Jussi Adler-Olsen, tere tulemast festivalile Headread.

Aitäh. 

Suur tänu Eestisse tulemast. Te olete siin esimest korda. 

See on nii armas linn, nii armas koht. Ma ei tea, miks ma varem ei tulnud.

Aga nüüd on rohkem raamatuid, millest rääkida. 

Tõsi.

Teid on tõlgitud 40 keelde.

Tegelikult 42 keelde. 

42. Ja riike on veel rohkemgi. Teie raamatuid on palju müüdud, aga te olete ka pälvinud uskumatult palju kirjandusauhindu. Igaüks neist teeks kirjaniku õnnelikuks, aga te olete pälvinud neid Taanis, Skandinaavias, saksakeelsetes riikides, USA-s, Prantsusmaal, Jaapanis. Ja te olete pälvinud mitut auhinda korduvalt. Ma tahtsin esitada esimese küsimuse: kui te hakkasite ilukirjandust kirjutama, siis miks te valisite põnevikud?

Issand jumal. Põnevikud on väga huvitavad lood. Need pole ainult kriminullid, vaid on ka vastupidised. See tähendab, et kriminullis on ohver ja mõrvajuhtum, see juhtum tuleb lahendada ja ongi põhimõtteliselt kõik. Põnevikus on kuritegu, minul on neid tihti rohkem kui üks, aga loo lõpuks tuleb ka kuriteo toimumine ära hoida. See ongi erinevus. Tuleb lugeda üha kiiremini, et näha, mis lõpus juhtub. See on osa kriminaalloost. See ongi erinevus.

Aitäh.

Ja miks? Sest põneviku puhul on võimalik valida mis tahes teema. Ühiskondlik teema, poliitiline, armastuslugu, ajaloolised teemad. See annab autorile vabad käed selles žanris kirjutamiseks.

Eesti keelde on tõlgitud ja siin on ilmunud teie kõik üheksa Carl Mørcki Q-osakonna raamatut. Kui suur osa sellest sarjast oli esimese looga alustades paigas?

See on väga hea küsimus. Enne Q-osakonna sarja loomist kirjutasin ma kolm eraldiseisvat väga pikka poliitilist põnevikku. Ma esitasin endale nõudmise, et kui kirjutan põnevikusarja, peaks sellest saama maailma pikim põnevikusari. See tähendab, et areng raamatust raamatusse peab olema loogiline, mitte lähtuma lahutusest või koerast, kohvi või tee joomisest. See peaks olema tõsilugu, kus kõik on hästi kokku lõimitud.

Ma otsustasin selle kirjutada 2005. aastal. Ma leiutasin kõik tegelased, panin kõik raamatud paika. Igas raamatus on kümme peatükki. Ma kirjutan praegu kümnendat. Teemad on küll erinevad, aga läbivaks teemaks on võimu kuritarvitamine. See oli minu idee.

2005. aastast on palju aega möödas, aga ma otsustasin, et see võtab kümme aastat, mis on loogiline aeg. Järsku pärast teist romaani said need aga menukateks. Eduga kaasnes pidev reisimine. Mõne aasta vältel reisisin ma igal aastal üle saja päeva, mul polnud aega kirjutada. Mul on ka perekond, pean sellegi eest hoolitsema. Nüüd on peaaegu 16 aastat möödas, see polnud minu algne idee.

16 aastaga on palju muutunud. Näiteks toimub kaheksanda romaani tegevus Süürias. Ma valisin 2005. aastal Süüria kui Lähis-Ida kõige rahulikuma riigi. See muutus tohutult, aga ma jäin siiski oma algse plaani juurde.

Kas te teadsite, et kaheksas romaan paljastab Assadi saladusi?

Jah, ma teadsin, millal kellegi mõttemaailma siseneme. Ma kasutan vaatenurki. See tähendab, et üks peatükk on kellegi peas, järgmine peatükk kellegi teise peas. See on lugejate närvi ajamiseks, sest ühes peatükis võin ma palju paljastada, siis aga eemaldun sellest, kuigi lugeja tahaks edasi kuulda. Järgmises peatükis paljastan midagi muud. Lugeja saab pahaseks, kui ka see peatükk läbi saab. Nii et ilmselt on nende lugude eesmärk lugejat häirida ja närvi ajada. Mida te küsisite? 

Assadi kohta.

Just, Assad. Viimases, kümnendas romaanis, saame teada palju rohkem peategelase Carl Mørcki kohta. Üheksandas oli peategelaseks Gordon ja seitsmendas Rose.

Jah, sest nendes raamatutes on kaks muutujat. Üks on süžeeliin uue kuriteo ja külmutatud kuriteoga. Mõnikord on hõõrdumist ja juhtub nii mõndagi. Siis on aga teine liin, kus peategelased arenevad täiesti teistsugusteks inimesteks, sest nad kogevad eluohtlikke olukordi, mõnikord satuvad surmalähedastesse olukordadesse.

Ta (Krõõt Kaljusto Munck on Adler-Olseni teoste tõlkija - toim.) on minu tõlkija, seda on kuulda. Ta on väga hea, luges raamatuid. Aitäh. 

Aga samal ajal tahate, et lugejad loeksid neid eraldi raamatutena – et iga raamatut saaks ka eraldi lugeda.

See on väga tähtis. Ma ei tea, kas see on kümnendaga võimalik, kui varasemast üldse midagi ei tea. Ma ei oska öelda, seda peate teie ütlema. Aga teil on õigus – kõik romaanid on ka eraldiseisvad.

Te avaldasite esimese raamatu 2007. aastal. Kas üheksale raamatule tagasi vaadates muudaksite midagi? Kas tahaksite midagi muuta?

Kas olen kirjutatud kahetsenud? Jah, vahel küll. See on väga keeruline. Ma kahetsen seda.

Näiteks pean ma kaheksandas romaanis rääkima raamatutes väga olulisel kohal oleva Assadi loo. Assad valetab tegelikult selle kohta, kes ta on. Ta räägib mõnikord ka tõtt, aga järsku muutus keeruliseks, kas uskuda teda või mitte. Ma pidin seinale märkmepabereid panema – siin ta valetab, siin mitte. Punane on vale, roheline on tõsi. Ja siis sain aru, et mõistsin teda vääriti, pidin rohelise maha võtma ja punase üles panema. Ma oleksin võinud selle lihtsamaks muuta, aga lõpuks kõik siiski toimib.

Kas te võite selgitada Assadi keelelisi vigu? Carl Mørck ütleb mõnikord, et ta lihtsalt püüab neid teha, et meid segadusse ajada. Mida te arvate? 

Alguses on need kindlasti vead, see on kindel. Ta tuli Süüriast pagulasena, ta tegi vigu. Taanis on palju ütlemisi, ta ei saanud neist kunagi aru. Näiteks "kaameli alla neelamine" ei tähenda selle söömis, see tähendab mõistmist, et midagi on valesti, aga tema mõtleb, et issand, milline lollpea. Tegelikult on ta päris nutikas.

Hiljem on teil ehk õigus ja ta ajab teisi pisut segadusse. Ja ka valetab. Aga ta on väga tore tegelane, võimalik, et kõige tähtsamgi. Alguses oli ta lihtsalt Q-osakonna koristajatädi. Meie peategelane Carl Mørck ei vajanud assistenti. Aga see on teine lugu, ma ei avalda põhjust. Alguses oli üks asju, mida tuli usutavaks muuta, nende entusiasm pidevalt uute juhtumitega alustades. Alguses tundus, et Assad sokutati sinna neid asju... 

Tema oli katalüsaator.

Ta tekitas Carl Mørckis pettumuse ja tegi ta... Ma peaksin selgitama. Alguses on Carl Mørck aastaid uurija olnud. Ja kriminaalromaanid teevad tihti selle vea, et kui oled aastaid uurija olnud, siis oled sa ka alkohoolik. Nii võibki minna, sest see töö on väga karm – sa näed iga päev kurjategijaid, aga ei tohi neid kurjategijatena kohelda. Temal oli sellest tööst kõrini. Ja tal oli oma kolleegidest kõrini. Kas see on tuttav tunne? Noh, mulle oli see tol ajal tuttav tunne.

Kuna tal oli kolleegidest kõrini, ei meeldinud ta neile eriti. Ta lootis, et ta lüüakse politseist välja, politseipensionit saades, aga ei, nad ei teinud seda. Nad andsid talle politseimaja kõige halvema kabineti. All keldris, kus polnud aknaid ega midagi. Aga see tegi talle rõõmu – Kopenhaageni politseimajas pole see lubatud, aga seal sai ta suitsetada, keegi ei näinud teda. Ta võis jalad lauale tõsta, ta võis telekat vaadata. See oli fantastiline.

Järsku ilmus välja see Assad, kummikinnastega koristajatädi. Aga tegelikult oli tal taak seljas ja ta ergastas Carl Mørcki, kellel oli oma tööst kõrini, et ta endast parima annaks. Ja Q-osakonna meeskond kasvas. Järgmises raamatus ilmus sinna veel keegi, nimelt Rose. Rose on aga katartiline tegelane, tekitab tõelist anarhiat.

Ma vajasin seda, aga miks? Sest, kes on Q-osakonnas boss? Kas Carl Mørck? Assad? Ei, Rose, otsustab kõike. Nad ei julge midagi teha ilma Rose'i otsusteta. Tema on aga kaootiline, nii et kujutate ette, et Q-osakonnas on kõik sassis. Hiljem tõin sisse veel ühe tegelase, Gordoni.

Seega tuleb igas raamatus uus katalüsaator leida, sest iga juhtumiga on nii, et isegi kui keegi päästetakse, on teised siiski surnud. Neil on alati raskusi selle tagajärgedega.

Jah, kindlasti. Neid võib kutsuda külmutatud juhtumiteks, aga Taanis ei külmutata midagi. Kui mõrv toime panna, siis ei saa seda juhtumit lõpetada. See jääb avatuks, aga mõnikord tuleb lihtsalt loobuda. Aga Carl Mørck ja tema punt seda ei tee. Nemad saavad endale kõik võimatud juhtumid. Mitte külmutatud, ent võimatud. Ennast selliseks uueks tööks valmis panna pole sugugi lihtne, aga ma sain teada, kuidas seda teha.

Hästi. Kas mõni süžeeliin või tegelane arenes ka selles suunas, mis polnud..

Kavas? Kahel puhul võib seda öelda. Ma mainisin just Süüriat – kaheksas oli mul algselt teistsuguse loona planeeritud. Neljanda romaani pealkiri on "Patsiendikaart nr 64", see polnud sellisena mõeldud. 

Ma tahtsin kirjutada ühe teise loo Saksa pagulastest Taanis. Pärast teist maailmasõda kohtlesime me pagulasi väga halvasti – minu isa oli arst ja tema püüdis ravida düsenteeriat ja mis iganes teisi nende haigusi, aga tervishoiuministeerium ei lubanud tal seda teha. Saksa pagulasi oli keelatud ravida ja paljud neist surid. See oli Taanis häbiväärne olukord ja aeg. Ma tahtsin sellest hea loo teha, et see inimestel meeles püsiks, aga Taanis oli veel üks kirjanik, kes kirjutas sarnasel teemal, mina aga loodan olla originaalne. Seega leidsin teise loo, samuti inimeste väärkohtlemisest.

Antud juhul oli tegu naistega, keda peeti nõdrameelseteks, need naised viidi Taanis ühele saarele. See on tõsilugu, mis leidis aset 1922. aastast kuni 1960ndateni. Nad viidi sinna ja ainus võimalus saarelt pääsemiseks oli steriliseerimine. Väga häbiväärne. Minu isa tundis arstina seepärast väga suurt häbi. Me möödusime mõnikord praamiga sellest saarest, minu isa näitas saare peale ja ütles, et see on arsti elu häbiväärseim aeg. Seega kirjutasin romaani "Patsiendikaart nr 64". See polnud kavas, aga mul on selle üle hea meel, sest see on fantastiline lugu.

Teil õnnestus see maja Taani teadvusesse tuua. Kui inimesed sealt nüüd mööda sõidavad... 

Muidugi.

Teie lisasite selle narratiivi.

Minu soov oli, et need naised... Osa neist pääsesid saarelt eluga. Kui raamatu kirjutasin, olid paljud hilistes 70ndates ja 80ndates. Lootsin, et neilt palutakse riigipoolse kohtlemise eest vabandust või et nad saavad kompensatsiooni. Terviseminister muidugi lubas ka, seda ei tehtud kunagi. Aga Taanis tekitas see suurt poleemikat ja nüüd said nad kompensatsiooni aastaid pärast raamatu kirjutamist.

Aga muidugi on see mööda sõites verstapost. Nüüd viib sellele saarele sild. Saarest mööda sõites inimesed nüüd mõtlevad sellele.

Saksa pagulastest rääkides – võib-olla võite rääkida pisut eraldi romaanist "Tähestikumaja".

Jah, rõõmuga. Ma kasvasin üles vaimuhaiglates. Mitte seepärast, et ma olen nii hull, vaid kuna mu isa on psühhiaater. Ja juba väga varajasest noorusest, kui ma olin nelja- või viieaastane, elasin ma koos oma perega vaimuhaiglates.

1955. aastal olid inimesed tõeliselt hullud, siis polnud psühhofarmakone. Neile tehti šokiteraapiat või topiti nad igasugu ravimeid täis. 1956. aastal kolisime me teise haiglasse, siis hakkasid psühhofarmakonid Taani jõudma. Järsku sain ma patsientidega rääkida, enne seda hoiti neid karjudes puuris kinni. 1956. aastal nägin ma inimesi selle kilbi all. Kui ma olin kuueaastane, olid nemad mu parimad sõbrad, hullumeelsed.

Ma küsisin oma isalt, kuidas psühhofarmakonid siia jõudsid ja kust need tulid. Minu isa tegelikult ei teadnud, see oli kuidagi Saksamaa või Ameerikaga seotud, ta ei teadnud. Hiljem uurisin asja ja sain teada, et need ravimid olid tegelikult mõeldud natsiohvitseride raviks, kui nad idarindelt tagasi tulid, kes olid mürsupõrutustest hulluks läinud. Nad avastasid, et need toimivad hästi.

Minu lugu oli eksperimentidest, mida nende ohvitseridega tehti. Lugu on kahest Briti piloodist, kes Saksamaa kohal alla tulistati. Nad sisenesid põgenemiseks vaimuhaigla rongi, kus olid ainult nõdrameelsed patsiendid idarindelt, nad viidi haiglasse. Ja nüüd saab sellest põneviku. Eks ole? Nii et see oli "Tähestikumaja".

See oli üks teie raamatutest, mille lugemise ma pooleli jätsin, kui nad rongis olid, sest see oli liiga pinev.

See on küll armas.

Pidin tagasi minema… Mulle meeldis, et lõpus on põnevikulaadne lõpp, aga samas ütlete midagi väga huvitavat sõprussuhete kohta. Ma tulen selle juurde tagasi, kui mõtlen sõprade üle oma elus. Nii et teie raamatud pole kunagi ainult kuritööst. 

Oo ei.

Te toote esile isikuomadusi ja panete meid mõtlema, miks inimesed mingil moel käituvad. Mõnikord tunneme kaastunnet ja me mõistame kättemaksumotiive, mis inimestel on.

Aga mis on minu arust tähtsaim? Muidugi on süžee väga tähti, aga tegelased on alati kõige tähtsamad.

Näiteks kirjutasin ma "Tähestikumajas" 80 lehekülge peategelaste, nende kahe piloodi lapsepõlvest. Need 80 lehekülge meeldisid mulle väga. Kuni üks mu sõber kõik läbi luges ja ütles, et see on fantastiline, aga jäta see lapsepõlv sinnapaika ja alusta 80. leheküljelt. Tal oli õigus, aga see andis mulle õppetunni, et muidugi tuleb tegelasi tunda. Ma tunnen hästi kõiki kurikaelu oma romaanisarjas, sest kui sa seda ei tee, ei saa inimesed loomulikult suhelda.

Muidugi on kõik Q-osakonna lood nüüdseks esile tulnud, aga kui inimest enne neid lugusid tunda, saavad nad päris inimestena rääkida. Siis on mul dialoogi palju lihtsam kirjutada. Iial ei tea, kuidas see tõlgetes välja kukub, aga loodetavasti on seda ka tõlgetes tunda, et ma tunnen oma tegelasi. Ja ka lugeja peaks tundma.

Kas teil on mõni lemmiktegelane?

Lisaks oma tõlkijatele? Lemmiktegelane Q-osakonna lugudes? 

Jah.

Keeruline öelda. Mõned kurikaelad meeldivad mulle väga. Aga Q-osakonnas… Jalgpallimatše vaadates mõtlen ma alati, et nõrgad jalgpallimeeskonnad peaksid võitma. Sama lugu on mu romaanides. Autsaiderid. Q-osakonnas on neid nii meeste kui naiste seas. Üheksandas kindlasti Gordon, ta meeldib mulle eriti seal. Aga Assad on ka nii imeline tegelane, Assadita ei saaks Q-osakonda olla. Kui ma sõidan ringi Saksamaal, kus ma olen väga populaarne, näen seal Assadi fänniklubisid. Nad tulevad lokkis juuste ja vurrukestega, naised ja mehed, ja T-särkidega, kuhu on tema tsitaadid kirjutatud. Siis mõtlen, et ma pole ainus.

Enne üheksandat romaani polnud Gordon kuigi populaarne.

Ei.

Peamiselt kuulsime tema kohta Carl Mørckilt, keda ta ärritas.

Jah, igas meeskonnas on alati mõni selline inimene. Gordonil on ka Rose'i üle mõju, ta oli Rose'i väga armunud. Gordon on väga romantiline, Rose aga üldse mitte. Muidugi oli tähtis ta esiplaanile tuua, ta oli nii mitu raamatut taustal istunud.

Üks mu lemmiktegelasi on Carla, Carli endine ämm. Ma ei sooviks küll temaga samas toas viibida, aga on näha, et te nautisite temast kirjutamist.

 Ta on nii üleannetu. Ta on umbes 90-aastane ja ta elab vanadekodus. Kõik kardavad teda seal. Ta suitsetab, kuigi see pole lubatud. Ta masturbeerib ja teeb mida iganes. Ootamatuid asju. Vaatame, kas õnnestub teda elus hoida.

Isegi kui ta surema peaks, oleks see ilmselt erakordne.

Kui ta sureb, siis ilmselt alkoholimürgitusse. Ta sureb pudelit suul hoides.

Jah, õige küll. Enamikes Q-osakonna romaanides on üks kuritegelik eluohtlik sündmuste ahel kohe aset leidmas. Nagu te ütlesite, see kruvib põnevust. 

Jah.

Ja see leiabki aset, kui just uurijad ei mõista kuritegude varjus olevaid mustreid ja kui nad ei kavalda üle tihti väga intelligentseid kurjategijaid. Te peate selle usutavaks muutma. Kui te neid mõistatusi loote, siis millega te üldse alustate? Vahel on nii, et kuriteost rääkivas romaanis alustatakse lõpust.

Ma võin näidata, kuidas ma alustasin üheksandat romaani, millest me praegu räägime, "Naatriumkloriidi". Sedasi (näitab paberile tehtud skeemi - toim.). Siin on kuupäevad, isikud, peategelased, kõik pahateod, kuupäevad, nädalapäevad, aastad. Selleta oleksin ma abitu. Ma koostan alustades väga tihti midagi sellist. Mul oli midagi juba 2005. aastast, aga mitte nii põhjalik kui see.

Kuidas ma alustan? Muidugi alustan ma teemaga. Kui minu teemaks on näiteks egoism, nagu me teame, istuvad praegu kõik oma nutitelefonides ja neil on suva, kui eemal istub sõber, võib-olla võid sõbrale kirjutada. Aga "Selfid", mis on vist seitsmes romaan, räägib muidugi sellest, mida ma ühiskonnas juhtumas näen.

Ma ei võinud 2005. aastal teada, kui halvaks asi muutub, aga egoism tähendab seda, et sa pead leiutama mingid tegelased. Sselles romaanis on kolm tegelast, kes on enda moel egoistlikud, ja egoistlikud ka üksteise vastu. Siis ma taipasin, et nad võivad leiutada, mida iganes nad soovivad, sest neil on suva ümbritsevast ja teistest inimestest. Järsku sain ma koostada sarnase päevakava, et mida nad teevad. See pole huvitav.

Kõik algas ühe Kopenhaageni sotsiaaltöötajaga, kes pöördus minu poole ja küsis: "Kas te teate, mis on Kopenhaagenis suurim ühiskondlik probleem? Noored naised ja tüdrukud, kes käivad aeg-ajalt sotsiaalametis ja nõuavad endale midagi. Nad mõtlevad ainult enda peale. "Mul on kingi vaja. Mitte neid kingi, neid seal. Muidu ma tapan ennast ära."" See sotsiaaltöötaja lihtsalt vihkas neid noori naisi, sest neile kulus liiga palju raha ja liiga palju tema aega.

Miks mitte leiutada sotsiaaltöötajat, kes neid tüdrukuid tapab? Ja kui sul on siin kamp egoistlikke tüdrukuid, siis miks mitte neid tappa? See tekitab mustri, siis tuleb sellest kinni pidada. Halvim on seda usutavaks muuta.

Minu naine oli sotsiaaltöötaja ja tema ütles, et mõnikord meeldiks talle, et ta saaks nuppu vajutada ning nad kõik kaoksid. Ma sain oma naisest väga hästi aru. Ta rääkis mulle lugusid, mis võtsid ahhetama. Kliendid, teate küll. See on tegelikult vale sõna. Tihtilugu olid nad kerjused. See oli üks näide.

Viimases raamatus, mis seni ilmunud on, on meil Covid.

Jah, meil on Covid.

Tegelikult on nostalgiline lugeda kõigist asjadest, mis pole üldse nii kauges minevikus, aga ometi äratavad isiklikke mälestusi.

Milline mälestus küll. See oli eelmisel aastal, eks ole? See selleks, aga jah. Kõik mu raamatud on praeguseni olnud päris ajas. See tähendab, et kirjutasin need samas ajas, kus tegevus toimus. Kuidas ma oleksin saanud selles raamatus Covidit vältida? Aga seda pole nii palju, ärge peljake. See pole üldse igav.

Meil on peategelane Carl Mørck, kellele ei meeldi võimud. Tegelikult on tal nendest suva. Kopenhaageni politseidirektor ütles talle: "Nüüdsest peale mõnda kurjategijat uurides tuleb neile helistada." Tõesti? Neile tuleb helistada? Ja see oli tõsi – Covidi ajal seda tehtigi nii. Nad ei saanud kohtuda, seepärast helistati neile.

Tegelikult oli see aeg politseinikele täiesti pentsik ja ma nautisin väga seda, kuidas nad piiranguid vältisid. Tema lihtsalt väldib kõike. Ja oli lugejaid, kes küsisid: "Mida?! Ära seda küll tee. See oli tõsine probleem."

Ma lõpetasin selle raamatu 2020. aasta teisel jõulupühal. Ma ei alusta reaalajas, vaid 2020. aastal üks päev hiljem. Oma viimases, kümnendas raamatus, kirjutan mõned kuud ikka veel Covidi ajastus. Tegelikult oli hullem veel, sest 5. jaanuaril, kõigest 14 päeva hiljem, pani meie peaminister riigi jälle täielikult lukku. See polnud mul meeles, aga minu abiline Elisabeth tuletas seda mulle meelde, et 5. jaanuaril keerati terve Taani lukku. Nüüd on mul uus probleem. Aitäh, Elisabeth.

Päev hiljem tekkis uus probleem, sest ma kirjutasin sellest, kuidas meedia minu loole reageerib. Päev hiljem, 6. jaanuaril, toimus Ameerikas Kapitooliumi ründamine. Järsku tekkis küsimus, kas ma pean ka sellest kirjutama. Jah, pean küll.

Mõnikord inimesed küsivad, et kui nad loeksid sarjast ainult ühte raamatut, siis millist ma soovitaksin. Väga keeruline on soovitada ühte ainsat raamatut, sest inimestele võib öelda, et kuskil on huvitav süžee, aga kui lugeda ainult seda, ei näe tegelaste arengulugu. Seega ei mõistaks, miks on mõni asi oluline.

Ei, aga ma esitan oma lugejatele alati väljakutseid, sest te olete nutikad. Te oskate lugeda, te olete minust rohkem põnevikke ja kriminaalromaane lugenud. Ma usun, et nad on võimelised seda arengulugu hoomama.

Aga muidugi on teil õigus. Tore oleks alustada esimesega, mis oli "Naine puuris", ja sealt edasi liikuda, aga kui ma algul kõik kümme lugu paika panin, otsustasin ma ka kõigi raamatute dramaatilise arengu. Ei saa alustada ühest kohast ja muudkui edasi rühkida. Mõnikord, nagu filmides võib näha, püütakse asja aina eredamaks muuta, aga see ei toimi. Siis vajub lõpus kõik ära. Tuleb liikuda üles-alla, lisada kuskile mõne loo või meenutuse. Ja ma ei nimetaks raamatut, kus oleme seal üleval. See võib olla näiteks kolmas, see on teistest eredam. Või kaheksas sobib selleks. Sobiks ka esimene raamat, mis selgitab Assadi ja Carl Mørcki koos töötamise tausta. Te peate ise otsustama.

Mis iganes raamatu te varastate oma sõbralt, kellel on kõik olemas, te võite sellega alustada. Võib-olla paneb see teid hiljem lugema tagurpidi ja siis edasi. Ma loodan küll.

Kui üheksas on läbi loetud, tasuks ilmselt kõiki uuesti lugeda, et näha, kas vihjed olid olemas. Ja need olidki seal, täiesti ilmselgelt, aga raamatuid lugedes oled ühe raamatu süžees nii sees, et lugejana sa ei märka seda. Nagu te ise lasite Carl Mørckil neid eirata: "See pole tähtis. Vahet pole."

Jah, vahet pole, aga nüüd olen jännis. Kui te seda teete, võite minu assistendile leitud vigadest rääkida ja võib-olla ta ütleb mulle edasi – see sõltub minu meeleolust sel päeval. Aga ma võin ausalt öelda, et kui te leiate minu raamatutest vigu, siis te peate meile kirjutama, sest see on võimatu.

Me teeme aeg-ajalt vigu. Üks minu suurimaid vigu oli ilmselt kolmandas raamatus. Seal pean ma võtma rahapauna ja selle rongiaknast välja viskama sellal, kui rong liigub, ja üks auto korjab pauna üles. Häda on selles, et ma kirjutasin seda, kui ma sõitsin IC3 rongiga. See rong peatub kõigis jaamades. Tore. Siis ma nägin, et rongi graafik ei sobi hästi, rong pidi kiiremini sõitma. Selle asemel sõitsin ma IC4 rongiga, millel on vähem peatusi. Kõik toimus reaalajas, ma muutsin siin-seal midagi. Siis viskasin rahapauna välja ja lugu oli täitsa tore, kuni see avaldati.

Inimesed küsisid minult: "Kas sa oled selline sitapea, et sa ei sõida mitte kunagi ühistranspordiga?" Mis mõttes? Sest IC4-s ei saa aknaid avada. Ma pidin ainult haamri võtma, siis polnud probleemi. Aga see polnud halvim viga. Selle muutsin ma muidugi hilisemates trükkides ära. Suurem jama oli sellega, et mulle isegi kirjutati selle kohta. Kui nii lihtne asi pole sinu lugudes paigas, siis kas me saame sinu uurimistööd uskuda? See mõjus mulle igatahes rängalt.

Kui palju uurimistööd teie raamatud vajavad?

Oleneb. Ma kirjutasin raamatu "Washingtoni määrus", mis oli kolmas eraldiseisev romaan. Selle uurimistöö võttis 2,5 aastat. See räägib hullust presidendist ja nii edasi. See ilmus 2006. aastal. Pärast seda tuli Donald Trump. Aitäh, väga tore temast. See ongi Donald Trumpist ja sellest, mis hiljem sai.

Kuidas ma võisin ette teada? Ma teen nii palju uurimistööd, kui vaja läheb. Näiteks neljas romaan naistest, kes saadeti saarele. Ma polnud sellel saarel käinud. Ma küsisin viisakalt, kas võin läbi tulla, sest hooned, kuhu naisi saadeti või kus neid vangis hoiti, on veel alles. Nad keeldusid.

Selle tausta uurimiseks pidin Taani Rahvusringhäälingusse helistama. Küsisin, kas poleks fantastiline saarest dokumentaalfilmi teha. Nad ütlesid, et nad ei tea sellest suurt midagi – mina tean! Seepärast oli meil seal väga tore päev. Mida iganes vaja läheb.

Viimase raamatu jaoks, mida ma praegu kirjutan, pidin ma vanglasse minema. Seda ma tegingi. Mitte väga kauaks, aga siiski. Ma pidin tegema intervjuu ühe tuntud Taani mõrvariga. Ma olen vestelnud paljude kurjategijatega, aga ka tegevuskohad peaksid paigas olema.

Ma ei saa kirjutada konkreetsest Kopenhaageni tänavast, kui sealsed elanikud mulle ütlevad, et see pole kunagi seal olnud, see oli teisel tänavanurgal. Minu raamatutes seda ei juhtu, aga filmidel on täiesti ükskõik. See häirib mind. Tegevus toimub Kopenhaagenis, aga nemad filmivad praegu Prahas.

Kas te soovite kommenteerida?

Filme?

Jah, telesarja. Algul tehti neli osa, siis muudeti a lates viiendast osast näitlejad ära. Nüüd tuleb veel Netflixi sari.

Jah. See on tõsi, filme tehakse. Kui lepingu allkirjastad, ei otsusta sina enam midagi. Kas mul pole siis üldse mingit mõju? Ei ole. Vähemasti mitte esimese tootmisfirmaga. Ma vahetasin tootja pärast neljandat välja. Mul on natuke rohkem mõju, aga ausalt öeldes üldse mitte.

Aga seda on väga lihtne selgitada – sinu lugu on nagu kummipael, seda saab igatpidi venitada, aga kui sellest film tehakse, lõigatakse pael juppideks ja püütakse uuesti kinni liimida, aga see pole enam elastne. Ent kui teha telesari, näiteks kuus kuni kaheksa osa ühe raamatu põhjal, siis saab seda ikka venitada. Tegelastesse saab minna sügavamale, kui ma olen ise läinud.

Nüüd me teemegi seda, sest sõlmisime lepingu Scott Frankiga, kes on maailma kõige imelisem režissöör ja stsenarist. Me otsustasime kaheksa aasta eest, et teeme koos sarja. Tema tegi "Lipugambiidi", "Schindleri nimekirja", "Minority Reporti", ta tunneb asja. Me teeme seda Left Bankis, mis tegi "Krooni" – see on tootmisfirma. Tellimisplatvormiks on Netflix ja nende taga on Sony. Nii et mul on nüüd kõik hästi. Teil ilmselt mitte, sest see kestab järgmised kümme aastat. Vabandust. Järgmisel aastal, 2024, saab seda kindlasti näha.

Aga selle toimumiskohaks on Edinburgh.

Jah, Šotimaal, mitte enam Kopenhaagenis.

Kas lihtsalt filmitakse seal? Või kantaksegi tegevus Šotimaale?

Jah, ma loodan küll. See pole minu otsustada, aga selle pärast ma ei muretse.