Suur aitäh Andri Snær Magnasonile tulemast. "Ajast ja veest" pole teie esimene raamat, mis eesti keelde tõlgiti, aga see on kõige viimane.

See on esimene [osutab raamatule "Sinise planeedi lugu" - toim.]

Jah, "Sinise planeedi lugu". See ["Ajast ja veest" - toim.] ilmus algselt 2019. aastal Islandil, aga siin Eestis 2022. aastal. See lõhnab hästi. Ma pean küsima, kuna teid on tõlgitud rohkem kui 30 keelde, siis kuivõrd te selle protsessiga seotud olete?

Tegelikult ongi minu lemmiktõlkelugu Eestist. Sest ma käisin kord lugemisel ja see oli üks esimesi tõlkeid, ilmselt 20 aasta eest. Ja eesti keeles loeti ette ühte minu lühijuttu. Selle keele tõlke üle ei saa mul mingit mõju olla. Saan ainult tõlkija küsimustele vastata.

Ta luges tõlget ette ja selles loos oli üks koht, kus oli nüansirohke naljatlev vihje ühele Islandi laulule. Ma mõtlesin, et kuidas see küll esile tuleb. Ja kuulajad naersid. Mõtlesin kohe, et hea tõlkija, sest see pidigi naljakas olema, aga nali oli väga islandlik. Siis kuulsin, mis tooniga tegelased omavahel rääkisid. Ja mõtlesin,
et see on sama laul. Sama rütm ja sama hääl.

Ma võin osaleda rootsi, taani ja norra keele tõlgetes, inglise tõlgetega olen väga tihedalt seotud, sest ma elasin üheksanda eluaastani Ameerikas ja ma oskan inglise keelt. Näiteks selle raamatu toon on väga maalähedane, väga asjalik. Aga tõlke esimene variant kasutas alati kõige vähem kasutatavaid sõnu. Ja ma ütlesin alati, et öelge seda väga tavaliselt.

"Ajast ja veest" raamatu puhul?

Jah. Et öelge seda lihtsamalt. Aga kui ma Goodreadsi vaatan, mitte et ma alati lugejaid otsiksin, aga mõnikord komistan sinna ja näen araabiakeelset kommentaari, mis annab viis tärni, siis mõtlen, et hea küll. Mina ei saa isegi neist tähtedest aru, aga vahva on näha, et võid midagi islandi keeles mõelda.

Ma olen tõlkijatele tohutult tänulik, et mul on privileeg kirjutada oma emakeeles, mida räägib 300 000 inimest, ja saan suhelda kellegagi siin või Araabia riigis või Egiptuses või Hiinas.

Tunnustame ka sedapuhku tõlkijat Lemme Linda Saukas Olafsdóttirit, sest seda on ka eesti keeles väga hea lugeda, see on loomulik ja voolab samamoodi nagu vesi, mis on raamatu teema.

Sedasi laulvalt.

Jah, see on sama laulev. Hästi tehtud. Aga räägime nüüd sellest loost. See raamat räägib paljudest asjadest. See räägib teadusest, planeedist, maailmast, Islandist ja perekonnast. Mõtlesin, et alustame äkki raamatut lahates perekonnast.

Jah, see raamat räägib ajast ja veest. Üks Potsdami kliimateadlane küsis minult: "Miks sa kliimamuutusest ei kirjuta?" Ma ütlesin, et ma pole asjatundja, sest ma pole teadlane. Minu isa on arst ja vihkab seda, kui tavalised inimesed hakkavad
meditsiinilist nõu andma. Ma austasin seda teemat ja tundus, et ma ei peaks sellest ise kirjutama. Aga tema ütles, et inimesed ei mõista andmeid, küll aga lugusid, püüa lugusid rääkida.

Kui ma hakkasin teadusartikleid lugema, ta andis mulle artikleid, lugesin ka Islandi tippteadlaste artikleid, hakkasin mõistma, et see probleem on keelest suurem. Mida see tähendab, kui maailma ookeanide pH-tase langeb 8,1 juurest 7,7 peale? Kuidas seda pH-taset loetavaks looks tõlkida? Mida 2100 kultuuriliselt tähendab?

Kultuuriliselt on see tegelikult tähendusetu, sest me usume, et 1970 oli 30 aasta eest. Me pole ennast veel selle sajandiga sidunud. Veidras mõttes oli must auk metafooriks. Sa ei saa otse musta auku vaadata. Tuleb vaadata perifeeriat, naabertähti ja -galaktikaid.

Ja ma mõtlesin, et nii raske on kujutada ette kellegi elu 2100. aastal. Aga minu kõrval istub minu 96-aastane vanaema, ta suri 98-aastaselt. Mul oli juurdepääs
sajale aastale teises suunas. Need sada aastat olid täis armastust ja kogemusi. Ma mõtlesin, et äkki saan mineviku abil ehitada silla tulevikku. Ja siis juhtus nii, et need inimesed, nagu minu vanavanemad, olid tegelikult suurepäraseks näiteks.

Nende lood olid raamatu jaoks suurepärane materjal, sest minu vanaema oli üks Islandi liustiku-uurimise seltsi asutajaliikmeid. 1956. aastal sõitis ta mesinädalateks
Euroopa suurimale liustikule. Nad elasid kolm päeva telgis, oli tohutu tuisk, ja ma küsisin, kas külm polnud. Nad ütlesid: "Külm? Me olime just abiellunud."

Ja ma mäletan, et küsisin seda kümneaastaselt. Imestasin, kuidas aitas abiellumine sooja teha. Ta oli seal üks esimesi naisi. Ta poleks pidanud kaasa sõitma, aga nad olid kolm nädalat liustikul.

1950ndatel peeti liustikke millekski igaveseks. Siis arvati, et need jäävad sinna alatiseks. Nüüd saame aru, et see liustik peaaegu kaob selle ajaga, kui täna sündinud inimene saab vanaema vanuseks.

Ma saan oma vanaema ka aja mõõtmiseks kasutada. Käegakatsutava aja jaoks. Ja ma võin temalt peaaegu teaduslikult küsida, kas 100 aastat on pikk või lühike aeg. Ta ütles, et see on üürike aeg, saab läbi nagu naksti.

Suguvõsa sellel harul oli liustikega kogemusi ja siis läksin ma New Yorki, sest minu vanaisast sai kirurg New Yorgi haiglas, kus ta oli peakirurg. Tema juures käisid prominentsed patsiendid, Araabia šeigid lendasid Kuveidist sinna ja igasugused emiirid. Ta opereeris ka Oppenheimerit, tuumapommi isa.

Ma olin rabatud sellest, et mu vanaisa kohtus inimesega, kes tekitas minu noorusaja luupainajad, sest ma olin kindel, et tuumapomm plahvatab
enne mu 16-aastaseks saamist.

Aga ta ei kohtunud ainult ajalooliste tegelastega, vaid ka mütoloogiliste kujudega, sest nagu Prometheus, kes sai jumalatelt tule ja andis selle inimestele kõrgeima mäe otsast, läks Oppenheimer kõige väiksema materjali sisse ja tegi maailma riigipeadest sel moel tulejumalad. Nad võisid ühe nupulevajutusega kõik hävitada.

Ma mõtlesin, et minu lähikonnas on keegi, kes on mütoloogiat näinud, aga peale selle ka teoloogiat, sest teadlased on rääkinud Trinity tuumapommi plahvatusest
kui antropotseeni algusest, millal inimestest sai ametlikult planeedi juhtiv teoloogiline jõud. Nagu liustikud, jääajad ja laamade liikumine enne seda.

Ma võisin kasutada isiklikke kogemusi, et globaalseks minna, ja siis teaduse juurde tagasi pöörduda. See lugu on väga ligipääsetav, aga seda oli ränk selliseks muuta.

Need pole teie perekonnast ainsad väga erakordsed lood. Teie vanatädi oli mingis mõttes "Sõrmuste isanda" eest vastutav, sest ta oli Tolkienide lapse-
hoidja ja rääkis seal haldjatest, Põhjala mütoloogiast, sõrmuste lauludest. Ja The Economisti sõnul oli teie onu mees, kes põhimõtteliselt päästis krokodillid väljasuremisest.

Ma ei hoople üleüldse. See on nagu... Mõned lood lihtsalt lipsavad sisse. Minu vanaisal, kes Oppenheimerit opereeris, oli õde, kes oli 1930. aastal Tolkieni lapsehoidja. Ta oli aasta nende majas, kui Tolkien hakkas "Kääbikut" kirjutama. Islandi folkloor on väga tugev ja ta rääkis Tolkieni pojale Christopherile lugusid haldjatest ja trollidest. Tolkien kuulas alati väljas pealt. See tüütas tohutult Tolkieni naist, sest ta pööras alati tähelepanu nende noorele lapsehoidjale.

Ta õpetas lastele ühte mängu, mida nad aias mängisid. See on väga kuulus Islandi mäng. Kõik seisavad ringis ja laulavad: "Rohelises älves peidan ma sõrmust, mis mulle anti, aga kus on see nüüd?" Vanatädi ise tegi küll näo, et oli asjaga seotud.

Seda lugedes tundub, et te olete nagu Forrest Gumpi moodi tegelane, sest teie sugulased on meie kultuuri vorminud. Nad on kõike mõjutanud, kõike puudutanud. Kui palju te nendest väga erakordseist juhtumeist teadsite, enne kui selle projektiga tegelema hakkasite? Kui palju asju te avastasite tänu
sellele, et kirjutama hakkasite?

Tegelikult on paljud neist lugudest suguvõsa tüvijutud, näiteks mesinädalad liustikul. Ma tegin oma vanaisaga juba vanade videokaameratega intervjuusid umbes 2002. aasta paiku. Ta suri 2019. aastal. Ta opereeris ka Iraani šahhi ja Andy Warholit. Nii et see on nagu kliimamuutuse Forrest Gump.

Aga need lood hakkasid midagi tähendama ja kui kirjutasin raamatut, öeldi
mulle, et ma pean otsustama, kas ma kirjutan lugu kliimamuutusest või oma perekonnast. Või kas ma kirjutan liustikest. Või kas ma kirjutan kliimamuutusest. Pean otsustama, kategoriseerima.

Siis mõtlesin ma oma onu peale, kes sündis eelajalooliseks krokodilliks. Ja ütlesin, et panen krokodillid ka sisse. Mitte ainult liustikud, krokodillid ka. Siis hakkas kõik paika loksuma, see võti lõi raamatu üldpildi.

Seda lugedes on selge, et te austate ja armastate oma esivanemaid. Te olete nende fänn, mida on väga tore näha. Aga vahetevahel näitate meile, mis varjus on, sest see ilus suur asi on ainult jäämäe tipp. Perekondadega on keerulisemad lood. Mõnikord teete ka metakriitikat näiteks põlvkondade vahel.

Ma mäletan ühte puhku, kui te oma vanavanemate loosse väga süvitsi sisenesite, te olite nii pühendunud ja kulutasite pikki tunde, et sellesse kirglikult oma töövaeva panustada. Teie ema ei kiitnud teid selle eest. Tema mühatas hoopis: "Miks kõiki vanavanemad nii väga huvitavad? Miks keegi ei küsi midagi oma vanemate elu kohta, sest see on ka tähtis?" Seda tehes tegi ta ka ise kogemata sama pattu, sest põhimõtteliselt ta ütles, et need on kõigest ta vanemad, mida iganes.

Jah. Tegelikult lootsin ma oma vanavanemaid kasutades, et lugeja... Sest nende elus polnud ainult suuri saavutusi. Üks mu teine vanaema saadeti kaheksa-aastaselt kodust ära lapsehoidjaks. Ta sündis Islandi idaosas, aga saadeti Põhja-Islandile, kui ta oli kaheksa-aastane, ja tagasi koju tuli 14-aastaselt, kui oli kuus aastat lapsehoidjana töötanud.

Nii et küsimus on pigem aja muutumises. Mitte niivõrd oma vanavanematega
hooplemises. Lugejad tulevad mulle oma vanavanematest rääkima või hakkavad oma sugulaste peale mõtlema.

Tundub, et vanavanemad on midagi väga erilist. Vanavanematega on suhted alati sirgjoonelised, sest minu ema ütles alati, et miks sa minuga intervjuud ei teinud või miks sa alati vanaema küsitled, ta polnud täiuslik. Ja mina hakkasin mõtlema, et kui seda tulevikku kanda, siis ei paku minu lugu ehk mu lastele huvi, aga äkki on see väga huvitav mu lapselastele. Vanavanemad on ilmselt erilised selles mõttes, et vanematega on keeruline, aga vanavanemad on jumalad, sest nendega suhtlemisel on lihtsalt teised nüansid.

Teiseks oleme ilmselt lühinägelikud oma kogemustega või oma aja ja inimestega, kellega me seda aega jagame. Samamoodi nagu te küsisite oma vanaisalt: "Mis oli sinu elu kõige huvitavam aeg?" Ja ta ütles, et muidugi praegu, kui saab skaipida. Nüüd on tehnoloogia, mis tundub meile endastmõistetav, aga mis on tegelikult maagiline.

Jah, ka see oli väga huvitav, sest vanaisaga intervjuud tehes ja New Yorki kolimise kohta küsides, siis ta oli 1940ndatel hobusega arst Islandi lääneosas. Ta kolis New Yorki ja ta elu muutus meeletult. Ta käis läbi terve 20. sajandi, sest Island oli väga mahajäänud ja meil polnud tema sündides 1920ndatel moodsat tehnikat.

Ma küsisin, millal tema elu kõige rohkem muutus, sest ma jäin nagu 30ndatest ja 40ndatest ilma. Ja tema ütles, et viimase kümne aastaga. See oli mulle väga suur avastus. Selgus, et ma ei jäänudki millestki ilma. Inimene, kes on kogu selle aja elanud, kinnitab mulle, et ma kogen ise suurimaid muutusi.

Mulle tundus, et just nende põlvkond tegi läbi suurimad muutused, mida on võimalik teha. Peaaegu keskaegne ühiskond muutus moodsaks ühiskonnaks. Aga talle tundus, et viimased 10 aastat olid olnud maagiline ajastu.

Selles raamatus on ka see nii tore, et te süvenete sügavale minevikku, püüate ka minna väga kaugesse tulevikku, aga lõpptulemuseks on oleviku täiuslik peegelpilt. Meie lootused, hirmud ja see, mis meid ajendab. Te räägite palju vastutustundest meie järeltulijate ees, sest nende aeg on varsti käes ja millise planeedi neile jätame. Teil endal on neli last. Kui vanad nad on?

Kõik muutub. Üks sai just 26-aastaseks, üks on 21, üks on 17 ja üks on 15. Kolm tüdrukut, vanim on poiss.

Raamatu lõpus te otsekui palute neilt vabandust, sest teil polnud 2019. aasta
suvel nende jaoks aega. Teil jäi 2019. aasta suvi vahele, sest te lõpetasite seda raamatut. Te lubate, et heastate selle neile. Aga 2019 oli viimane vabaduse suvi vanas maailmas. Kas te olete selle neile heastanud?

Jah, olen küll. Nad tulid minuga kaasa. Jah, ma olen neile aega pühendanud. Nad on käinud minuga kaasas reisidel, mis selle raamatuga kaasnesid.

Aga põhimõtteliselt lastest rääkides. See ei ole kliimamuutusega tegelemine süüdistaval moel. See on pigem leppimine sellega, et minevikus otsustati ühte moodi. Nüüd on meil aeg teha otsuseid tulevikule mõeldes.

Ma kasutan seal ka oma lapsi ja üks mu tütardest noomib mind vahel, sest ma panin tema ka raamatusse. Ta küll andis selleks loa. Tal on minu vanaema nimi. Ja me arvutame raamatus, millal tema vanaema vanuseks saab. See on aastal 2104.

Ma istusin köögis koos oma tütre ja vanaemaga. Kujutlesime, et 2104. aastal
istub ta samas köögis, võib- olla tuleb tema lemmik 14-aastane lapselaps külla, sest tema enda lapsed ei saa temast aru, aga lapselapsed tahavad ta lugusid kuulda. See 14-aastane istub seal ja kuulab tema lugusid. 2104. aastal.

Ja me kujutasime ette, kuidas see inimene 90-aastaseks saades meenutab sind kui oma elu suurimat mõjutajat. Mu tütar arvutas välja. Aastal 2180. Tegime eksperimendi ka. Minu vanaema rääkis mu tütrele ühe saladuse. Midagi 1930ndatest. Ma ei tea, mis see oli. See polnud midagi jubedat, mingi armas saladus. Ta rääkis mu tütrele saladuse ja mu tütar lubas, et ei räägi seda kellelegi
edasi enne 2104. aastat. Ja siis sosistab ta selle edasi ja laseb sellel inimesel lubada, et ta ei räägi seda edasi enne 2170. aastat. 2019. aastal võib ta anda lubaduse, et luua midagi, mis juhtub alles 2170. aastal. Oma isiklikul palvel.

Mõte on selles, et meie aeg, meie lähedaste inimeste aeg ja aeg, mis loob meid, on kaugel ajast, kes on meile lähedased ajal, mille neile loome. Minu tütar võib sedasi paljakäsi 250 aastat puudutada. See pole abstraktne. Mõtteeksperimendi idee on selles, et 2100. aasta on kultuuriliselt veel olematu. Kui kliimateadlane
2100. aastat mainib, ei tekita see meis tundeid. Ka 2070. aasta mitte.

Peaaegu kõik inimesed kliimatippkohtumistel, kus räägitakse 2050. aasta eesmärkidest, tunnevad, et see on kunagi 50 aasta pärast. Väga abstraktses tulevikus. Ja ma mõtlesin, et kui tunneme, et 2100. aasta meid puudutab, isegi 2170. aasta, kui need on meie elu järje pidevuses, siis me ei tunne, et 2100. aasta on 80 aastat pärast "Blade Runnerit", vaid see on meie käegakatsutavas järjepidevuses, mille me oleme lapsi saades endale loonud, kui me neid tulevikku läkitame.

See on põlvkondade käepigistus.

Jah, just nimelt.

Tõsi. Aga iga kord, kui oma elus midagi teha, kulutab see sekundeid, minuteid
ja tunde, mida tagasi ei saa. Selle raamatu puhul oli 2019. aasta suvi lihtsalt kulminatsioon. See oli pikka aega töös. Äkki räägite sellest lähemalt.

Kirjutasin raamatu "Unenägude maa". Me võitlesime Islandil kaunite kohtade säilitamise eest. Näiteks Islandi suurim lühinokk-hanede pesitsuspaik pidi veehoidla tõttu vee alla jääma. Mida oli vaja, et toota odavat energiat ühele Ameerika alumiiniumitootjale, sest ühel alumiiniumitehasel on miljoni inimese energiavajadus.

Ma olin just selle raamatu valmis saanud ja minust oli saamas laste fantaasiakirjanik. Aga mulle tundus, et kui hävitatakse terve liigi suurim pesitsuspaik, siis millest kirjutamine saaks olla sellest väärtuslikum? Paljud kunstnikud osalesid selles piirkonna päästmise kampaanias.

Sellest sündis minu raamat "Unenägude maa: eneseabi käsiraamat hirmunud riigile" ja seda müüdi Islandil 23 000 eksemplari. Ma hakkasin palju aktiivsemalt osalema keskkonnaliikumises ja looduse kaitsmises. Mul oli pooleldi läbipõlemine, see oli aktiivne aktivismiperiood. Mu keha arvas, et osalen kodusõjas.

Kui kliimateadlane küsis, miks ma kliimamuutusest ei kirjuta, siis mõtlesin,
et ma olen läbi põlenud, sest olen mures lühinokk-hanede suurima pesituspaiga pärast, mis on 50 ruutkilomeetrit suur. Kindlasti on hea mõte muretseda
kõigi merede-ookeanide pärast ja üldse kogu tuleviku pärast. Mulle tundus,
et mul pole jõudu seda teha.

Aga ma kuhjasin ideid üksteise otsa ja kirjutasin vahepeal veel kaks raamatut. Ma kirjutasin veel ühe fantaasiaraamatu, sest mu aju pidi ennast lihtsalt tankima, uusi ideid ammutama. Siis kirjutasin lühijutukogu, kus pole mingit aktivismi. Seal on ainult melanhoolsed emotsioonid.

Aga esimeses isikus melanhoolia kirjutamine, need on siirad, maalähedased
ja normaalsed lood erinevatest mälestustest, armastusest, suhetest, kaotusest. Lihtsalt väga tavalised lood, kus pole fantaasiat ega muret liustike pärast. Sealt leidsin ma tooni, mida sain selles raamatus kasutada. Sain oma vanaema külastada ja mitte rünnata seda teemat tavalisel viisil, sest kliimamuutus
on väga igav teema. Mu sõbrad oigasid, kui ütlesin, et kirjutan kliimamuutusest.

Aga siis sõnastasin ma selle teisiti ja ütlesin vastuseks küsimusele, millest kirjutan,
et ajast ja veest. See tundus neile huvitav: aga mida see tähendab? Selles mõttes, et järgmise saja aasta jooksul kaotavad kõik vee elemendid samal ajal tasakaalu. Liustikud sulavad, mis kergitab ookeane, pH-taseme tasakaal kaob. Igikelts, vihm ja lumi, aastaajad, see kõik lüüakse samal ajal uppi.

See pole ainult ajalooline sündmus, see on ka mütoloogia. Sest me mäletame, et Mooses lõi 3000 aasta eest Punase mere kaheks ja see on meil ikka veel meeles. Kas me ei mäleta siis 5000 aasta pärast põlvkonda, mis kergitas merevee taset ühe meetri võrra? Või 3 meetri võrra? See on juba mütoloogia.

Millal arutasid maailma riigipead, et nad sulatavad liustikke? Kas Napoleon rääkis sellest? Või Tšingis-khaan? Kas Stalin arvas, et suudab liustikke sulatada? Aga Ramses II? Tal oli ilmselt suurusehullustus. Kas ta uskus, et võib liustikke sulatada? Ta oli jumala poeg. Aga keegi neist ei arutanud seda.

Meie peame seda aga loomulikuks, et riigipead kohtuvad ja arutavad liustikke sulamist. Ma leidsin ka selleks sobiva keele. See oli kõige keerulisem asi. Mitte kirjutada, et me peame kohe tegutsema, meil on kümme aastat aega, et kliimamuutus ära hoida, Amazonas põleb ära.

Tahtsin vältida korduvat keelt ja näha selles kirjanduslikku väljakutset, kui midagi väärilist, millest kirjutada. Aga see oli nii keeruline, sest on klišeedesse takerdunud. Korduvatesse väidetesse. Meil on nende asjade vastu karjaimmuniteet tekkinud.

Kuidas see asi jälle huvitavaks muuta? Ma sain selle kogemuse "Unenägude maad" kirjutades. Sest tammiväitlus oli nii pingeline, et inimesed ei tahtnud seda kuulda. Kuidas tekitada inimestes soovi tammide kohta lugeda? Kuidas müüa 23 000 raamatut, kui see räägib väga igavast teemast, teravatt-tundidest ja alumiiniumisulatusest? Ma tundsin, et kirjanduslik väljakutse seisneb selles. Kuidas see teema jälle uueks muuta?

Kuidas mitte lasta teistel määrata, millist keelt seal kasutada? Meil toimub paradigma nihe. Raamat esitab ise küsimuse, millist keelt tuleks kasutada. Kes sõnavaliku otsustab? Kas kasutada rohekapitalismi keelt? Kas kasutada keelt? Kas ma võin öelda, et miski on püha? Kas ma võin öelda, et ookean on püha? Kas võin kasutada religioosset ja mütoloogilist keelt?

Mütoloogia aitas mul luua neid metafoore, et muuta raamatut huvitavamaks. Inimestel on alati olnud tavaks paisutada. Kuidas öelda, et miski on miljardist suurem? Sellest kõrgema kihi moodustab ainult mütoloogia.

Jah, ma usun, et te tõlgite seal andmed narratiiviks. Ja keeleprobleem tõuseb kindlasti ka esile, nagu te ütlesite. Näiteks oli kolme aasta eest Tallinnas karu, lausa kolm karu. Nad sattusid kogemata linna ja läksid mujale. Aga selle 24 tunni vältel, kui nad väidetavalt siin olid, keskendus kogu meedia karudele. Mida karud teevad? Kus nad on? See tekitas tohutu meediafuroori, sest evolutsiooniliselt oleme kõik harjunud karusid ohuks pidama. Aga kui mitu karu on pealinnas eestlasi tapnud? Mitte just palju, nagu ütles ökoloog Tuul Sepp.

Ja kui paljud surid karusid passides liiklusõnnetustes?

Meil on siin ka halva õhukvaliteedi epideemia. 300 Tallinna elanikku sureb igal
aastal halva õhukvaliteedi tõttu. Tänavatel on iga päev see tapja vabaduses, aga sellest ei kirjuta keegi, meedias lokku ei lööda. Teie ütlesite seda väga tabavalt, kui rääkisite, et 2019. aastal oli termin ookeanide hapestumine sama abstraktne ja arusaamatu kui sõna holokaust 1930. aastal. 1960. aastal, 30 aastat hiljem, polnud enam küsimustki. Ja teie arvate, et 2050. aastal on ookeanide hapestumine üks neist asjadest, millest iga lasteaialaps teab.

Jah, üks osa raamatust räägib perekonnast. Teine osa räägib keelest: kuidas tuleks asju öelda? Ja mida tähendab paradigma nihkes elamine? Kuna islandi keel on nii kontsentreeritud, võib näha, kuidas meist said põhjala jumalate
uskumise asemel kristlased. Põhjala jumalate poeesias olid konkreetses reeglid. Ei kasutatud sõnu paradiis ja taevas. Taeva asemel öeldi päkapiku kiiver. Maa asemel öeldi Odini uhkus.

Siis hakkad kristlasena selgitama, kes on taeva ja maa looja, ja pead ütlema, et ta on päkapiku kiivri ja Odini uhkuse looja. Kristusest oli võimatu rääkida vana paradigmat kasutamata.

Kui meile toodi sõna demokraatia, mis juhtus Islandil 1809. aastal, siis oli see kõige absurdsem idee, mida keegi oli kuulnud. Te tahate öelda, et tavalised inimesed, kes on enamus, 90 protsenti, peaksid saama samad õigused nagu need targad, kes teavad, kuidas asju ajada? Ja nad valivad enda ridadest mittekuninga? Ja mittekuningas ei jää selleks igavesti, sest nad võivad valida
uue mittekuninga, kui tuju tuleb. Ja siis uue mittekuninga? Ja kes see mittekuningas üldse on? Kus ta istub? Kus ta troon on? Kas see on üldse troon?Või on see mittetroon? Ja kuidas esindajatekogu välja näeb? Kui kaua see peaks kestma?

Sest meil polnud nelja-aastase parlamendi tava. Kui süsteemi loodi ja see oli ähmane idee, siis kõlas see absurdselt. Kulus sada aastat, et sellest aru saada. Demokraatiast said aru inimesed, kes sündisid 1809. aastal.

Sada aastat hiljem sai meist demokraatlik riik. Siis said naised samal ajal valimisõiguse. 60 aastat hiljem toimus Islandil naiste streik. 60 aastat pärast seda, kui Islandi naised said valimisõiguse, oli parlamendis ikka ainult kolm naist. Ja alles kahe aasta eest oli meil 50-50 parlament. On peaaegu absurdne ette kujutada, et 1990. aastal oli meil parlamendis ainult 20 protsenti naisi. Miks sellega nii kaua aega läks?

Ma kasutan neid paradigma nihete näiteid. Näiteks kui minu vanaema sai lenduriloa, sest ta oli üks esimestest naistest, kes piloodiks sai, ei eeldanud tõend, et selle võib naine saada. Nad pidid väljendi "mehe nimi" maha tõmbama ja sulepeaga tõendile "naise nimi" asemele kirjutama.

Naisõiguslaste liikumine kestis sada aastat ja see kestab endiselt. Ma kasutan seda, et öelda: "Kas sõna kliimamuutus on samasugune, et saame sellest alles saja aasta pärast aru?" Ja kui see võtab sada aastat, siis on väljend ookeanide hapestumine, mis on kultuuriliselt peaaegu tähendusetu, ent on maailma tähtsaim sõna, sama suur kui demokraatia või naisõiguslus, aga praegu on see kultuuriliselt tähendusetu.

Kas see tähendab, et alles 2006. aastal sündinud saavad sellest aru? Või kas me suudame selle mõistmist kuidagi kiirendada? Keegi ei taha avastada, mis on ookeanide hapestumise tagajärjed, nii et sellest saaks holokausti-sarnane sõna. Holokausti ajal ei kutsutud seda nii. See sõna tuli hiljem. Või sõna Hiroshima enne ja pärast plahvatust. Kas me tahame laadida selle sõna mingi tähendusega, mida me tegelikult ei tahaks seal näha?

Raamat esitab ka küsimuse, et kui on paradigma nihe, siis milliseid sõnu tuleks kasutada, sest praeguse paradigma nihke ajal avaldame me tulevastele põlvedele nii palju survet. Tulevastel põlvedel lasub nii palju väljakutseid ja ehk ka kannatusi meie emissioonide tagajärjel. Võib lausa küsida, kas meie süsteem on legaalne. Kas on õiguspärane normaliseerida nii palju asju, millel on kindlasti tagajärjed. Kas selline süsteem peaks olema õiguspärane?

Kui ma näiteks klaveri siit aknast välja viskan ja see kellelegi pähe kukub,
siis ma ilmselt vastutan. Ma ei saa väita, et mina lükkasin klaveri välja, aga alla kukkus see gravitatsiooni süül. Kuidas ma võisin teada, et see kellelegi pähe kukub? Et gravitatsioon selle alla veab? Aga meie tekitame protsesse, mis on nagu gravitatsioon, kui seda süsihappegaasi atmosfääri paiskame. Me teame, et sellel on tagajärjed ja see kukub kellelegi pähe, aga me teeme näo, et ei saa protsessist aru.

Järgmistel aastatel hakkavad nooremad põlvkonnad, kes sünnivad umbes sel aastal, kui ookeanide hapestumine tekitati, meilt selle reaalsusega aru pärima, sest nemad ei sündinud siis, kui 2000. aasta oli kauge tulevik. Nemad maksavad juba pensionifondidesse raha, et saada esimesed väljamaksed kuskil 2090. aastal.

Võtame minu lapsed, 2078. aastal saab minu tütar pensionifondist esimese makse. Ja kui see pensionifond on palju naftasse investeerinud, siis on küüniline, kui ta saab esimese suvetöö eest palka ja investeerib selle naftasse.

Ma usun, et see põlvkond hakkab esile tõusma ja meie süsteemi väga konfliktsel viisil vaidlustama.

Me oleme seda ka siin arutanud ja Grete Arro on teiste seas rääkinud, et kui vaadata rõivatööstust, mis raiskab tohutult palju, rohkem kui kõik transporditööstused kokku, siis nende jäätmete tekkimine polegi üldse jäätmeküsimus, vaid korralduse küsimus, sest miks korraldada asju nii, et me loome asju, mis tekitavad jäätmeid. Protsess peaks olema kujundatud
nii, et jäätmeid üldse ei tekiks.

Mõne päeva eest toimus Euroopa Parlamendis suur konverents, mille nimi oli "Beyond Growth", seda nimetati süsteemimuutjate Woodstockiks. Nad arutasid, kas vaja oleks väiksemat kasvu, kasvu puudumist või kasvu kestlikku kahanemist. Tuuride maha võtmist, et majandus ei peaks pidevalt kasvama. Seal oli kohal ka teine seltskond, kelle arvates peaksid meil olema paremad meetodid. Küsimus pole kasvu peatamises, vaid kogu protsessi muutmises. Mida te sellest arvate?

Ma kohtun paljude noortega ja näen peaaegu igal nädalal noorte inimeste rühmi. Kui ma esimest korda 16-aastaste rühmaga kohtusin, paluti mul neile kliimamuutuse teadust tutvustada, et faktid kokku koguda ja neid esitleda. See oli nagu nende silmis tulede kustutamine. Ma ütlesin neile, et kahjuks jõudsite te peole liiga hilja. Tulevik tuleb kohutav. Ja mulle tundus, et ma ei taha seda sõnumit edastada, et ka mina ei usu sellist tulevikku.

Siis hakkasin selle üle rohkem mõtlema, sest ma ei tahtnud neid ka valedega moosida. Ma hakkasin ka neile oma vanavanematest rääkima, et ei saa öelda, et neil oli ebaõnne praegu sündida, sest sellel põlvkonnal olid tohutud väljakutsed. 1920. aastal polnud mingi õnn Euroopas sündida. Ka 1940. aastal sündimine
polnud mingi õnn. Igal põlvkonnal on olnud suuri väljakutseid.

Ma ütlesin neile, et nüüd on faktid selged. Teadus on meile näidanud, mis samas vaimus jätkates ees ootab. Aga teadus näitab ka, mida on võimalik muuta. Ma ütlen neile: "Kui te hakkate moega tegelema, siis moetööstus peab muutuma."

Pole üldse negatiivne siseneda sektorisse, mis vajab täielikku kannapööret. Seal võib rakendada nii palju innovatsiooni ja loomingulisust. Kultuuriliselt, materjalikasutuselt, igas mõttes. Minge moetööstusesse ja muutke seda. Siis ootavad teid seda tehes väga põnevad 30 aastat. Seal on nii palju lihtsat saaki.

Minge transporditööstusesse. 30 aasta pärast vaatate meie praegust transpordisüsteemi ja mõtlete, millised neandertallased küll sel ajal ringi kärutasid. Minge transpordisektorisse, seal on nii palju teha. Te ei saa elus päevagi puhata, kui soovite nii elada.

Minge energiasektorisse. Tuleb terve energiasüsteem uuesti leiutada. Minge poliitikasse, sest seal on tohutud väljakutsed. Minge juurat õppima, palju seadusi tuleb ümber teha. Tegelge põllumajandusega, põllumajandust tuleb muuta.
Seda, kuidas me loomi kohtleme, kui palju me neid kasutame, kuidas toitu raiskame. Tegelge arhitektuuri, ehitusega, 40 protsenti probleemist on seal. Võtke see ette ja teil on 30 aastat lõputult väljakutseid, seal on vaja lahendusi leida ja nii palju teha.

Ma ütlen, et kui terve põlvkond siseneb neisse sektoritesse ja hakkab neid ümber pöörama, siis kas nimetame seda kasvu kahanemiseks, kui võtta vesi. See on kestlik kahanemine. Mitte plastpudelist, vaid kraanist. Kas see on kasvu kahanemine, kui mul pole vaja kasutada pudelit, seda prügimäele visata? Minu arvates on kestlik kahanemine. Kas suitsetamise mahajätmine on seda?

Mina usun, et see termin tekitab illusiooni. Kasvu kahandamine tekitab illusiooni. Keegi ei taha väiksemaks jääda. See tekitab lämmatava tunde, et ma ei saa enam midagi teha. Küsimus on pigem tohutute ülesannete ettevõtmises. Kestlik kahanemine tähendab kõige uuesti leiutamist ja ümberkujundamist.

Tagasi vaadates ei tunne keegi sellisest minevikust puudust. Keegi ei igatse, et sai pintsakut korra kanda ja prügisse visata. Sellest ei hakka puudust tundma, nagu ei tunne puudust asjadest pärast paradigma nihet. Me lihtsalt mõtleme tagasi vaadates, kas klassides tõesti suitsetati kunagi 1960ndatel. Mis neil ometi arus oli? Autodes ja igal pool?

Ma arvan, et asjad ei pea lineaarselt hullemaks muutuma. Kui keegi küsis, kas ma olen tuleviku suhtes pessimistlik või kas ma olen optimistlik, siis ütlesin, et teisele poole vaadates, kas mineviku suhtes saab optimistlik olla? Kui selles suunas tagasi minna? Aeglaselt oma õigusi kaotada. Aeglaselt jälle kuningriikideks muutuda.

Vähemasti on meil tuleviku puhul sõnaõigus. Ja ma usun, et meil on piisavalt informatsiooni ja intelligentsust ja võimet, et langetada tervemõistuslikke valikuid. Meid ei tuleks karmi teaduse eest säästa. Mõnikord teadlased arvavad, et nad säästavad meid, kui ei ütle, et selle jätkudes tabab meid hukatus. Minu arust on see väga tähtis info. On neid, kelle arvates selle kuulutamine halvab inimesi, aga ajalugu ei ütle meile, et väljakutsed halvavad inimesi. Väljakutsete tekkides näitavad inimesed end tihti parimast küljest.

Niisiis ma arvan, et me ei peaks olukorda ilustama. See võib tegevusetust
põhjustada. Kliimaärevus tähendab seda, et sa saad sellest teadusest aru ja elad ühiskonnas, mis ei arene piisavalt kiiresti.