Mul on suur rõõm olla festivali Headread nädalal, mil tehakse kirjanduse ajalugu nii Eestis kui ka Iirimaal, sest täna me tähistame romaani "Proua Lazare" ilmumist, mille autor on Tadhg Mac Dhonnagáin ja mis on tõlgitud otse iiri keelest eesti keelde. Teisisõnu, seda pole tõlgitud inglise keele vahendusel, vaid otse väiksest keelest Euroopa lääneosas. Selle on tõlkinud Indrek Õis, Eesti tõlkija, kes valdab vabalt iiri keelt. Me oleme teile mõlemale väga tänulikud, sulle, Tadhg, romaani kirjutamise eest, ja sulle, Indrek, selle tõlkimise eest.

Suur tänu teile. Mul on väga hea meel siin olla. Romaani kirjutades ei kujutanud ma ettegi, et kunagi saabub päev, kui ma vestlen siin eesti tõlkest. Või et üldse leidub tõlkija, kes suudab selle otse tõlkida minu keelest teie keelde. Vahel arvatakse, et iiri keel on inglise keel teatud iiri hõnguga, kuid tegelikult on see täiesti teistsugune omaette keel, mis pole isegi inglise keelega suguluses, see on hoopis teisest indoeuroopa keelkonnast, nimelt keldi keel.

Tadhg, ma tahaks küsida: mis sundis sind viima tegevustikku Arani saartele, Pariisi, Brüsselisse, viitega Londoni pommitamisele ja viitega ka Eestile?

Muidugi ei istunud ma ühel päeval maha ega mõelnud kõike seda välja. See lugu kujunes väga aeglaselt. Tõuke sai see ühest episoodist, mida isa oli mulle jutustanud ühest mehest Lääne-Iirimaalt, kes muutus elu lõpul dementseks, ta oli väga segaduses ja mida aeg edasi, seda vähem suutis ta kellegagi suhelda, kuid ta rääkis ikkagi. Seni oli ta oma perega suhelnud inglise keeles, sest ta kasvas ajal, kui Iirimaal loobuti oma keelest pärast 1840. aastate näljahäda – paljud iirlased loobusid iiri keelest, sest nad uskusid, et laste tulevik on Ameerikas ja emigratsioonis, nad kasutasid ära inglaste asutatud koole, et see keel omaks võtta. Iiri keelega seostus teatud häbi, seda peeti alaväärseks ja mineviku keeleks, mis taheti täiesti unustada.

See mees oli iiri keele unustanud, kuid elu lõpul dementsena hakkas ta rääkima iiri keelt. Isa pidas seda huvitavaks, kuna see oli nii ebatavaline. Ta jutustas seda mulle, sest mina tegelesin iiri keelega ja ta arvas, et see huvitab mind. Ja huvitaski.

Kui ma hakkasin kirjutama… Ma olin enne seda mitu aastat kirjutanud mitte ilukirjandust, aga mul oli romaan plaanis. Ja ma alustasingi sellest isa loost, sest see meeldis mulle väga ja tahtsin sellest midagi arendada. Ma hakkasin mõtlema tegelasele, kellega see juhtub. Ta peaks elu lõpul hakkama ootamatult rääkima keelt, millest keegi ei tea, et ta seda oskab. Ja selleks pidid olema dramaatilised põhjused, ta pidi olema lahkunud oma kodukandist ja sattunud hoopis teise kohta, kus ta varjab terve elu oma päritolu ja elu lõpul tuleb see siis täiesti tahtmatult välja.

Selles raamistikus hakkasin siis välja mõtlema, kust see inimene pärit on, mis oli ta kattevari, miks ta oli kodukohast lahkunud ja kuidas me juhtunust teada saame. Seal on teatud salapära, aga mitte nagu krimiloos, vaid pigem, miks see juhtus. Pigem emotsionaalne uurimine, kust see naine pärit on ja mis juhtus.

Kui sa kujutasid seda tugevat naist – sest ta oli väga tugev – ja tema tütretütart, tundsid sa end koduselt naiste psühholoogias?

Ma olin sellest muidugi teadlik ja heas mõttes ka pisut ärevil, sest ma tahtsin hästi hakkama saada. Ma andsin käsikirja lugeda mitmele naisele, eelkõige oma abikaasale, kes on ka kusagil siin, ja samuti oma tütrele, kes oli väga agar lugeja. Mul oli ka kaks naistoimetajat. Need neli inimest olid olulised. Midagi väga hullu nad minu kergenduseks ei leidnud, aga mõned olulised märkused siiski tehti.

Iirikeelsele kirjanikule on üsna ebatavaline kujutada Euroopat. Sinu romaani tegevus toimub linnades, aga iirikeelsed romaanid kujutavad Lääne-Iirimaa maakeskkonda. Tundsid sa ennast Pariisis ja Brüsselis mugavalt?

Romaanis on põhiliselt kaks-kolm tegevuskohta. Arani saared 1930.–1940. aastatel, see oli gaelikeelne keskkond, proua Lazare'i lapsepõlvemaa. Siis oli Pariis, ta lõi endale Eesti juudi valeidentiteedi, ta teeskles terve elu, et ta on pärit Eestist, et ta pere tapsid sõja ajal natsid, et ta põgenes Londonisse ja sealt edasi Pariisi, kus ta kohtus oma tulevase mehega. Prantsuse juudiga, kellega nad lõid pere ja jäid elama Pariisi.

Tema tütretütar Levana oli kogu elu seda uskunud. Ta tundis huvi oma juurte vastu, kuna ta oma ema oli surnud ja isa ta ei tundnudki, nii et ta oli üsna juurteta. Levana tahtis väga teada oma vanavanemate päritolu. Tema vanaisa Ida-Prantsusmaalt jutustas kõigest avameelselt, kuid ta vanaema oli kinnine ja tõrjus kõiki küsimusi.

Lugu algab sellest, et vana naine jääb dementseks – just nagu see vana mees, kellest isa mulle jutustas – ja hakkab rääkima keelt, mida Levana ei mõista. Ta eeldab otsekohe, et see on eesti keel. Sel ajal elavad nad Brüsselis, tal õnnestub leida eesti keele tõlkija, keegi nagu Indrek, ja tõlkija ütleb talle, et see pole eesti keel, see on hoopis iiri keel.

See on avastus Levanale, kes oli tahtnud oma vanaemast rohkem teada ja leiab nüüd oma üllatuseks ning kohati ka meelehärmiks, et tema päritolu on hoopis midagi muud, kui ta oli arvanud.

Need üleminekud 1930ndate Iirimaalt, kaunist maakohast, kus on palju rahvaluulet, kus innustatakse lapsi rahvaluulet koguma, tänapäeva Euroopa linnadesse, kus on palju rikkust ja mugavusi, vastandina Iirimaa kultuuriliselt rikkale, kuid majanduslikult vaesele keskkonnale. Olid need üleminekud rasked?

Ma olin üsna tähelepanelik keele ülesehituse osas. Iiri kohtades tuli kõlama panna Lääne-Iirimaa helid, just selle iiri keele kõla. Aga Pariisis ja Brüsselis, kuigi kirjutatud on iiri keeles, me saame aru, et nad räägivad tegelikult prantsuse keeles. Neis osades kasutasin ma märksa neutraalsemat registrit. Kuid kultuuri mõttes sai romaani kirjutades selgeks, et religioosne identiteet oli väga tähtis.

Me olime eile Arvo Pärdi keskuses ja seal oli luuletaja Belfastist, Gail McConnell, kes kasvas protestantlikus keskkonnas. Ja kuigi ta pole enam selle traditsiooniga nii seotud, tunneb ta ikka piiblit, millega ta üles kasvas. Minul, kes ma kasvasin katoliiklikus Iiri maakohas, on täiesti vastupidi. Iirimaa maakohtades on lausa folkloorne lähenemine usule. Katoliiklus ei nõua pidevat piibli lugemist, pigem hoidutakse sellest. See on hierarhiline usk, mis jõuab paavstilt alla inimesteni. Piiblit ei loeta väga palju, aga see andis võimaluse piiblitegelasi ette kujutada. Need olid täiesti välja mõeldud, üldse mitte piibliga seotud. Mina kuulsin lapsepõlves neid lugusid.

Kui ma hakkasin selle Arani naise lapsepõlve uurima, leidsin ma palju materjali ja kaasasin selle romaani. Materiaalne rikkus mind nii väga ei huvitanud, pigem huvitasid mind kaks usulist traditsiooni: Iirimaa katoliiklus ja Pariisi judaism. See nõudis palju uurimist, sest see oli võõras maailm.

Kust sa materjali otsisid?

Ma leidsin Twitteris iirikeelse rabi New Jerseyst. Mul polnud aimugi, et on ka naisrabid, aga tuleb välja, et on, ja ma tutvusin selle naisega. Ta leidis mulle palju aega ja andis Zoomi kaudu tunde. Me võtsime läbi piiblikohad seoses juudi kombetalitustega. Ta on innukas iiri keele õppija. Ta ema oli iirlanna, kes pöördus juudi usku. Temast oli palju abi nendeks kohtadeks raamatus.

Kas sa ei olnud mures, et seda võidakse pidada kohatuks? Me räägime tänapäeval palju kultuurilisest lubatavusest, et teisest kultuurist inimestel pole õigust sellest kirjutada. Mida sa sellest arvad?

Ma olen sellega nõus ja see on mitmel puhul asjakohane, aga antud juhul on see lugu naisest, kelle vastuolud just sellest alguse saavadki. Naine, kes lõi endale nooruses valeidentiteedi ja hiljem kahetses seda ning tundis end süüdi, et ta oli ära kasutanud juutide kannatusi.

Kui ta tütretütar tuleb pärast ema surma tema juurde elama, siis Levana on sügavalt huvitatud judaismist, temale on see nagu ta surnud ema pühamu, see avaldab vanaemale psühholoogilist survet. Seal on kõik need asjad. Kuigi ma mõistan su küsimust, siis mina tundsin, et ma olen õigel poolel. Keegi pole sellele teemale romaanis vastuseisu avaldanud.

Romaanis on veel üks tundlik teema. See on nõrgemate kohtlemine. Olgu need eakad hooldekodus või puudega noored, nagu see poiss Arani saarelt, peategelase puudega vend. Kuidas sa seda teemat käsitlesid? Kas sa külastasid hooldekodusid või vanadekodusid? Tundsid sa end sel teemal kirjutades mugavalt?

See oli pisut keeruline. Muraedi lugu romaanis… Ta oli kaksik. Ta emal oli väga raske sünnitus. Muraed sündis tervena, aga ta vennal olid õpiraskused, kuna tal tekkis sündides hapnikuvaegus. Nende ema suri sünnitusel. Muraed teadis alati, et tema vastutab venna eest, see oli peaaegu ta püha kohus. Nii ta oma elu mõistiski ja ta pühendus oma ülesandele. Tal oli religioosne lähenemine, ta uskus, et ta ema on taevas ja aitab seal neitsi Maarjat.

Aga tragöödia on selles, et see koorem muutus talle väljakannatamatuks taagaks. See puudega poisi tegelane… Ma meenutasin oma nõbu, kes oli minuvanune ja sündis just samasuguse puudega. Ma tundsin seda tüdrukut hästi, ta ei suutnud rääkida. Me käisime neil külas, nii et ma teadsin teda hästi. Ma kasutasingi seda mälestust antud tegelase loomisel.

Kuidas su sugulased raamatusse suhtuvad? Kas sa küsisid oma nõo perelt luba?

Seda just mitte, sest see polnud nii otsene seos. See oli emotsionaalne mälestus, mille ma olin talletanud. Olen teinud Connemaras töötube lugemisraskustega inimestele, see kogemus on mul olemas.

Üldine toon läbi raamatu on see, et Muraed armastab oma venda, ta on tema kaitsja ja eestkostja ning ta teab kindlalt, et hoolitseb venna eest. Tema soov ja kandev mõte läbi loo on, et äkki juhtub ime ja vend saab terveks. See osa puudutab jällegi uskumusi, kuidas see seostub identiteedi ja ka looga. Ma usun, et religioon ja lugu on väga tihedalt seotud, religioon ongi omamoodi lugude jutustamine.

Eile Arvo Pärdi keskuses ma mõtlesin sellele, kuidas Pärt lugudega töötab. Näiteks Aadama lugu, tal on täiesti uutmoodi vaatenurk, millele ma pole kunagi mõelnud. Mulle tundub, et seal on seos, see on vähemalt minu vaade. 

Kirjanikel ongi õigus võtta tera siit, teine sealt ja luua neist midagi uut. Ma tahtsin küsida rahvaluule komisjoni ja inspiratsiooni kohta. 1930ndatel viis noor Iiri Vabariik tõesti tõsised uurimistööd läbi. Jutusta sellest ja mida sina sealt leidsid.

Rahvaluule komisjon asutati 1920.–1930. aastatel. 1937. aastal algatasid nad suure projekti, mida teatakse siiamaani. Seda nimetati koolide kogumisretkeks. Folkloristid läksid üle Iirimaa algkoolidesse ja palusid lastel minna oma vanemate ja vanavanemate, naabrite, kõigi juurde külas ja koguda neilt kohalikke uskumusi, lugusid, kohamuistendeid, loitse, palveid – kõikvõimalikku pärandit – ja panna need kirja. Lapsed tegidki seda ja nüüd on Dublini ülikoolis terve kuhi materjali. Nüüd on see digitaliseeritud. 

Sellest sai romaanis Euroopa komisjoni tõlgi lugu Brüsselis. Kuid ta on ka pettunud tõlk, sest tegelikult ei taha ta tõlk olla, ta tahaks olla folklorist. Ta lootis saada tööle Galway ülikooli, aga see läks luhta. Ja nii saab temast ta keelteoskuse tõttu Brüsselis tõlk, kuid ta unistab tagasiminekust Iirimaale ja tööst ülikoolis.

Tema on omamoodi sild, mis ühendab Levana juudi maailma Pariisis ja Brüsselis ning iiri maailma Arani saartel. Tema ühendab seda lõhet.

See oli rahvaluule komisjoni teema, aga mind huvitas ka komisjoniliikmete roll ja ma püüdsin teha neist luust ja lihast inimesed ning näidata, kuidas rahvaluule toimis külakeskkonnas, sest sealne rahvas oli materiaalses mõttes vaene, kuid kultuuri mõttes, nagu sa ütlesid, olid nad rikkad. Nad olid lauljad, tantsijad, jutuvestjad. Igaühel olid oma oskused ja nende kaudu kogukond toimis.

Kui te tunnete meie rahvamuusikat, siis teate ka koos musitseerimisest. Inimesed tulevad kokku, neil on hiiglaslik rahvamuusika varamu ja siis muusikud tulevad kokku – torupill, viiul, flööt… Nad pole kunagi varem kohtunud, aga mängivad kaks tundi koos. Igaühel on oma eriala, kuid muusikat tunnevad kõik. Niimoodi folkloor toimiski. Keegi oli jutuvestja, keegi laulja, keegi tantsija. Nad kogunesid talvel lõkke ümber ja igaüks tegi, mida oskas.

Alati kui artistid kogunevad, siis on seal ka pisut kadedust, keelepeksu ja torkimist. Ma tahtsin ka seda näidata, et kõik poleks nii idülliline keltide kogunemine. Seal oli ikka ka inimlikku nõrkust. Ja seda seal jätkub.

Romaan algab sellega, et laip heidetakse paadist merre. See on üsna sünge algus igale romaanile. Edasi liigub romaan üsna kiiresti tänapäeva Euroopasse. Mõtlesid sa pikalt sellele proloogile? Selle oleks võinud ju hiljem romaani sisse tuua. See on üsna sünge ja ehmatav. Miks sa just nii alustasid?

Ma tahtsin nii, sest see avab teatud hulga informatsiooni. Ma tahtsin selgeks teha, et see pole põnevuslugu, vaid pigem tegelase emotsionaalne rännak. Et midagi põhjapanevat on juhtunud selle noore naise, 17-aastase Muraedi elus. Talle on osaks saanud tragöödia, mille eest ta põgeneb, see on seotud ta venna surmaga. Ja enne kui põhjused selguvad, heidetakse surnukeha merre. Järgmistes peatükkides kohtume noore Muraediga ja saame teada, et ta armastas oma venda. 

Edasi sibulat koorides avanevad uued kihid, tekivad küsimused ja lisatakse infot, mis sunnib edasi lugema. See loo telg juhatab sind läbi romaani, selle telje ümber kogunevad teemad mälust, identiteedist, usust, keelest jne.

Javier Cercas rääkis eile minevikust ja selle mõjust olevikule. Ta ütles, et olevik on moonutatud, kui minevikku ei arvestata. Küllap see kehtib ka sinu loo kohta. Hana on ju minevikust traumeeritud. Kas sa lugesid ka juurde dementsusest ja traumast?

Teatud määral. Jah, ma uurisin seda teemat ja kuidas see areneb ajaga. Mul oli abi ühest toimetajast, kes oli seda teemat uurinud. Ta andis mulle kasulikke näpunäiteid selle kohta, kuidas inimene kaotab kontrolli oma mõistuse ja mälu üle ja kui hirmutav see võib olla. Ma sain ka seda kasutada.

Paljudel eakatel on paremini meeles nende lapsepõlv kui eilsed sündmused. See käib ka sinu tegelase kohta.

See on tõsi, ma näen seda oma 93-aastase ema pealt ja kuidas me praegu suhtleme. Kuigi ma ei lähtunud temast. Tal on eaga seotud dementsus, mitte Alzheimer, lihtsalt mälukaotus vanadusest. Praegu mäletab ta kahte minutit, kaks minutit tagasi on kadunud. Aga me musitseerime koos – tema mängib suupilli, mina kitarri, me mängime tund aega koos. 

Ja ta mäletab viise? 

Jah. Ta ei mäleta, mida ta mängis kahe minuti eest, aga viise ta mäletab. Ja vahel laulab ta midagi, mida ma pole iial varem kuulnud. Need mälukillukesed, mis on omamoodi kultuuritaiesed, võivad peas püsida väga kaua.

Ja sa kasutad seda ka oma raamatus?

Jah. See on kogu loo õmblus. Lapsepõlves oli Muraed väga kiindunud oma isasse, kes oli jutuvestja. Tema teadis peast ka seda kuulsat pikka poeemi. See on päriselt olemas, selle kirjutas 19. sajandil laululooja ja poeet Raftery, see lugulaul pajatab Iirimaast aegade algusest 18. sajandi lõpuni.

Muraedi isa oli väga uhke pika poeemi üle, tema oli saarel ainus, kes suutis seda ette kanda, kuid samas oli ta paras pabistaja ja tahtis selle igal juhul rahvaluule komisjonile veatult ette kanda.

Noor Muraed on ka selle poeemi meelde jätnud ning ta püüab isa innustada ja talle toeks olla. Aastatega kulub see talle pähe ja ta on selle üle väga uhke. Ta tahab aina rohkem teada saada, ta kujutab endale tulevikku ette – ta vend on paranenud, tema on folklorist ja jutuvestja ning see poeem on peamine osa tema repertuaarist.

See tuleb välja alles ta elu lõpus, paar rida pikast poeemist ongi see keel, mida Levana ei mõista. See on luule, mida ta õppis lapsena Arani saarel isalt. Ma kasutasin seda teemat, et laulud ja salmid, mida sa lapsena õpid, jäävad sinuga elu lõpuni.

Sa kasutad ka tehnoloogiat, sest need paar rida, mida vana naine pobiseb, salvestatakse ja saadetakse kindlaks tegemiseks Brüsselisse. Siin on mängus ka tehnoloogia salvestamiseks ja tuvastamiseks. Mõtlesid sa sellele või tuli see iseenesest?

Küllap see tuli iseenesest, aga ma tahtsin suure osa loost tuua ikkagi tänapäeva, mitte kujutada ainult Arani saari 1930.–1940. aastatel. See oleks tulnud pastišš.

Pärandkirjandus?

Ma tahtsin loole Euroopa mõõdet. Kui ma otsustasin, et proua Lazare oli võtnud juudi identiteedi, siis mulle tundus see romaani rikastava teemana, sest need kaks usku ja kombetalitust – katoliiklus ja judaism – andsid väga huvitava...

Vastanduse? 

Ja ka peegelduse. Need on ka kahe lapse, Muraedi ja Levana...

Eneseotsingud? 

Usulised eneseotsingud. See maailm oli neile tähtis.

Kuidas on keelega? Eestlased on säilitanud oma keele, väga rikka keele, millesse Indrek sinu romaani tõlkis. Iiri keeles kirjutavaid kirjanikke pole just palju. Kas see on sulle teatud vastupanu või miks sa seda teed?

Teatud ideoloogiline aspekt siin on, seda ma tunnistan. Aga ühtlasi... On lugusid, mida tuleks jutustada iiri keeles, kogemustest, mida pole veel kuuldud. Viimasel ajal on hakanud ka ingliskeelsed kirjanikud kasutama iiri keele elemente. Näiteks Audrey Magee "The Colony" või Louise Kennedy "Trespasses". Louise O'Neill on seda samuti teinud.

Minusugune kirjanik, kes on pikalt töötanud iiri keeles, kirjutanud stsenaariume, laulutekste, lastele, ma arvan, et mul on pakkuda midagi uut, kuulmata lugusid. See on soov anda oma osa iirikeelsesse traditsiooni, kuid samas ka tunne, et midagi on veel ütlemata.

Ma küsisin ühelt iiri keeles luuletajalt, miks ta seda teeb. Tema vastas, et meil on kuld ja on hõbe ja on igasugu ehteid, aga tema kuld on iiri keel. See, mis ta kullast teeb, erineb sellest, mida tehakse hõbedast või teistest metallidest. Kas keel ise on ka lugu jutustades oluline?

Ma usun küll. Ma võrdleks seda kunstiga. Üks maalib õlivärvidega, teine akrüülvärvidega, kolmas teeb videoid… See on vorm, aga samas on see ka tunnetus. See seob mind mu traditsiooniga ja minu rahvaga, kõige iiripärase tunnetusega. Ma tahan, et see areneks ja ma kasutaks keelt kõigeks, mis ei pruugi olla traditsiooniline, vaid edasiarenev.

Sa ei kasvanud iirikeelses keskkonnas, su vanemad ei rääkinud iiri keelt. Millal sina keeleni jõudsid?

See on huvitav küsimus. See pole sugugi ebatavaline, et iiri keeles kirjutajatel on minuga sarnane taust. Ma kasvasin küll ingliskeelses keskkonnas, aga sel keelel oli väga tugev iiri keele maik juures. Minu kogukonnas oli iiri keel hüljatud, tihti pärast näljahäda. Kuna tollal polnud televisiooni ega internetti, siis õpiti inglise keelt isekeskis, see mõeldi suuresti välja.

Näiteks iiri keeles tunnetest rääkides ei ütle me, et ma olen kurb või ma olen õnnelik. Meie ütleme, et kurbus on minu peal või õnn on minu peal. See on iiri keeles väga levinud ja kandunud ka inglise keelde. Isa küsis tihti: "Mis sul peal on? Mis sind vaevab?" See on otsene tõlge. Tal oli üldse palju kummalisi lausestruktuure.

Elu lõpu poole tegi ta hommikusöögiks veidra olluse, kuhu toppis müslit ja mustikaid ja banaane. Kui ta enam ei suutnud, tegin mina seda talle, alailma läks midagi meelest. Et mind lohutada, ütles ta: "Sinna sisse palju asju läheb." See on inglise keeles, aga järgib iiri keele süntaksit. Mina kasvasingi sellise lauseehitusega.

Ütleme, et sul on aastaid maas üks vaip, sellel on teatud muster. Ja ühel päeval pöörad selle ringi ning avastad sealt erksad värvid, mis on palju ilusamad. Siis saad aru, et see oligi kogu aeg tagurpidi. Umbes nii on minulgi iiri keelega. Ma kasvasin tuhmi vaibaga, aga kui hakkasin rääkima, siis nägin kõiki värve. See on ka põhjus, miks ma loon iiri keeles.

Meie aeg saab kohe otsa, mul on veel viimane küsimus ja siis anname sõna kuulajatele, nii et mõelge küsimused valmis. Ma tahaks küsida Euroopa Liidu kirjandusauhinna mõju kohta, sest tõenäoliselt see võimaldas "Proua Lazare'il" sündida.

See oli suur üllatus, tänu teie organisatsioonile Kirjanduslik Iirimaa, sest neil paluti esitada üks raamat Iirimaalt 2022. aastal. Mulle oli suur au, et minu raamat esitati auhinnale. See võitis auhinna. Indrek oli ka seal ja ei jäänud pikalt mõtlema, tema tõlge ilmus esimesena. Praegu tõlgitakse seda serbia keelde ja on tehtud veel mitu näidistõlget. Ja mulle määrati agent, mis on iiri kirjanikule ebatavaline. Tema pakub raamatut igale poole üle maailma.

Aga see oli väga oluline, et selline lugu jõudis Iirimaalt väljapoole. Ma usun, et see lisab midagi uut iiri juttudele. See on pisut teistsugune. 

Euroopale on see midagi uut. Palju iiri kirjandust tuleb idarannikult, mitte läänest. See on enamasti linnakeskkonnast, tihti on autorid noored ja edukad naiskirjanikud. Väga värskendav on lugeda midagi läänerannikult, mis on juurtega meie traditsioonides kinni ja samas puudutab tänapäeva. Romaan lõpeb..

2018.

See romaan puudutab meie ajalugu ja pärandit, kuid samas näitab, et iiri keelt võib rääkida ka Brüsselis ja iiri keeles võib kirjutada. Palju õnne sulle! Ja palju õnne sulle, Indrek. Mul on väga hea meel, et Varrak selle välja andis.

Minul samuti.