Tervist. 46 minutit 45 sekundit on veel aega, et rääkida Maarja Unduski kirjutatud raamatust Ellen Niidu kohta. Ruum on sobiv – ma saan aru, et teie lapsepõlvekodu oli siin üleval, teie isa vaatab siinsamas pealt. Alustuseks tahtsin küsida sellist asja, et raamatu sissejuhatuses te ütlete, et mõte kirjutada Ellen Niidust raamatut oli juba ammu: kas lisaks mõttele oli ka mõni selgelt vormunud või ka ebamääraselt kuju võtnud tahe öelda midagi, mis mitte ainult ei tekitanud seda mõtet, vaid sundis tagant seda raamatut kirjutama?

See mõte ikkagi niiviisi aja jooksul koorus ja laienes. Võib-olla mängis oma osa ka see, et Ellen ise pidas vanade asjade mäletamist oluliseks ja tahtis rääkida ja utsitas küsima, võib-olla see oli see algläte. Ehkki tema armastas kõige rohkem oma lapsepõlvest rääkida. Alguses mõtlesin ma kirjutada pigem sellist oma vaatevinklist alguse saanud lugu, lapse mälestused emaga või midagi taolist. Tegelikult see asi kujunes hoopis teistsuguseks, sest selle lapsepõlve osa tegin ma rohkem tema oma teksti põhjal.

Võib-olla üks aspekt oli see, et isa Jaanist (Maarja Unduski isa on Jaan Kross - toim.) on ju palju kirjutatud, ta on ise kirjutanud oma mälestused ja ta on üldse nii tähtis ja oluline. Ma panin tähele, et Ellenist tegelikult ei olnud suurt midagi kirjutatud, olid ainult mingid arvustused, aga sellist käsitlust praktiliselt ei olnudki. Mulle tundus see kuidagi ebaõiglane olevat, sest ma teadsin umbes, kuidas need vahekorrad seal on või kui oluline see Ellen seal Jaani kõrval on. Võib-olla ma tahtsin natuke rehabiliteerida teda, seda ka.

Kusjuures ma emale millegipärast üldse ei öelnud, et ma seda raamatut kirjutan, ehkki ta oli siis veel küllaltki heas vormis. Millegipärast ei tahtnud talle seda öelda, võib-olla mulle tundus, et ma võtan sellega mingisuguseid lisakohustusi või ta tahab mulle midagi ette kirjutada.

Kas Ellen Niidul endal ei olnud plaanis endast kirjutada? Teie raamatust tuleb ka välja, et nad näiteks alustasid päeviku pidamist, siis jätsid katki. Mingid katked on, ta rääkis meelsasti ka oma lapsepõlvest, aga kas sellist terviklikku iseendast kirjutamist, kas see üldse Ellen Niidu mõttemaailma mahtus? Jaan Kross kirjutas endast meelsasti.

Minu meelest mitte. Ma küll iial ei mäleta, et ta oleks rääkinud, et ta tahaks endast raamatut kirjutada, ta oli selline väga Jaani-keskne kõikides asjades. Ta üritas teda aidata, tagant tõugata ja talle aega anda. 

See lapsepõlvest kirjutamise jutt käis sealjuures küll kogu aeg – võib-olla pigem natuke ilukirjanduslikus vormis kirjutada jutte oma lapsepõlvest, nagu ta rääkis juba üsna keskeas. Aga selleni ta ei jõudnudki kunagi, kogu aeg tulid mingisugused muud asjad vahele. Aga et nüüd mingit elulugu, seda kindlasti mitte.

See võis olla tingitud ka tema – te mitu korda mainite – teatavast sellisest kirjanduslikust ebakindlusest, et kriitika ei mõjunud talle mitte sugugi hästi ja ta võttis seda südamesse. Kas soovimatus oma elulugu kirja panna võis tuleneda mitte ainult Jaani-kesksusest, vaid ka sellest, et ta ei usaldanudki ennast äkki enda elulugu kirja panema?

Ei, seda ma ei arva. Aga võib-olla see elulugu sisaldas tema jaoks mingisuguseid selliseid ajajärke, millest ta eriti ei tahtnudki kirjutada, ütleme mingi eelmine elu. Tema esimene abielu ja see ülikooliaeg, milles oli palju ebameeldivat tema jaoks, ta eriti ei armastanud sellest rääkida. Kui sa juba elust tervikuna kirjutad, siis tuleb seda ka puudutada. Võib-olla ta ei tahtnud ka kellelegi haiget teha, mida ta juba oli teinud. Ma arvan, et mitte ebakindlus kirjutada oskamise suhtes, vaid pigem ebakindlus selle elatud elu suhtes.

Toomas Haug raamatu tagakaanel ütleb, et see raamat liigub kogu aeg intiimsuse ja objektiivsuse vahepeal – kord on üks, siis jälle teine mõõtkava. Kuidas te ise seda tajusite ja kui teadlikult seda liikumist juhtisite?

Eks ma tajusin seda ikka. Mulle tundus see algusest peale huvitav kuidagi lahendada see ülesanne ja kuidas sellega hakkama saada, sest eriti elulooraamatud tahavad ju sageli natuke kuidagi põnevad ja kollased olla – ja see on ka üks, kuidas need saaksid populaarsed olla. Kirjutada selliseid mingeid põnevaid isiklikke asju, seda ma nagu ei tahtnud, aga samas ma tahtsin kuidagi aus olla. Siis oligi omamoodi huvitav, kuidas sellega niiviisi toime tulla, et ühest küljest olla nagu aus ja teisest küljest mitte liiga urgitsev või kollakas. 

Samas mingid materjalid kogu aeg ise andsid mulle ennast kätte ja avasid seda perioodi ja kuidagi juhtisid mind. See ongi huvitav, kuidas teemad ise tulevad sinu juurde, kui sa hakkad kirjutama. See on omamoodi selline salapärane, et lihtsalt ise tulevad ja avanevad ja juhivad seda sinu teed. See oli mulle põnev, just nagu selline väljakutse. 

Ja ka seda, et ma ise tahtsin teada, kuidas see oli. Kirjutamine on ju nii, et ma mitte ei kirjuta mingisugust asja, mis mul on peas olemas, antud juhul mitte, vaid lihtsalt selle kirjutamise käigus see asi ise selgineb või tekib. See oli pigem niimoodi.

Kas sellest saab järeldada, et te ei soovinud mitte niivõrd panna kirja seda, mida on teada, vaid te ka avastasite oma ema ja kirjanikku Elle Niitu selle kirjutamise käigus?

See oligi üks avastusretk ja ka selle pikkus oli mulle algusest peale väga segane. Ma ise ka päris ei teadnud, mida ma tahan. See kõik tundus natuke ka liiga keeruline, sest nii palju on neid asju, mida kirjutada: kuidas sa selle niiviisi kokku paned? On alati väga subjektiivne, mida sa valid, ja samas on nagu suur vastutus. Natuke meenutab seda, kui sa seisad esimese klassi laste ees ja mõtled, mida ma nüüd ka ütlen – nad usuvad mind, nad võtavad seda tõsiselt. Ja siis ka, et eriti kui tütar ütleb, siis see on nagu tõsi, kuigi kõik on ju tegelikult subjektiivne.

Et jah, see oli avastus. Ja kuidas see tee kulges, see oli ka avastus. Nii et ma kogu aeg sain teada, õppisin. See ettekujutus, mis sellest peaks tulema, see kogu aeg tegelikult muutus selle kirjutamise käigus. 

Ma hakkasin alguses ju intervjueerima tema eakaaslasi, sest ma sain aru, et ma tegelikult ei tea peaaegu mitte midagi. Üks asi on see, kui sa oma emaga koos kasvad, see on ainult üks väike osa. Palju meiegi teame tegelikult oma emadest või palju meie lapsed meist teavad, mida me mõtleme? Ikka palju peame hakkama seal konstrueerima. Sealt tuli juba väga palju informatsiooni või sellist, kuidas teda tundsid tema sõbrad ja eakaaslased. See lugu hakkas nagu ise avarduma ja kasvama. 

Kas on võimalik ka välja joonistada, kui te selle kirjutamise käigus avastasite ka oma ema, mis on meelde jäänud nendest avastustest: milline mälestus või avastus emast või ka kirjanik Ellen Niidust eriti jahmatav oli?

Avastamine on üldse üks huvitav asi. Ma ei tea, kas on olemas juhused või kas on olemas ime, aga kui sa niiviisi viibid mingisuguse sellise asjade hunniku, materjalide hunniku keskel, see on kihistunud, sa tegelikult ei tea ikkagi üldse, mis seal kuskil on – on nagu mingi süsteem ja nagu ei ole ka – ja siis, kui sa intensiivselt mõtled mingi asja peale, siis sa lihtsalt lähed ja leiad mingisuguse asja, mida sul on vaja. See on väga huvitav kogemus, mida ma nagu tõdesin korduvalt. Juba see oli nagu põnev, et ma läksin nende töötuppa ja mõtlesin, et nüüd on mul seda asja vaja. Ja siis ma läksin ja leidsin selle asja. Nagu päris juhuslik ei saa see olla.

Näiteks ma leidsin, et raamaturiiuli vahel oli kimbuke kirju niidiga kinni. Need olid Elleni kirjad Jaanile kuskilt Lätist loomemajast. Lihtsalt need olid seal, need kirjad. Ilmselt need olid seal kogu aeg ikkagi olnud. Võiks arvata, et nad tekkisid sinna vahepeal, ma ei tea.

Või üks teine näide oli Elleni külalisraamat, mida ta pidas Tartus ühikas, millest mitmed tema kursusekaaslased rääkisid, et see peab Ellenil alles olema, kindlasti on see tal alles. Nad kirjeldasid seda, mõtlesin, et nüüd on seda vaja, ma pean selle leidma. Ja siis ma leidsin selle. Juba selliste hetkede pärast tasub vaeva näha.

Kui palju see Ellen Niit, keda te teadsite enne kirjutama hakkamist, ja see, kui te olite viimase punkti pannud, teineteisest erinevad?

Eks see oli seesama Ellen Niit ikkagi lõpuks. Aga huvitav on just see läheduse ja distantsi suhe. Võiks ju arvata, et lihtne on kirjutada inimesest, kes on su lähedal, aga siis sa näed seda nagu hoopis teistmoodi. 

Kui sa vaatad mingeid asju väga lähedalt – kui sa just laps ei ole, siis sa näed teda natuke uduselt –, mida vanemaks sa saad, seda kaugemalt pead sa vaatama. Kui tekib distants, siis hakkad asju terviklikumalt nägema. Tänapäeval on droonid selleks olemas, see on omamoodi selline droonivaade. Ja mis on veel huvitav, sa hakkad mõistma asju, mille peale muidu ei tulegi õieti.

See on ka üks voorus, miks on hea vanemaks saada või vanaks jääda – sa hakkad nägema asju, mida noorest peast ei oskagi üldse näha. See kogemus on ka, et võib-olla selle distantsiga mingis mõttes on tekkinud mingisugune hoopis teine lähedus või mõistmine.

No näiteks kui sa oled laps, siis on olemas selline liik inimesi nagu vanad inimesed. No ütleme, et umbes kümne aasta jooksul inimene eriti ei muutu, siis on mingid vanad inimesed, kes on kogu aeg kümme aastat täpselt ühesugused, nad ongi vanainimesed. Aga umbes kahekümneselt hakkad sa nägema seda inimese muutumist, siis võib-olla siis hakkad märkama, et inimene muutub. Ise, et sa muutud, üldse ei märka. Ise oled nagu enesekeskne. Ja siis vanainimene muutubki ja hakkad esimest korda mõtlema, et võib-olla ta kogu aeg ei olegi vanainimene olnud, et kunagi oli noor.

Näiteks ma mõtlen, kui minu lapsed mu ema mäletavad, siis tal oli tervis üpris vilets, ta istus staatiliselt ühe koha peal ja oli niisugune mamma, kes ütles, et tooge mulle jäätist ja kooki. Nemad ei mäleta seda, kuidas ta sebis ringi, rääkis kiiresti, oli hoopis teistsugune. Kui ise vaatad seda asja eemalt, siis mingis mõttes sa hakkad nägema ka oma ema noorena. Sellises eas nagu sa ise oled ka kunagi juba olnud ja enam ei ole. See on ka selline väga põnev kogemus, sa õpidki siis oma ema või seda kirjutamisobjekti tundma nagu mingit tervikut, mida lühivaatlusel nagu ei ole võimalik saavutada.

Antud juhul, nagu paljude elulugude puhul, te saite lähtuda mitte ainult dokumentidest. Samuti ei ole tegemist fiktiivse kangelasega, vaid lihast-luust inimesega, kelle puhul te teadsite peast tema miimikat, žeste, häält ja nii edasi. Kas need kirjutamise käigus ka kuidagi mõjutasid või jõudsid sellesse kirjutusse sisse? Kas tema hääl – see on nüüd juba nagu psühhiaatri küsimus – liikus teie peas, kui te näiteks kirjutasite?

Huvitav, isegi nagu mingisugune järelmõju on pigem olnud sellel kirjutamisel. Ma olen märganud, et ma olen hakanud kasutama mingisuguseid fraase, mida võib-olla ema kasutas kunagi. Mulle tuleb meelde, et ahhaa, tal vist oli kombeks niimoodi öelda. Et noh, selline füüsiline ema, jah. Aga see võib-olla on jälle endale niiviisi rohkem. Kuidas ma nüüd sellele küsimusele vastan? Võib-olla kirjutamise käigus ma olen, jah, eemaldunud sellest füüsilisest emast, keda ma ise nagu tundsin. Kuidas see küsimus nüüd oli?

Eks ta umbes selline oligi. Et kuivõrd kirjutamisse jõudis ka see, kuidas teie ema liikus, rääkis, millised näoilmed?

No vot, siin on seesama asi, et kui lapse jaoks on üks vanainimene, siis ema on ikkagi ema. Et see ema olemus on laienenud niimoodi nagu lõõtspill, mis [läheb] laiemaks, ta on muutunud teistsuguseks.

Ma olen mõelnud ka näiteks, et kui teha inimesest üks skulptuur, siis minu arust  on see kohutavalt keeruline, sest sa pead võtma mingi ühe hetke ja ühe aja. Tegelikult see inimene ju kogu aeg muutub, eriti kui sa teed seda skulptuuri. Ma mõtlen kasvõi selle isa kuju peale siin (kirjanike maja nurgal asuv Jaan Krossi mälestusmärk - toim.): kui sa teed seda mingis ajahetkes, kus seda inimest enam ei ole, kuidas sa siis leiad selle, mis momendis teda siis teed?

Aga lõpuks see kuju ongi võib-olla teiste jaoks see õige. See pannakse paika, selline ta ongi. Tegelikult võib-olla ta ei ole hoopis selline. Kui kirjutada ühte elulugu, siis sa ikkagi võtad mingisugused sellised mälestuste ringiulpivad momendid ja pressid kuidagi kokku. Kas ta nüüd on selline? Võib-olla natuke parem või teistsugune või natuke kiivas, ma ei oska öelda.

Te mainisite, et te leidsite, neid võib vist nimetada armastuskirjadeks, mis olid Lätist saadetud. Tahaksin küsida eluloo teatud eetiliste piiride kohta, mida te ka ise juba mainisite. Mille alusel te otsustasite, millest kirjutada, midagi võib-olla maha vaikida? Kas oli sellist, mida te eetilistel põhjustel ei soovinud käsitleda? Kuidas see piiri sättimine enda sees ikkagi oli? Eriti kui teadsite, et ema võib-olla ei soovinud ise mingitest asjadest kirjutada.

Eks see vist oli ikka kuidagi selline vaistlik, mida valida. Ma ei ütleks, et oli mingisuguseid suuri saladusi, mida ma nüüd ei paljastanud. Selline enesetunde küsimus. 

Kuigi ma sain oma emaga väga hästi läbi, ei kuulu ma nende tütarde hulka, kes ütleks, et me olime nagu sõbrannad ja kes kõikidest asjadest omavahel rääkisid. Ei rääkinud. Minu meelest oli meil sellistes intiimasjades väga selge distants. Me kumbki ei rääkinud mingisugustest oma intiimasjadest. See oli nagu selline kirjutamata tabu. Ema võis mulle jagada mingisugust sünnitusinformatsiooni, kuidas sünnitada või kuidas imetada või mingeid selliseid asju, aga mingi seksuaalasjadest me  – võib-olla see ajastu oli ka teine – ei rääkinud.

Seda ei ole tegelikult ka selles raamatus, ma ei hakanud seal midagi fantaseerima. Mulle tundub, et mul õnnestus käia mööda seda kitsast rada siin ja mitte teha kellelegi liiga või mitte astuda kuskile rappa.

Te ütlesite, et sõbrannad ei olnud, aga samas on tegemist naisautori poolt kirjutatud teosega naisautorist. Kas see naisesuse küsimus ja ka naisautoriks olemise küsimus, kuivõrd oluline see teie jaoks oli ja kas seal oli midagi avastuslikku, mille peale te varem ei olnud emaga seoses näiteks mõelnud?

Vot see naisesus on niisugune huvitav sõna. Mis ta vastand on: kas mehesus või mehisus? Ma ei oska öelda: kui mees kirjutab mehest, kas siis on mehesus või mehisus? Või siis on see vend ja vendlus ning õde ja õelus. Pigem see, et ma ei tea, kas ma riskiksin kirjutada nüüd niiviisi mehe nahka minnes, võib-olla ma ei saaks sellega hakkama. 

Naisest naisena kirjutada on, ma arvan, ikka kuidagi lihtsam. Või siis ikkagi emast kirjutada – mingis mõttes ma ikkagi tunnen teda päris hästi. Samas see, et ma hästi tunnen, võib-olla pärsib sellist fantaasialendu, ma ei hakka välja mõtlema. Ma siiski võin mingeid asju niimoodi natuke laiendada, aga et ma päris välja mõtleksin, seda ei ole.

Aga pigem see muidugi lihtsustab. Ma ei tahaks öelda, et see mingi naiskirjandus või mis asi see üldsegi on. Öeldakse, et halb on tulla kirjandusse, kui su vanemad on kirjanikud, sest siis esitatakse sulle igasuguseid nõudmisi ja arvatakse võib-olla, et su vanemad on midagi valmis kirjutanud. Antud juhul ma võib-olla kasutasin ikkagi ära neid oma privileege, et mul olid need materjalid, mul oli see ema. Ja mulle tundus, et seetõttu on ka see kohustus – keegi teine ei saa sellise nurga alt minu eest neid asju teha. Aga noh, see naisesus ei olnud nii tähtis.

Aga kui rääkida fantaasiast, mida te juba ütlesite, et võib-olla fantaasiat nii palju kasutada ei olnud võimalik, aga see ei mõjunud ka ahistavalt. Mingid lohud inimese eluloos tuleb siiski fantaasiaga täita, mingid lüngad alati seal ju on, mida saab ainult oletustega täita. Millised need lohud olid Ellen Niidu eluloos, kus te tundsite, et hea küll, siin ma pean kasutama päris palju fantaasiat, aga ma usun, et ilmselt see on tõene, mis ma väidan?

Ma ei vasta päris küsimusele, aga kõige rohkem jäin ma tegelikult jänni selle lapsepõlvega, sest no mida mina tean nüüd oma ema lapsepõlvest rohkem kui mingisuguseid kuivi fakte. Ma võin ju fantaseerida mingeid lõhnu ja asju – noh, ma ei tea, te isegi olete väga hästi seda osanud seal oma Konrad Mäes või kus tahes –, aga siis ma lähtusin küll tema enda kirjutatud biograafiast ja sellisest lapsepõlve kokkuvõttest, kuna tema tahtis kirjutada just lapsepõlvest. Ja siis ma panin sinna vahele igasuguseid juppe, mis ma korjasin, aga ma ei fantaseerinud seal eraldi eriti.

Võib-olla kõige rohkem sai seda tehtud seal Tartu osas, ülikooli osas, mis on nagu mõnes mõttes kõige hämaram, millest ta üldse ei tahtnud rääkida. Aga seal ka ma pigem lähtusin teiste mälestustest. Seal raamatus on mõned sellised lood, mis on kirja pandud. Üks on "Piduriõli", see esimene lugu, mille ma kirjutasin vanemate poolt räägitud jutu põhjal. Eks ma siis natuke ka seal seda niiviisi tegin nagu kirjanduslikumaks, kuigi faktid vastavad tegelikkusele. 

Ja võib-olla kui ma mõtlesin, mida nad võisid mõelda või kuidas nad võisid ennast tunda, eks siis loomulikult proovisin seda niiviisi aimata. Kõik seal need ema suhted tema ämmaga või see, kuidas ta mõtles oma elu läbi, kui ta hakkas seal Jaaniga semmima ja mis südametunnistuse piinad ja kõik, seda võib nagu loogiliselt mõelda. 

See on üldse üks selline väga keeruline küsimus, selline moraali, eetika ja armastuse vahekord, et kuidas neid niiviisi lahendada. Kuidas lahendada olukord, mis ongi lahendamatu? Et ei olegi nagu head lahendust. Tema lahendas selle ma arvan, et väga hästi, mingis mõttes nagu perfektselt, aga ta teadis kogu aeg, et paljud said haiget ja mingis mõttes see nagu jäi.

Tal on üks vanapõlve luuletus, kus ta räägib, mis on temast jäänud. Üks asi oli just seal hingepiin. Tegelikult see asi nagu vaevas teda. Võib-olla see on ka mingi niit läbi selle raamatu, kust tuli fantaasiat vaevata.

Sellest tudengipõlvest rääkides. Kas see põhjus, miks ta ei tahtnud sellest rääkida, oli see, et see oli Nõukogude aeg ja poliitiliselt oli seal erinevaid tõuke- ja tõmbejõude: kas see oli see põhjus, miks ta sellest ei soovinud eriti pajatada?

Sellest ta isegi mingil määral rääkis, kuigi näiteks noh, kuivõrd teda seal läbi torude tõmmati, nagu ta ise ütles, detailidesse ei laskunud, kuidas selline terror loomingu üle käis ja kuidas sind sunniti ja lükati ja kästi kirjutada.

Aga ma arvan, et ikkagi see tema esimene abielu oli üks põhjus, miks ta ei tahtnud sellest rääkida. See oli nagu lõpetatud. Ja samas oli ju Toomas, poeg esimesest abielust – võib-olla ta ei tahtnud teda kuidagi riivata ja nii edasi. Neist asjust ei rääkinud ta peaaegu üldse. Või ütleme mingisuguseid varasemad peigmehed, ega ta nendest asjadest ka ei rääkinud. 

Mis varastest ikka rääkida.

Jah. 

Aga kui küsida selle tudengiaja kohta ja Nõukogude aja kohta poliitilises kontekstis, siis ühelt poolt te kirjutate ilma mingi kahtluseta, kuidas ta oli ju väga eestimeelne, pidas jõulusid ja nii edasi ja selles kahtlust ei ole. Teiselt poolt kirjutas ta olude sunnil noorena mitmeid luuletusi, mis olid nõukogudemeelsed, ütleme niimoodi. Siin oleks mu küsimusele kaks poolt. Esiteks te alguses rääkisite, et te hakkasite mingeid asju emas paremini mõistma. Kas poliitilised luuletused oli üks nendest aspektidest, mida te olite varem mõelnud, miks ta seda tegi ja nüüd mõistsite paremini? Ja teiseks: kuidas ta ise seda oma oma pärandit käsitles? Ma saan aru, et need hingepiinad, millest ta kirjutas, need olid ikkagi isikliku elu pinnalt tulenevad, mitte poliitilised.

Neid poliitilisi luuletusi ma nüüd ei ütleks, et ma kuidagi ümber oleks hinnanud nüüd, sest ma polnudki neid eriti lugenud, ehkki neid oli ju ajakirjanduses ilmunud küll. Aga see oli nagu selge, et see ei olnud nagu vabast tahtest lähtuv. Praegu on ju hea ette heita igasuguseid asju, miks siis niimoodi kirjutati, aga keegi ei saa oma ajast välja astuda. Kui sulle öeldakse, et nüüd kirjutad Stalini surma puhul luuletuse või me viskame su ülikoolist välja, siis noh, on nagu mõtlemise koht, et kas see on väga kangelaslik lasta ennast ülikoolist välja visata või siis see kuidagi alla neelata ja see luuletus kirjutada. See oli meil jutuks küll.

Või ütleme näiteks, et tuleb komsomoli astuda. Siis oligi valik, kas astud komsomoli või sind visatakse ülikoolist välja. Siis ta ütles, et aga vanemad olid viis aastat teda seal koolitanud ja maksnud selle eest, et tütar saaks hariduse, et kas nüüd on siis nagu õige, et ta astub sealt ülikoolist välja, et ta ise ju teab, mida ta mõtleb ja kuidas ta mõtleb. Ma olen üsna kindel, et seesmiselt ei läinud ta sellega kunagi kaasa, et nii naiivne ta ei olnud. Lihtsalt tuli niimoodi kirjutada. 

Sellest ajast on mõned väga head luuletused, millest ma ka mitte midagi ei teadnud, ma isegi ei oska öelda, miks ta neid hiljem ei avaldanud. Kui see esimene luulekogu tal ilmus, siis ta oli juba ju üle 30. Selleks ajaks olid juba teised luuletused. Ta nagu tundis, et ta nendest üle kasvanud, aga samas mitmed olid väga head. Võib-olla oleks sealt tulnud hoopis mingisugune täiesti teistmoodi luule, kui ta oleks saanud nagu normaalselt areneda, vabalt niimoodi.

Midagi kindlasti jäigi tegemata või miski ei saanudki edasi areneda. Sellest on väga kahju, õnneks me seda ei tea. Siis on seal selliseid mingisuguseid hetkemõjudest –  mingisugused Alveri mõjud või Talviku mõjud –, mida võib lihtsalt katsetusteks nimetada.

Aga kahtlemata see nende luuletuste lugemine, mida noh, neid oli üsna palju niiviisi mustanditena või käsikirjadena, mille ta oli ise ilmselt kõrvale [pannud]. Ta oli väga nõudlik oma kirjutamise suhtes, see oli võib-olla üks põhjus, miks ma ikkagi hakkasin käsitlema ka mingil määral tema loomingut. Alguses ma mõtlesin, et mina loomingut ei käsitle, seda teevad kirjandusteadlased, ma kirjutan oma mälestustest või oma kogemusest. Seal oli ikkagi liiga palju seda, millest mul jälle tundus, et tuleks kirjutada, kuna ma teadsin paljusid seoseid või tundsin ära mingisuguseid mõjutusi või mingisuguseid teemasid kõrvalt. 

See oli ikkagi esiteks huvipakkuv, teiseks mulle tundus, et ma võin midagi öelda, mida jälle teised võib-olla ei saa öelda, sest neil ei ole seda materjali sellisel kujul käes. Üks, millest ma ka oma raamatus üsna pikalt kirjutan, on see märtsipommitamisele pühendatud luuletus, millest lõpuks tuli paar väikest essentsi, aga millega mulle tundus, et ta väga pikalt vaeva nägi ja kirjutas niiviisi kümneid lehekülgi nagu ajurünnaku stiilis. Kirjutas ja kirjutas ja kirjutas sellist ebaellenlikult sünget sõjaluulet. Lõpuks ta pani selle ikkagi kõrvale, aga ütleme võib-olla tema loomingu seisukohast oli see ikkagi kuidagi oluline.

Kas nüüd, kui te olete leidnud päris palju avaldamata luuletusi ja neid avaldanud, kas olulisel hulgal jäi veel avaldamata ka?

Siin ongi see küsimus, et jäi küll olulisel hulgal avaldamata, aga nüüd kui nüüd küsida ema tahet, siis ma arvan, et ta ei tahaks, et neid avaldataks. Teisest küljest: kas on nüüd aeg anda välja selline akadeemiline väljaanne, kus kõik on sees? Võib-olla ta ka siis pööras hauas teise külje. Ma ei tea, kuidas selle asjaga nüüd on.

Ühe väikse valiku ma siin vahepeal, enne kui see raamat ilmus, olen välja andnud, kus on ka neid varasemaid luuletusi mingil määral sees. Aga plaanis oleks küll kokku panna üks selline kommenteeritud väljaanne, kus on siis tõesti ka seda varast luulet. Sellist ütleme naiivset armastusluulet, mitte väga sügavat veel, ja siis on stalinistlike luuletusi. Võib-olla kui need avaldada koos kommentaaridega, juurde panna ka neid märkusi, mis tehti luulearuteludel, mida on seal raamatus ka üsna palju juba kirjas. Mingi mõttes see on nagu enesekordamine. 

Ma arvan, see võiks ikkagi huvitav olla, aga ma ei ütleks, et see nüüd tõstaks Ellen Niitu luuletajana selles suhtes, et vaat, kus on ikka hea luuletaja. Lihtsalt see võib-olla avardaks seda tema luuletajaks kujunemist. Midagi temast see kindlasti avardaks. 

Ma küsiks veel kaks küsimust, enne kui publik hakkab maruliselt küsima. Ma küsiks teatud piirangute kohta Ellen Niidu väljakujunemises luuletajana ja luuletajana töötamises. Esimese piiranguna ma küsiks Nõukogude aja kohta. Tema kuulus põlvkonda, kelle lapsepõlv ja vanadus möödus iseseisvas Eesti riigis, aga see kõige viljakam aeg Nõukogude perioodil. Te juba natuke ka viitasite sellele, et Nõukogude aeg oli kõigile luuletajatele, kõigile kirjanikele, kõigile inimestele üleüldse takistuseks. Kui palju see teie arvates kärpis Ellen Niidu tiibu luuletajana?

Ma arvan, et kärpisid ikka ikkagi need ülikooliaegsed ajad, ütleme see 1949, 1950, 1951. See kärpis ja see kärpis niiviisi põhjalikult isegi. Need kärped jäid pikemaks ajaks. Kohati kärbiti nii palju, et tiivad ei kasvanudki enam päriselt.

Kas ta siis kartis edaspidi või tuju läks ära?

No tuju läks ära ikkagi. Kuidagi sai ikkagi nagu mingi trauma või see oli kuidagi nii vastik. Mingisugune hea periood nagu läks kaotsi.

Aga nüüd, kui ta kirjutas hiljem, ma arvan, et mitte eriti. Ma arvan, et see Nõukogude aeg teda niivõrd seal ei pärssinud, sest ta oli ikkagi ka ju väga viljakas lastekirjanik ja teatavasti lastekirjandus oli üks asi, mida nagu ei tsenseeritud, sest eks iga autor ise tsenseeris ennast juba piisavalt. Aga seal sai ennast mingisuguses ruumis tunda ju päris vabalt ja see tuli tal hästi välja. Jah, eks seal võib mingisuguseid selliseid alltekste leida, mida hea meelega sinna siis pandi, ütleme lasteluulesse ja ka täiskasvanute luulesse. 

Selles suhtes ma arvan, et mitte nii väga, ta oli selline tarmukas ja oskuslik, et küllap ta oskas seda aega niiviisi viisakalt ka ära kasutada. Võtta sealt, mida sealt võtta annab. Nagu ma juba ütlesin, nagu me teame, keegi ei saa oma ajast välja astuda ja kui sa elad kuskil 1970ndatel, mis oli vastik aeg, siis sa ei mõtle, et ma nüüd ootan veel 20 aastat, Eesti saab juhuslikult vabaks ja siis ma hakkan alles asju tegema. Sa pead need asjad ikkagi oma ajas ära tegema. Ja ongi omamoodi väljakutse need siis teha niiviisi ära, et nad on hästi tehtud, et sa ei lase ennast pärssida. Sa võib-olla mängid siis selle oma aja üle kuidagi.

Teine piirang, mille kohta küsida, on Jaan Kross. Te ka raamatus kirjutate korduvalt, kuidas Ellen Niit tegeles sellise võiks öelda eneseloobumusega Jaan Krossi nimel – et tema saaks tegutseda. Ja samas te kirjeldate väga elavalt ka seda, kuidas Ellen Niit tegelikult juhtis kogu seda elu, et see ei olnud allaheidetu elu, vaid tema vabatahtlikult tehtud valik. Tema juhtis ka sageli Jaan Krossi, nii otseselt, olles autojuht, aga ka metafoorsemal tasandil. Kuidas te ise olete seda vaadanud: kas seda saab nimetada Jaan Krossi nimel enda autoriminast teatud määral loobumiseks, sest lihtsalt aega ei ole, kuna on vaja kisselli keeta ja nii edasi?

Ma arvan, et ta ise seda niiviisi ei võtnud. Kuigi ma tean, kui tulid siia Eestisse Soomest noored feministid nagu Eva Lille, siis nemad olid šokeeritud sellest, kuidas see Ellen nüüd laseb niimoodi teha. Aga ta ise tegi seda niiviisi teatud rõõmsa mõnuga ja samas ta leidis siis need teed, et oma tööd teha.

Ta ei võtnud ju kõike enda peale, ta delegeeris väga osavalt. Kuna ta oli väga hea suhtleja ja teda hoiti, siis ta tegi seda meisterlikult. See oli ka üks meistriklass delegeerida selline majapidamine kellelegi teisele ja siis ikkagi ise leida see auk, et seda oma asja teha. 

Ma arvan, et kui seda Jaani seal tema kõrval ei oleks olnud, ma ei usu, et ta oleks olnud kuidagi parem kirjanik. Loomulikult ta ei olnud nii hirmus viljakas, kindlasti mingis mõttes ta oleks teinud rohkem, aga see oli selline terviklik elu ja ta oli selline elumeister. See ei olnud tema jaoks vähem tähtis kui see looming ja need lapsed ja kõik.

Ma arvan, et ta tundis ikkagi sellest rõõmu, ja ma arvan, et talle ei oleks meeldinud, kui Jaan oleks autot juhtinud tema asemel, sest see oleks tunduvalt pärssinud tema liikumist ja kõiki asju. No ta hea meelega ikka läks ja sõitis selle autoga ja ajas neid asju. See oli natuke asendustegevus ka mõnikord. Nagu me teame, siis asendustegevused on nii olulised asjad, mille käigus saab olulisi asju ära teha.

Nii et ta ei olnud mingisugune kannataja, tal ei olnud üldse sellist mentaliteeti või sellist ohvri hoiakut elus. Ta ei olnud ohver, ta ikkagi oli selline optimistliku ellusuhtumisega. Mingi hea sõna oli veel selle kohta, mis mulle praegu meelde ei tule. Tal oli selline tahe ja ta ei kannatanud elu käes.