest tal kästi voodisse jääda. Esimene asi, mis pärast voodist tõusmist juhtus, oli see, et ta suri ära. Ta suri oma kunstist eemal.

Ma tundsin sidet selle naiskunstnikuga, sest ta oli nii geniaalne. Ta maalis autoportreesid, imikutele rinda andvaid naisi, ka rasedaid naisi. Terveid naisi. Tavalisi motiive. Mitte seksualiseeritud naisi. Nad polnud ka Madonnad. Nad olid sellised, nagu nad olid. Aga teda ei saanud tema kunsti eest tunnustada. Ta maalis ka lilli. See oli tema töö – lilli maalida.

See kogemus Cognacis, et sinu mees peab tööd tegema, sina istu lastega kodus, ja ma lugesin Paula Modersohn-Beckerist, kes pärast sünnitamist suri ja ta ei saanud kuulsaks oma teedrajava kunsti pärast. See mõistmine oli mulle nii valus. Ma tundsin, et olen ajaloo lõksus. Ma tundsin ka, et ajalugu hingab mu peale. Tahab, et ka mina elaksin oma abikaasa varjus. Ma oleksin võinud ka selle valida.

Ka Sylvia üritas võibolla olla Ted Hughesile täiuslik naine, võibolla lihtsalt mehe toimetaja ja sekretär. Kuigi temas oli peidus nii hea kirjanik. See lahing ja võitlus tundus mulle väga reaalne. Aga nüüd räägin ma mõnikord nalja, et mina olen nüüd Ted Hughes, sest ma reisin nii palju ja olen oma perekonnast väga palju eemal. Hetkel.

Te mainisite enne, kui ebaõiglane see on, et tema enesetapp võtab temast rääkides nii palju ruumi. Mulle oli "Eufoorias" uskumatu, et te ei keskendugi sellele. Ma lugesin seda raamatuklubis ja paljud, kes tema lugu ei teadnud, üllatusid, et ta sureb lõpus. Mina olen 20 aastat teadnud, millega see lugu lõpeb. Ma sain aru, et keegi loeb seda ja tunnetab, nagu te ütlesite, et ta oli väga tugev ja kõik läks hästi. Kuidas see täpselt juhtus?

See tekst moodustab täisringi, sest see algab sellega, kuidas Sylvia Path kirjutab kirja, mis on tegelikult nimekiri. Seal on seitse põhjust mitte surra. See nimekiri on väljamõeldis. "Eufoorias" kirjutab ta selle vist 7. detsembril 1962. Ja tegevus jätkub üks aasta enne seda nimekirja. Lugeja saab ajas ühe aasta tagasi minna, siis on 9. detsember 1961, kui ta on raseduse lõpus ja hakkab 22. jaanuaril 1962 oma poega sünnitama. Käime viimase aasta kaasas.

Tema enesetapp oli pisut hiljem, 1963. aasta 11. veebruaril. Ma pidin tema viimastest päevadest eemale hoidma. Ma ei tahtnud tema surmale nii lähedal olla. Ja see romaan peab just sellel ajal toimuma, sest siis oli ta ikka veel täies jõus. Ta oli siis elus, nagu ütlesid. Ta teeb ikka veel plaane. Tema detsembrikuiste kirjade põhjal võib öelda, et ta oli pisut hüperenergiline. Ta kirjutas jälle oma emale, et ta kogeb oma elu kõige õnnelikumat aega, aga lugejana sa tead, et see pole kogu lugu. Selle varjus on terve kiht süngust ja rusuvust ja asju, mis on selle all valesti. Sylvia Plathi puhul ongi huvitav, et kirjaniku ja tegelasena on temas see lõhe. Kogu aeg.

Ma mõtlen esinemise peale. Ma mõtlesin seda siia kõndides. Ma õppisin seda lugu kirjutades ilmselt seda, et võibolla ta ei suutnud, sest ta esines kogu aeg. Selleks, et näha põhjuseid, miks ta seda teeb, ma jõudsin järeldusele, et ta ei julgenud iseendaks jääda. Olla haavatav ja pisike sitaratas, kes me kõik oleme. Me kõik oleme sellised. Tema ei saanud lasta endal selliseks jääda. Lihtsalt endaks jääda. Minu arust on seda tema puhul muserdav mõista, sest kui sa ei näita, milline sa tegelikult oled, ei saa keegi sind armastada. See on muserdav avastus. Sind on võimatu armastada, kui sa pidevalt esined. Ma usun, et seda ta tõesti tegi. Võib-olla ta pidigi seda tegema. Kui sa aga liiga palju esined, võid sa klouniks muutuda.

Tema elus kulus palju energiat sellele, kuidas praegu esineda, kuidas praegu käituda. Kes ma nüüd olen? Kas ma olen Ted Hughesi naine? Kas ma olen koduperenaine? Kas ma olen täiuslik ema? Kuidas ma käituma peaksin, et selliseks saada? Seda näeb ka tema kirjutistest. Ta tahtis kellekski teiseks saada. Teiseks kirjanikuks. Aga ta pidi endaks jääma.

Suurepärane. Me lõpetame siinkohal, sest… Siin raamatus on veel palju muud. Palun lugege seda, kui veel pole. See on uskumatu. Aitäh, et seda meiega jagasite.

Suur tänu. Aitäh kuulamast.