Aitäh, Kristina, et tulid Tallinna. On au ja rõõm sind siin tervitada. Sa oled Leedus tuntud mitme ajaloolise romaani autorina. Esialgu tunnevad Eesti lugejad sind peamiselt tänu romaanile "Peetri keisrinna". Keskendume peamiselt sellele romaanile ja Katariina I-le. Oleme kaks ajaloolast ja võiks rääkida ajaloost, aga ilmselt teame kõik, et ajalooromaanid räägivad ennekõike ajast, millal need kirjutati. On kaasaegne kontekst ning alles siis tulevad ajaloosündmused ja isikud. "Peetri keisrinna" puhul on kontekst muutunud väga dünaamiliselt. Romaan ilmus vahetult enne Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas. See on muutnud romaani raamistikku ja konteksti. Kuidas sina tajusid selle konteksti muutumist, kuna see sõda on pannud meid ümber mõtestama ka Venemaa ajalugu ja Venemaa kujutamist ajaloolistes romaanides ja mujalgi?

"Peetri keisrinna" esimene osa ilmus Leedus aastal 2019. Teine osa ilmus 2021. Kui ajaloolisi romaane kirjutan, kulub väga palju aega uurimistööle. Vahel lausa aastakümneid. Mõte kirjutada Peeter I leedulannast abikaasast tuli mul vist 2011. aastal. Seega ammu enne Ukraina sündmusi.

Peamiseks inspiratsiooniks oli vist see, et Venemaa, vene mentaliteet ja vene kultuur on suures osas valesti mõistetud. Tahtsin uurida ajaloolisi eeldusi selle mentaliteedi ja kultuuriliste eelistuste tekkimiseks. Ja muidugi kirjutada ka kõigest muust.

Ma pole sinuga nõus, et põhiline on ajalooline kontekst ja kujutatud ajastu. Arvan, et ajalooline romaan kui žanr lääne kultuuris on alati vahend kaasaegsetele inimestele, et saada teada midagi endast, aga paradoksina minnes tagasi mingisse perioodi minevikus. Renessansiaja inimestele ja kirjanikele oli selline periood klassikaline antiikaeg. 19. sajandi jaoks oli see periood keskaeg, gooti ajastu. Arvan, et 20. sajandi jaoks on need samuti erinevad perioodid, mis inspireerivad endast kõnelema. Ma leidsin, et see periood võib mõningates aspektides meile oluline olla.

Minu raamatute lugejad on ilmselt märganud, et juhtmotiiv või korduv teema on aeg. Tahtsin rääkida ajast. Tahtsin rääkida Venemaast. Ida ja lääne mentaliteedi kokkupõrgetest. Ma pidasin seda oluliseks. Ja siis algas sõda. Korraga sai sellest nii oluline teema.

Minu hollandikeelne tõlge ilmus vahetult enne sõja algust. Olin mullu märtsis Amsterdamis raamatut reklaamimas. Mul oli väga raske rääkida ja oma romaanist lõike lugeda, sest võis võtta peatükid Baturõni vallutamisest ja asendada Baturõni nimi Mariupoliga või Butšaga. Ma ei osanud oodata, et samasugune julmus on endiselt alles. Uskusin, et inimkond ja see rahvas on aja jooksul kuidagi arenenud. Aga kahjuks tõestab ajalugu, et me kõik eksisime.

Kujutan ette, et on väga raske nii sinul autorina kui ka lääne lugejatel lugeda kirjeldusi Peeter I sõdadest Euroopas ja Kesk-Aasias, pidades silmas Venemaa sõdimist Ukrainas. Kuigi samas võiks vaielda, et on vaja töötada Venemaa ajalooga ja Vene imperialismi ajalooga. Kurb, aga see romaan on ka väga hästi ajastatud. Tõepoolest, see keskendub tugevalt küsimusele ajast.

Üks "Peetri keisrinna" peategelasi on muidugi Peeter I. Nagu me kõik teame, on üks põhiteemasid või isegi peamine teema Peeter I müüdis ja legendis Venemaa ja Euroopa suhted. Ka see on teema, mis on viimastel aastatel drastiliselt muutunud. Aga on veel kolmaski liin. Mitte lihtsalt Venemaa ja Euroopa, vaid ka Ida-Euroopa, Leedu ja Balti riigid seal vahel. Kui palju see piiririigi aspekt Leedu ja Balti riikide puhul sul meeles oli, kui sa oma romaane kirjutasid? Ja kui palju sa mõtlesid sellele, et sa vaatad ajaloolisi, väga keerukaid suhteid Euroopa ja Venemaa vahel Balti riikide pilgu läbi?

Kõigepealt... Ma olen teadlane. Mul on akadeemiline taust. Olen harjunud olema väga täpne kontseptsioonides, kirjelduses, kunagiste sündmuste kujutamises. Minule oli põhiline selle maailma geograafiline kaardistamine. Minevikust kirjutades tuleb meeles pidada, et kaardid pole ühesugused. Kultuurilised kaardid, geograafilised kaardid.

Sel perioodil oli Poola-Leedu ühisriik üks Euroopa suuremaid impeeriume. Hiljem, pärast lagunemist 18. sajandi lõpul, see kadus kaardilt. Lätit kui riiki pole olemaski. Kui võtame 18. sajandi alguse kaardi, siis sellelt ei leia nime Läti. On Kuramaa, Liivimaa, Rootsi Liivimaa, Lõuna-Liivimaa. Eestiga on sama lugu. Siin on eri regioonid. Tuleb olla väga täpne, liikudes sellel ajaloolisel kaardil. Seda ei saa teha praegustes kategooriates, sest leedulase toonane identiteet pole sama, mis praegu.

Ma tahtsin väga kirjutada leedulastest, sest Marta Skowrońska oli muidugi Leedu päritolu. Ma tean, et eestlased arvavad vahel, nagu ta kuuluks siia. Lätlased arvavad, et ta kuulub Lätile. Aga nagu ma selgitasin – vastavalt selle ajastu kaardile on ta kindlasti leedulane. Tal on Poola-Leedu aadlisuguvõsa nimi, tema sugupuu sidemed on põhimõtteliselt tõestatud. Menšikov ise pidas end leedulaseks, see oli täiesti selge.

Kerkides kõrgemale Peeter I lähikonnas ja saades rohkem võimu, hakkas ta suhtlema Poola-Leedu aadelkonnaga. Üks tema esimesi soove oli kinnitada oma sugupuu ja tõestada, et ta on Leedu vürstide soost, pärit Minski ja Orša piirkonnast. Ta märgib Leedu päritolu ära ka oma vapil. Mulle oli põnev, et Peeter I kaks kõige lähedasemat isikut olid mingil moel seotud Leeduga.

See on vastus su küsimusele Balti riikidest ja nende tähtsusest selles loos.

Aitäh, et selgitasid Balti riikide ajaloolisi erinevusi. Täna me kipume pidama Balti riikide ajalugu üksteisele sarnaseks, aga vaadates Leedu ajalugu ning Läti ja Eesti ajalugu, siis need on päris erinevad. Aga samas, ajaloolise mälu ja identiteedi perspektiivis, küsimus, kas Balti riigid kuuluvad Euroopasse või mitte, on meil olnud ühine nii kaasajal kui ka läbi 20. sajandi. Suhted Venemaaga ja Lääne-Euroopaga on olnud sama tähtsad ja sama problemaatilised Balti riikidele.

Sinu romaani lugedes jäi mulle mulje, et sa püüad selgitada Peeter I püüdlusi saada eurooplaseks ja muuta Venemaa euroopalikumaks tänu Leedus saadud kogemustele, kui ta nägi tsiviliseeritud linnu ja külasid. See tekitas temas veel enam soovi saada euroopalikumaks. Aga tahaksin küsida: kuidas sa näed Venemaa mõju Leedu ja Balti riikide ajaloolises identiteedis? Ukraina sõda on sundinud paljusid meist küsima, kas Lääne-Euroopa näeb meid osana läänest või peetakse meid endiselt itta kuuluvaks. Kas selles keerukas suhtumiste ja uskumiste puntras võib Venemaa olla üheks alternatiiviks Balti riikidele, kaldudes veelgi enam itta kui meie?

Leedu lugu ütleb, et Venemaa on alates 18. sajandi lõpust olnud alati vaenlane. Alati. Meil on see geen. Ajalooliselt tundub, et meis on alati olnud see vabaduse geen. Iga 30 aasta järel sünnib Venemaa rõhumise all uus põlvkond, kes on unustanud, kuidas on maha surutud nende esivanemad. Ja algab ülestõus. Rzeczpospolita jagamise järel aastatel 1795, 1831 – ülestõus, 1863 – ülestõus. 1918 – iseseisvuse väljakuulutamine, teise maailmasõja ajal taas ülestõus ja viimaks 1990. Me olime pidevalt Venemaa võimu vastu. 

Ja rääkides identiteedist… Ma ei taha hakata pidama loengut kultuurilise mentaliteedi arengust, aga meenutades oma lapsepõlve ja teismeiga, nii minu peres kui ka teistes peredes selles keskkonnas, kui jälgisime Vene kombeid, nende käitumist, asjaajamist ja poliitikat, ütlesime alati: "Ei! Meie oleme Euroopa!"

Meie jaoks oli Euroopa identiteet midagi sellist, mis põhineb lääne tasakaalukusel, austusel inimeste vastu, lugupidamisel iga indiviidi vastu, kristlusel ja nii edasi. See oli leedulaste identiteedi tuum. Me oleme eurooplased, erinevalt venelastest.

See mõte on omane ka paljudele eestlastele. Oma romaanis kirjeldad sa, kuidas Katariina õpib tundma vene tsivilisatsiooni ja kultuuri. See on tajutav kirjeldustes, kui ta esmakordselt Venemaale sõidab, näeb rahva elukombeid. Ajaloolasena tundsin ära mitmed stereotüübid, mis kaasaja algusest on tekkinud Venemaa kohta, ajalooraamatutes ja reisikirjades. Alati võib vaielda, kui palju on juttu tsivilisatsioonide erinevustest või sellest, kuidas saaksime eri tsivilisatsioone hinnata, kas need on eri tasemel või lihtsalt teistsugused. Aga ma tahtsin küsida, mis materjale sa kasutasid, et kirjeldada Katariina esimest sõitu Venemaale. Kas mingeid reisikirju? 

Jah, igatahes. Töötasin läbi kõik materjalid, mis kätte sain. Kõik lääne inimeste reisikirjad sellest ajastust, Šoti ja Briti ohvitserid Peeter I õukonnas, poolakad ja leedulased, kes reisisid Moskvasse ja kirjeldasid sealseid olusid, kombeid ja nii edasi.

Ma arvan, et Katariina puhul tuleb ka meeles pidada, et ta oli orb, teise keskkonda sattunud inimene. Ta kasvas üles sõjavangina, siis läheb elama täiesti teistsugusesse kultuuri, näiteks Jakobstadti ehk Jēkabpilsi või Alūksnesse, toonasesse Marienburgi. See on täiesti teine maailm võrreldes Moskvaga, kuhu ta esimeses osas satub.

Siis ta sõidab tagasi Poola ja Leetu ja näeb sealset elu läbi roosade prillide, sest tahab õigustada enda identiteeti. Muidugi ta idealiseerib kõike, kujutades ette, et need on tema juured. Ja siis korraga Kaunases tunneb ta end täieliku võõrana, keda kellelegi vaja pole.

Arvan, et selles loos, eriti romaani teises osas, kirjeldan ma assimileerumist, seda, kuidas kultuur omaseks saab. Kui mõelda, mida tundis 18-aastane Marta, kui ta Venemaale sõitis, ta oli hirmul. Teises osas võtab ta vastu oma minia, Braunschweig-Wolfenbütteli printsessi Charlotte Christine'i. Ja siis on ta juba Vene poolel: miks see hellitatud näitsik ei salli Venemaad? Riik on ju nii palju arenenud!

Üks teema on ka mõttemaailma muutumine. Seda romaani ei saa lugeda nagu ideoloogilist programmi või kultuurilist manifesti. See räägib ka identiteedimuutusest. Seda üritasingi näidata.

Katariina dünaamiline identiteet on kahtlemata väga põnev. See areneb kogu romaani vältel. Esmalt on ta naine läänest, siis saab temast Venemaa impeeriumi esindaja. Ja see teekond on täis raskusi. Paljud teadlased on viimasel ajal analüüsinud Peeter I ajastut ja väidavad, et Peeter I oli paljudes reformides radikaalne, riigivalitsemises või oma despootlikus režiimis, tuues riiki läänelikke nähtusi nagu Kunstkamera ja meditsiiniteadused. Ta oli nii radikaalne mitte oma venepärasuses, vaid ta tahtis nii meeleheitlikult eurooplaseks saada, et sellest kujunes mingi perversne ja radikaalne versioon sellest, kuidas absolutistliku võimu toimimist Euroopas ideaaloludes ette kujutati. Mida sa sellistest väidetest arvad? 

Ajaloolased kipuvad sageli unustama inimfaktorit, mis on väga oluline romaanikirjanikule. Näen alati, et kui kirjeldan midagi kunsti- või kultuuriajaloolasena, huvitab mind, kes istub publikus, mis rituaali läbi viiakse, kui palju miski maksis, mis on uuenduslik, milline on seos kultuuri ja kommetega. Aga kui kirjutan romaanikirjanikuna, huvitab mind ka see, mida tegelane tunneb.

Arvan, et tänapäeva teadlased ja ajaloolased on üha enam huvitatud emotsioonide ja inimfaktori rollist ajaloos. Me ei saa Peeter I tegevust selgitada tema iseloomu tundmata. Esmalt tuleb meeles pidada, et lapsena nägi ja koges ta ekstreemset vägivalda, streletside ülestõusu. Ta nägi, kuidas tema onud tapeti ja tükkideks raiuti, tema silme all. Arvatakse, et selle tagajärjel tekkisidki tal epilepsiahood. Ta kasvas ülima julmuse ja vägivalla keskkonnas juba lapsest peale.

Nemetskaja Slobodas, Euroopast pärit võõramaalaste agulis, avastab ta täiesti teistsuguse kultuuri enklaavi, kus valitseb kord, kus kõik on väga puhas, korras, etteaimatav. Ja ta naudib nende inimeste seas olemist, ta tahab, et sama elumudel domineeriks kõikjal.

Peeter I tragöödia, vaatamata tema headele plaanidele, oli põhjustatud kahest veast. Esiteks tahtis ta ajas kiiremini edasi liikuda. Ta ei saanud aru, et lääne kultuur, Hollandi kultuur, mida ta väga imetles, Saksa kultuur, mida ta väga imetles, need konsensuseühiskonnad, sellised kultuurilised mehhanismid olid teised rahvad saavutanud sajanditega. Tema soovis kehtestada samad kultuurilised mehhanismid kümnendi või paariga. Need asjad ei toimi nii.

Inimestele tuleb aega anda, nendega peab kannatlik olema. Tema meetod oli aga muudatuste vägivaldne läbisurumine, sest see oli ainus meetod, mida ta teadis –  habemete mahaajamine, noorte poiste saatmine välismaa koolidesse või armeesse. Kõike seda tehti vägivaldselt. Loomulikult ei osanud inimesed näha nendes tegudes mingit kasu, nad ei saanud üldse aru, mis toimub. Ja loomulikult muututi toimuva suhtes tõrksaks.

Teine osa tema traagilisest saatusest, julmusest, ka raamat puudutab seda teemat, see on tema alkoholism. Raamat räägib ka sõltuvusest. Sa näed, kuidas see inimene muutub läbi oma elu. Ja eriti vanemas eas, kui joomine läheb hullemaks ja tervis hakkab selle pärast kannatama. Ta muutub üha paranoilisemaks. Huvitav oli jälgida, kuidas pikema joomaperioodi ajal, kui ta joob mitu päeva järjest, hakkab ta välja andma surmaotsuseid vasakule, paremale ja keskele, sest ta on kahtlustustest haaratud. Kõiki neid inimlikke omadusi tuleb meeles pidada, kui rääkida sellest kuulsast ajaloolisest tegelasest. 

Keskendumine peategelaste psühholoogilistele portreedele on romaani jaoks väga oluline. Lisaks psühholoogiale on ka erinevad kehalised aistingud. Sõltuvus on kahtlemata teema, mis läbib kogu romaani, eriti selle teist osa. Nüüd tahaksin rääkida Katariinast ja tema psühholoogilisest portreest. Erinevalt Peeter I-st pole alles tema kirjutatud dokumente. Kuidas ehitada üles ajaloolist tegelaskuju, kelle kohta teatakse nii vähe, aga samas liigub tema kohta hulganisti legende ja palju kultuurimälu kihte? Miks sa defineerid teda nii tugevalt Peeter I kaudu ja nende omavaheliste suhete kaudu?

Mis on siin see raske osa… Kui ma kirjutan ajaloolist romaani, siis ma nagu annan hääle neile, kellel oma hääl puudub. Tetraloogias "Silva rerum" kirjutan ma naistest, lastest, keskaadlist, kes polnud ajaloos kõige olulisemad tegelased, kangelased, liidrid, kuningad või midagi sellist. Keskendusin sellele ühiskonnakihile, kes tavaliselt pildilt välja jääb.

Aga Katariina puhul... Temast pole tõesti palju teada. Jäljed tema eluloost on väga aktiivselt kustutatud, seda tegi Romanovite dünastia. Nad häbenesid Katariina I madalat päritolu. See oli neile eriti oluline 19. sajandil, kui edukalt sõlmiti liite teiste Euroopa kuninglike dünastiatega Taanis, Saksamaal ja nii edasi. Tema kohta olnud arhiivimaterjalid kas hävitati või peideti, aga siiski kirjeldasid välisriikide diplomaadid oma muljeid temast. Saab lugeda Menšikovi päevikut, saab lugeda Peeter I kirju temale ja tema dikteeritud vastuseid. Oli väga huvitav panna nendest tükkidest kokku tema tegelaskuju.

Võin rääkida ühest oma meetodist. Võin kihla vedada, et ükski meeskirjanik poleks seda teinud. Kui hakkasin Katariinast kirjutama, siis sünkroniseerisin kolme peategelase kronoloogia: Peeter I, Katariina ja Menšikov –  kus nad reisisid, millal sattusid kokku või olid eraldi. Aga Katariinast puhul tegin ka diagrammi tema rasedustest. Ta oli rase nii palju kordi. Ja see oli väga huvitav. Üheksa kuud sünnituse hetkest tagasi ja saad teada, millal laps eostati. Kui Peetri ellu ilmub uus armuke: kas ta on temast tõsiselt huvitatud või on Katariina viimseid kuid rase?

Kui ta sõidab Pruti jõe lahingupiirkonda, ise juba raseduse lõpul, siis ka see näitab pilti uuest perspektiivist. Ta lahkub rasedana, naastes pole ta enam rase. Mis lapsest sai? Selle kohta puuduvad andmed. Siis püüad selle kohta materjale leida. Ja olidki mõned imelised hetked, aga need juhtuvad ainult siis, kui sa tõesti püüad sündmusi taastada. Ütlen vahel, et see on nagu Stanislavski meetod. Sa lähed tegelase rolli nii sisse, et ühel hetkel ütleb su vaist, mis võis juhtuda. Ja hiljem leiad ajaloolise allika, mis su vaistu järeldust kinnitab. Need hetked on imelised. Tõsiselt. Sa tunned, et oled õigel teel.

Tänan. Vahel tõepoolest, kui lugeda ajalooromaani, tekib tunne, et kui tegelase kohta puuduvad ajaloolised allikad, siis see teatav fantaseerimisvabadus võib olla väga inspireeriv ka kirjanikele. Ja jällegi ma saan aru, kuidas sa ühelt poolt keskendud psühholoogilisele küljele ja teiselt poolt kehalistele aistingutele. Jättes varjamata tema pidevad rasedused, lisad sa midagi juurde tema naiselikumale küljele. Tahtsin küsida ka seksi kohta, millest romaanis on palju juttu. See on vahel ehe kirg, aga palju enam on selles seksuaalset vägivalda, mis saab romaanis laiema tähenduse, raamistades neid toksilisi suhteid Peetri ja Katariina vahel, aga veel teistegi tegelaste vahel. Kui palju sa teadlikult selle teema rohkem esile tõid?

Ma mäletan, kui romaan Leedus avaldati. Mõni kriitik leidis, et selles on liiga palju seksi. Katariina ei võlunud Peetrit oma terava mõistusega, teadmistega luulest või kunstist. See oli puhas seksuaalne tõmme, mis teda Katariina juures hoidis.

Muidugi usun, et ta oli emotsionaalselt väga intelligentne. Küll kirjaoskamatu, aga suutis väga hästi inimesi lugeda. Seda saab järeldada kirjeldustest, kuidas ta käitus keerulistes olukordades. Ta teab, millal tasub Peetrile vastu astuda, millal aga on parem ära minna ja olukorda mitte hullemaks teha. Ta oli suurepärane psühholoog.

Aga muidugi leidub kirjeldusi, seksiteemalisi nalju, mõistukõnet nende kirjavahetuses. Ja sa näed, et see suhe oli väga seksuaalne lõpuni välja. Katariina võttis elu lõpupoolel armukese, see tõendab, et seks oli selles loos olulisel kohal. Elevanti toas ei saa eirata.

Romaanis see elevant korraldab ka paljude tegelaste suhteid. Lugesin romaani muidugi tänapäeva vaatenurgast ja mulle meenus Me Too liikumine, mis kutsub üles märkama seksuaalset vägivalda ja sellega seotud teemasid. Aga hiljuti kuulsime vägistamistest, mille panid Ukrainas toime Vene sõdurid. Sa räägid romaanis seksuaalsest vägivallast õukonna tasandil, aga see levib laiemalt mujale ka sõjaväe liikumisega. Seksuaalne vägivald on üldlevinud nagu ka tänapäeva sündmustes ja ühiskondades väga traagilisel moel.

Romaanis on väga oluline teine tegelane, Katariinaga paralleelne saatuseliin, mille jätsin vaevu nähtavaks. Minu jaoks oli see väga tähtis, aga ma ei tahtnud sellele liialt tähelepanu pöörata. See võtmetegelane on Loviisa von Burghausen, pisike Narva tüdruk. Ta sai kuueaastasena Vene sõduri käe läbi raskelt haavata, talle löödi mõõgaga rinda, tema kehale jäid inetud armid. Ta oli samasugune sõjavang nagu Katariina ja Katariina otsustas ta lapsendada. Täpselt selline lugu, et kui elu annab sulle sidrunid, tee limonaadi. Ja lugeja saab otsustada, kuhu see Loviisa lõpuks viib.

Loviisa von Burghausen otsustas vastu hakata. Mitte kunagi harjuda kurjuse ja vägivallaga. Teda vägistatakse, pekstakse, ta püüab pidevalt põgeneda, ta ei alistu Venemaale. Ta üritab elada oma elu ilma südametunnistuse kompromissideta nagu tõeline kristlane –  ma ei kohane sellega, mis on vale, ma püüan põgeneda.

Lõpuks ta jõudis tagasi Rootsi, kui toimus sõjavangide vahetus. Ta dikteeris oma loo pastorile. Need on tõelised memuaarid vägivallast naiste vastu, tunnistus barbarite vägivallaajaloost. Mingis mõttes pean ütlema, et austan Loviisa von Burghausenit rohkem kui keisrinnat.

Tänan, et sa tõstatasid küsimuse süüst, mis Katariinat sündmuste arenedes üha rohkem kummitab. Lugedes neid kirjeldusi, kuidas ta süütundega hädas on, kuidas püüab leida õigustusi oma tegevusele ja käitumisele, hakkasin mõtlema, kas see on mingi laiem allegooria koostööst Vene imperialismiga, režiimiga. Või kas mindki mõjutavad arutelud, mis praegu Eestis toimuvad. Paljud kutsuvad üles ümber hindama 20. sajandit ja ka varasemaid suhteid Vene imperialistliku võimuga, kus Balti rahvad olid ohvrid, aga tegid ka ise kurja. Kas Katariina keerulised suhted Venemaa võimuesindajatega olid sinu jaoks allegooria millestki suuremast?

Ühes peatükis kirjutan, et mida kõrgemale tõused, seda vähem on tipus ruumi. Lõpuks pead balansseerima sellel võimu tipul. Kogu su elujõud ja energia läheb tipus püsimisele. Võimuahnus õgib sind ja muudab su isiksuse tundmatuseni. Kas see peaks nii olema? Või mitte?

Arvan, et vastus on ilmselt mingi kontrollimehhanism ühiskonnas või demokraatlikus süsteemis või kohalikus omavalitsuses, aga peavad olema inimesed, kelle ees sa vastutad. Kui võim on täiesti absoluutne ja sa oled tipus üksipäini, siis sa lähed hulluks. Ja seda võib tänapäeval näha. Sa elad täiesti paranoilises väikses mullis võimupüramiidi tipus, see pole tervislik.

Selles mõttes on teema globaalne ja palju laiem. Võim ja selle korrumpeeriv mõju. Teisest küljest praeguses ajahetkes on oluline küsimus Vene võimust. Paljud Ida-Euroopa riigid soovivad oma ajalugu dekoloniseerida ja suhtuda kriitilisemalt Venemaa imperialistlikku ajalukku, kolonialismi, millest pole nii palju räägitud. Ida-Euroopas kõlavad ka hääled, mis kutsuvad üles tegelema millegi muuga peale Venemaa ajaloo, küsides, kas ainult Venemaa on see, mis meid ühendab. Taipasin praegu, et me räägime sinuga Venemaast, juba üle poole tunni. Mida me sinu arvates tegema peaksime? Kas Venemaa on see, mis meid ühendab, kui ajalugu vaadata?

Ma ei arva nii. Usun, et see hetk on juba möödas. Olen kindel, et sama toimub ka Eestis. Võin öelda, et viimase viie-seitsme aasta jooksul on maailmas esile kerkinud uus põlvkond, nende 30 iseseisvusaastaga. Kindlasti on sama ka Eestis. Meil on leedulased, kes on osa rahvusvahelisest kultuuri diskursusest – kunstis, kirjanduses, muusikas, moodsas kunstis. See on rabav!

Leedu on nii väike riik, aga meil on Veneetsia biennaali võitjad, meil on maailma parim sopran Asmik Grigorian. Meil on palju inimesi, keda me ei pea enam Venemaa kaudu defineerima. Meie looming, meie kunst, määratleb seda, kes me oleme. Viimaks toimub meil kultuuridialoog samal tasandil ja see dialoog on väga huvitav. 

Venemaaga peame tegelema vaid ajaloosündmuste valguses ja jagama oma teadmisi. Mitte nagu mingid vaesed sugulased postsovetlikust ajast, vaid kui need, kellel on rohkem teadmisi ja kes oskavad selgitada, kuidas toime tulla.

See on programm, mida paljud idaeurooplased on soovitanud, et õppida tundma üksteise kultuuri. Mitte ainult, et positsioneerida end sellel ida-lääne tasandil, vaid ka õppida tundma Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia kultuuri ja kirjandust, mida me teeme ju ka oma vestlusega. Kuna meie vestlus hakkab lähenema lõpule, tahtsin küsida üldisemalt ajalooromaanide kohta. Neid on nimetatud liikuvateks monumentideks ja paljudel juhtudel on need aidanud riiki üles ehitada. Eriti väikestes riikides nagu Eesti olid need väga olulised rahvusliku ärkamise perioodil, aga ka Nõukogude aja lõpul. Kuidas on Leeduga? Millisena näed sa ajalooromaanide rolli Leedu identiteedis ja milline on praegune seis?

Lühidalt…Leedu ajalooline romaan ilmus samal ajal ajalooromaani žanriga. Esimene Leedu ajalooline romaan ilmus vaid mõni aasta hiljem kui Walter Scotti teos. Selle kirjutas Sophie de Choiseul-Gouffier ehk Zofia Tyzenhauz. See on kirjutatud prantsuse keeles, aga Leedu ajaloo teemal. Kirjanik oli Aleksander I lähedane sõber. Ta kirjutas ka väga põnevaid memuaare, mis on lugemiseks saadaval ja ilmselt paremini tuntud kui tema romaanid, aga igatahes ilmus tema teos samaaegselt ajalooromaani sünniga.

Leedu keel oli keelatud suure osa 19. sajandist. Meil jäi vahele see hetk, kui kõik normaalsed rahvad oma ajaloolisi romaane kirjutasid, suuri romaane, näiteks Dickens, prantslased... Kuidas me olekski saanud kirjutada, kui isegi ladina tähestikus ajakirjandus oli Leedus aastatel 1863–1905 keelatud! Meilt rööviti see võimalus luua oma ajastu kirjandust. 

Ja siis 20. sajandil kiirete õppijatena jõudsime teistele järele. Leedus kirjutati mõned ajalooromaanid Nõukogude ajal, need polnud eriti edukad. Mingis mõttes mina elustasin selle žanri aastal 2008. Minu opus magnum on tetraloogia "Silva rerum", mis räägib Leedu ajaloost. Ühe aadliperekonna lugu läbi nelja põlvkonna. Neli raamatut. 

Mul on rõõm teatada, et Eesti lugejad saavad loodetavasti peagi neid lugeda. Tõlkija juba töötab nende kallal. Ta on praegu siin saalis. Tahan tänada Tiina Kattelit suurepärase töö eest selle õuduse tõlkimisel! Tõlkija jaoks tõeline õudus!

Kindlasti ootame ka "Silva rerumi" ilmumist. Eesti keelde tõlkijal on laud tööd täis. Mille kallal ise praegu töötad? Kas mõtled liikuda mõnda teise ajalooperioodi? Kas üldse töötad hetkel ajaloolise romaaniga?

Ma olen väga ebausklik. Ma ei jaga kunagi kellegagi oma plaane. Kui "Silva rerumi" esimene osa ilmus aastal 2008, ei reklaaminud me üldse, et ilmuvad ka teine, kolmas ja neljas osa. Kuigi mu kirjastaja teadis, et sellest saab tetraloogia, kontseptsioonina neljast elemendist: maa, õhk, tuli ja vesi. Ma keelasin reklaamimise, sest see oli nii hiiglaslik ettevõtmine! Mul kulus kirjutamiseks kaheksa aastat. Kaks korda oleksin selle aja jooksul peaaegu elu kaotanud. Parem on mitte tulevikuplaane avaldada. Kirjastusele ma muidugi räägin, mille kallal töötan ja mida oodata. Saame näha.