Viimati, kui Mihhail Šiškin sel laval istus, vestles ta Artemi Troitskiga, kes on ka siin, ja nad rääkisid vene keeles. Nemad rääkisid vene keeles, nüüd räägime me inglise keeles. Ehk on see märk maailmas toimunud muutusest, et me oleme vene keele pealt inglise peale läinud. Ma ei räägi palju sellest raamatust.

Seda on mitmes riigis avaldatud, viimati ka Soomes ja soome keeles.

Aga kas teid Venemaal avaldatakse? Küsin sellepärast, et hiljuti tellisin internetist Mihhail Šiškini raamatu "Seinale kraabitud paadis". Esseed ja novellid. Soovitan kõigil sedagi lugeda. See ilmus mullu Moskvas, nii et Venemaal teid veel avaldatakse.

See kõlab nagu süüdistus.

See on küsimus.

Ma vastan sellele veidi hiljem. Esmalt tere kõigile ja au Ukrainale. Tänan kutsumast, olen vist kolmandat korda sel võrratul festivalil. Tänan teid tulemast.

Esmalt tahaksin rääkida paar sõna oma esimesest Tallinnas-käigust aastaid tagasi. Kirjeldasin seda oma raamatus, kuid Eestis käies meenub mulle alati see esimene kogemus, mis oli üks olulisemaid õppetunde, mille sain kogu eluks.

Olin 17 ja esimest korda armunud. Tulime Moskvast Nõukogude Euroopasse. Tallinna tänavail püüdsin inimestelt midagi küsida, muidugi küsisin vene keeles. Ma sain vastuse – see oli vaikus. Aga selles vaikuses oli kõik, mida mulle taheti öelda: et ma olen okupant, pole siin teretulnud. Ma olin nii haavatud ja alandatud, sest olin vaid 17. Ma ei ole okupant, ma olen koos teiega. Meil on sama vaenlane, Nõukogude režiim. Olen teie ja meie vabaduse poolt. Me peaksime olema koos oma ühise vaenlase vastu. Aga see õppetund oli üks tähtsamaid mu elus. Sa ei pruugi olla süüdi, aga sul on vastutus oma keele, riigi, ajaloo, vanemate ja kõige ees.

Hiljem käisin korduvalt Tallinnas, kus mu teoseid eesti keelde tõlgiti ja välja anti, aga olen ikka tänulik eestlastele, kes andsid mulle selle õppetunni. Tõdemus, et me vastutame kõige eest, aitab elada ja selles sõjas ellu jääda, sest muidugi pole ma selles sõjas süüdi. Aga mul on vastutus vene kultuuri ja keele ees, millest on saanud mõrvarite ja sõjakurjategijate keel. 

Mul on kogu elu olnud väga tugev jalgealune – see oli vene kultuur. Viimase aastaga on see ära uhutud. Te ütlesite, et me oleme nüüd tõesti teisel planeedil. Öeldes nüüd "venelased", "vene kultuur" ja "Venemaa", peame need mõisted uuesti määratlema. Kui ma nimetan end venelaseks ja olen osa vene kultuurist, pean vastama: kui on vene kultuur, siis kuidas on võimalik Butša? Meil on palju küsimusi, millele vastata ja mida arutada. 

Vastates teie lihtsale küsimusele, kuidas see Venemaal avaldati, võiksin vastata, et ühtki mu teost ei tohi Venemaal avaldada. Aga keda ma karistaksin? Asi pole üldse rahas, raha siin mängus ei ole. Aga kes loeb praegu Venemaal Šiškinit? Kõik teavad, et ma olen välisagent ja režiimi vaenlane. Seega, inimestel, kes praegu Venemaal Šiškinit loevad, aitab see äkki ellu jääda ja mingil moel protestida. Ei tea, kaua mind Venemaal avaldatakse, äkki on homme lõpp, aga kuni leidub inimesi, kellele selle välisagendi ja Putini režiimi vaenlase teosed on olulised, rõõmustan, et neid vene keeles loetakse.

See polnud süüdistus. Ma loodan, et venelased loevad teid. Kuigi te kirjutasite selle raamatu lääne lugejaskonnale, sest kirjutasite selle saksa keeles, oleks venelastel väga vajalik ja kasulik seda lugeda.

Vaadake, kui algab sõda, jäävad kultuur ja kirjandus alati kaotajaks. Saksa kirjandus ei peatanud fašismi, vene kirjandus Gulagi. Kas kõik minu ja mu kolleegide vene keeles avaldatud raamatud võinuks seda katastroofi ära hoida? Ei. Sest inimesed, kes sooritasid neid sõjakuritegusid Butšas Ukrainas, ei teinud seda sellepärast, et on palju Dostojevskit lugenud.

Ja selle raamatu kohta ütleksin ma paar sõna. Ma kirjutasin selle saksa keeles. See ilmus 2019. aastal Saksamaal. Miks ma selle kirjutasin? Sest olin lugenud või püüdnud lugeda niinimetatud Venemaa-ekspertide raamatuid, kes olid aastaid seletanud lääne lugejatele ja poliitikutele, kuidas Putiniga käituda: et peaks sildu ehitama. Sildu kellele? Sellele agressorile ja sõjakurjategijale? Nende Venemaa-ekspertide pärast oleme praegu selles sõjas.

Püüdsin lääne lugejaile seletada, kes on Putin, mis toimub ja miks me oleme sõjas, mis algas tegelikult aastal 2014. Seletasin Venemaad ajaloo ja oma perekonna ajaloo kaudu ning kaks viimast peatükki olid pühendatud tulevikule.

Saksa keeles on kaks grammatilist tulevikuvormi: esimene ja teine. Esimene kajastab tegelikku ja teine seda, mis võib tulla. Kirjeldasin eesseisvat esimeses. tulevikus ja nüüd ongi see tulevik käes. Kahjuks läheb kõik mu stsenaariumi järgi.

Nüüd on see raamat ilmunud mitmes, sealhulgas ka jaapani keeles. Sõnagi muutmata kirjutasin vaid sissejuhatuse, ees- ja järelsõna. Olen rõõmus, et see on Eestiski lugejaid leidnud.

Te olete aastakümneid võõrsil elanud. Paljud on pärast täiemahulise sõja algust Venemaalt lahkunud. Varemgi, juba tsaariajal lahkusid venelased. Kui lubate, kasutan võrdluseks teie raamatu pealkirja "Seinale kraabitud paadis". See on vana legend vangist, kes kraapis seinale purjepaadi ning ükspäev polnud kongis vangi ja ka paat oli seinalt läinud. Ta seilas paadiga minema. Paljud venelased on Venemaalt lahkunud. Miks on lahkunud palju ajusid ja südametunnistust? Tihti on ajud ja südametunnistus samas kehas. Tavaliselt heidab terve keha kahjuliku sissetungija välja, aga Venemaa heidab tervislikud osakesed välja ja need lahkuvad. Miks lahkuvad südametunnistuse ja ajudega inimesed?

Nii et selle seletamiseks pidin ma raamatu kirjutama? Aasta tagasi, kui see sissetung algas, oli maailm jahmunud ega mõistnud, miks venelaste hulgad ei avalda tänaval meelt. Seda tegid vaid mõned ja nemad on nüüd vangis.

Seda saab seletada hirmuga, sest inimesed kartsid. See on põlvkondi olnud venelaste peamine ellujäämisstrateegia. Vaikides võid ellu jääda, sest võimu vastu protestida pole mõtet. Sa oled võimu vastu tühi koht. Parem on vaikida. Puškin sõnastas selle ellujäämisstrateegia oma ajaloodraama "Boriss Godunov" viimases reas: "Rahvas vaikib".

Aga siis, septembris ja oktoobris, algas mobilisatsioon. Me nägime, kuidas sajad tuhanded läksid kuulekalt ukrainlasi tapma ja ise surema. See pole enam ellujäämisstrateegia. Mis see oli?

Enamik venelasi on lihtsalt rikkis ajamasinas kinni. Nad elavad minevikus, sest tänapäeva inimkond vastab inimsuse põhiküsimusele "Mis on headus ja mis kurjus?" isikliku teadvuse läbi. Mul on isiklik vastutus otsustada, mis on hea ja mis kuri. Kui minu rahvas teeb riigis halba, olen ma oma rahva ja riigi vastu. See on mu isiklik otsus.

Kuid enamik venelasi samastub hõimuga. Vaimselt elavad nad minevikus: meie hõim on alati hea, selge see. Teised hõimud tahavad meid hävitada ja tappa, hävitada meie kultuuri ning teha meist orjad. Aga me ei vastuta ühegi otsuse eest. Meil on pealik, khaan või tsaar, kes otsustab kõige üle. Meie võitleme vaid kodumaa eest vaenlaste vastu nagu vanaisadki. Vanaisad kaitsesid meie maad Saksa fašismi eest ja meie kaitseme teda NATO fašistide ning Ukraina natside eest. Sellist kodumaa-armastust on kuritarvitanud kõik diktaatorid, eriti Venemaal.

Minu isa läks 18-aastaselt sõtta, et kaitsta oma kodumaad. Ta kaitses Stalini fašistlikku režiimi, mis tappis tema isa — mu vanaisa tapeti Gulagis. Ta oli elu lõpuni uhke, et vabastas Euroopa fašismist. Ta ei saanud tunnistada, et nad tõid "vabastatud Euroopasse" uue fašismi. Nad ei tunnistanud end fašistideks: me oleme head ja nemad on fašistid.

Nüüd on propagandal sama muster: meie oleme head ja nemad fašistid. Kuidas sa ütled, et nad ise on fašistid? Ütled, et see kõik on valed ja propaganda: "Andkem venelastele alternatiivsed infoallikad, nad vajavad tõtt." Venelastel oli aastaid võimalik hankida teistsugust tõtt. Meil oli telekanal Dožd, Ehho Moskvõ, ajalehed jne. Aga nad pidid valima kahe tõe vahel.

Kujutlege, et teie poeg langes 2014–2016 või praegu Ukrainas. Teil tuleb valida kahe tõe vahel. Ühe järgi on teie poeg fašist. Ta tappis Ukrainas inimesi, kes tahtsid olla vabad, rajada demokraatlikku riiki, minna maailma, Euroopasse. Ja teie olete fašisti vanemad, häbi teile!

Teine tõde: teie poeg on sangar. Natsid tahtsid venelased maha tappa, hävitada Vene tsivilisatsiooni, keelata vene kultuuri, Puškini, Tšaikovski, Rahmaninovi. Tema kaitses seal oma kodumaad ja teie olete sangari vanemad. Olge selle üle uhked. Kumma tõe valiksite teie? Kuidas siis seletada neile, venelaste enamikule, kes toetavad seda "sõjalist erioperatsiooni"? Kuidas seletada, et nemad on fašistid?

Ütlesite, et venelased keskenduvad isamaa-armastusele jne. Teie vana sõber Mihhail Epstein kirjutas ühes essees, et Venemaal pole elu- ja tulevikukultuur, vaid surma- ja minevikukultuur. Ta ütles, et ehk on Venemaa liiga suur, et seda armastada, ning et inimesed armastavad surnuid: matuseid, kõnesid, mausoleume jne. Äkki nad püüavad praegu jälle luua uut rahvust? Uudistes ju räägitakse, et rajatakse uut ideoloogiat. Ülikoolides hakatakse andma uut patriootlikku kursust, patriootilise isamaa haridust jne. Kuidas see nii kaugele on läinud? Ühes teises essees ütles Epstein, et kui kunagi oleks olnud Novgorodi, Rjazani ja Vladimiri Venemaa, mitte impeerium, oleks ajalugu teistsugune. Ehk on Venemaa liiga suur, et olla Venemaa. 

Mida me mõistame Venemaa all? Mis on meie silmis Vene kultuur? Praegu on Venemaal täpselt sama poliitiline süsteem, mis tuhat aastat tagasi – uluss, Kuldhordi osa. Väga lihtne, see on püramiid: khaan, tsaar ja orjad. Kõik on orjad: ei õigusi, ega eraomandit ega midagi.

Millegi omamist võimaldab ustavus, seda minetades kaotad kõik. Oleme ju Mihhail Hodorkovski pealt näinud, kuidas see käib. See süsteem on puhas vägivald ja selle ainus ideoloogia on võim – võimul olemine ja võimu saamine, ei miskit muud. Rahvas jaoks on oluline küsimus, kas meil on praegu tsaar või ei, sest ilma tsaarita on anarhia ja kaos. Seepärast on meil kord.

19. sajandi vene kirjanduse jaoks olid tähtsaimad küsimused, niinimetatud neetud vene küsimused, romaanide pealkirjad: "Mida teha?", "Kes on süüdi?". 150 miljoni kirjaoskamatu talupoja jaoks oli, on ja jääb põhiküsimuseks see, kas tsaar on ehtne või vale. See on neile kõige olulisem.

Kuidas tõestada, kas tsaar on ehtne? Sõjas saadud võiduga. Me sõdime kogu aeg terve maailmaga ja kui me võidame, on tsaar ehtne. Stalin võis tappa miljoneid, aga saavutas suure võidu ja on tänini armastatud. Läänes armastatud Gorbatšov kaotas Afganistani sõja ja külma sõja. Ta on venelaste seas tänini põlatud. Nii see käib ja sel süsteemil pole kultuuri vajagi.

Miks vajas Stalin Šostakovitšit? Ta ei armastanud tema muusikat. Stalin ei sallinud tema muusikat, see oli pärast sõda keelatud. Aga sel süsteemil olid vaenlased, Stalini impeeriumil Ühendriigid. Seepärast taheti läänes näidata süsteemi inimlikku palet. Et saata keegi Ühendriikidesse rahukongressile, leiti Šostakovitš ja saadeti Ameerikasse. Šostakovitš pidi kehastama Stalini režiimi inimlikku palet.

Vene kultuuri põhivaenlane on Vene riik. Nüüd peab jälle Venemaal kultuuritegelaseks jäädes laulma isamaalisi laule, vaikima või välja rändama. Ja alati on üksainus asi, millega vaikusele vastu hakata, sest süsteem vajab vaid vaikivaid orje. Ainus, millega saab vaikusele vastu hakata, on sõna. Sõna on Venemaal rohkem kui sõna ja kirjandus rohkem kui kirjandus. See on ainus režiimivastane relv. Nüüd pole Venemaal enam kultuuri, sest neid ei huvita. Nad on kogu maailmaga sõjas ega vaja enam kultuuri.

Nad on loonud oma kultuuri, aga väljarändamisest rääkides...

Kas te nimetate kultuuriks seda, mille nad on seal loonud?

Kõike võib nimetada kultuuriks, see on lihtsalt niisugune kultuur. Väljarändamisest rääkides: venelase saab eraldada Venemaast, aga kas ka Venemaa venelasest? Inimese saab eraldada impeeriumist, aga impeeriumi inimesest? Küsin sellepärast, et mõned Venemaalt lahkunud liberaalsed opositsionäärid on oma väljaütlemiste põhjal impeeriumimeelsed. Mõni on öelnud, et läheb ka rindele, kui Venemaa piirid ohtu satuvad, pidades silmas praegust, imperialistlikku Venemaad.

Küsin seda sellepärast, et asume kahe tsivilisatsiooni piiril. Üks on läänekristlik tsivilisatsioon ja teine õigeusklik tsivilisatsioon. Venelased ütlevad praegu, et Venemaa on riigitsivilisatsioon. Olen nõus, see on eraldi tsivilisatsioon. Aga tsivilisatsioonid ei tunnista samas kohas teist tsivilisatsiooni. Nii et Venemaalt lahkudes satuvad venelased teise tsivilisatsiooni. Kas nad jäävad venelasteks, sest venelasi on erinevaid? Eestiski on Putini-meelseid venelasi ja isegi Putini-meelseid eestlasi. Berliinis avaldasid venelased meelt Putini poliitika ja sõja poolt.

Ärge rüvetage nii kauneid sõnu nagu kultuur ja tsivilisatsioon. Minu jaoks pole see tsivilisatsioon. See on absoluutselt ebainimlik süsteem, mis on puhas vägivald. Vanglatsivilisatsioon, kui tahate öelda sõna tsivilisatsioon. See on riik, mis elab sajandeid ühe vanglaseaduse järgi: kui sa oled teistest tugevam, siis võtad kongis parima koha, jätad nõrgemad toidust ilma ja nemad istuvad kongis halvimal kohal. Nii töötab Vene tsivilisatsioon.

Vaadake, kuidas tuli Venemaale kultuur. Alles 18. sajandil, sest meil oli tsaar Peeter. Ei tea, miks keegi ta Peeter Suureks kuulutas, tema avas akna Euroopasse, aga ta ei avanud akent mitte balletile ega ülikoolidele. Ta sõdis läänega, aga orjanduslik süsteem ei suutnud midagi toota. Neil oli vaja sõjatehnikat, et lääne vastu sõdida, Peeter pidi ostma selle sõja jaoks tehnikat, kahureid. Koos kahuritega tulid 18. sajandil Euroopast inimesed, kes tõid kaasa võrdsus-, vendlus- ja vabadusidee. Nõnda oli küsimus vaid ajas, millal mingi osa venelasi need ideed vastu võtab. Nii on 200 aastat kaks eri rahvust rääkinud sama vene keelt, jaganud sama Venemaa territooriumi ja pidanud end venelasteks, aga vaimselt ja psühholoogiliselt on nad täiesti vastandlikud.

Väiksem osa hindab Euroopat ja tahab elada nagu Šveitsis, aga enamiku maailmavaade on see, et me oleme saar, Püha Venemaa, kesk vaenlaste ookeani, ning meid võib päästa vaid tsaar või Kreml. Aga teised venelased on välisagendid. Me peame põlvkondade viisi kodusõda ja kaks korda oleme meie võitnud. 

Veebruaris 1917 saime esimese võidu. Me kuulutasime Venemaa vabariigiks. Venelased said õigused, see oli maailma kõige vabam riik. Vene naised said õigused, mis Šveitsis anti 70 aastat hiljem. Meie jaoks oli see demokraatia ja riigiõiguse idee. Aga miljonite vene talupoegade jaoks oli see vaid anarhia ja kaos. Anarhias ja kaoses on võimatu elada, seepärast kuritarvitas Vene ajalugu bolševikke ja marksiste oma ideedega kehtestada Venemaal taas kord, rajada seesama Kuldhordi-aegne uluss.

Teine võit oli augustis 1991, see oli juba minu põlvkond. Mäletan seda võrratut tunnet, et Venemaast saab demokraatlik riik. Venemaa liitub lõpuks taas maailmaga. Olime lihtsameelsed, sest arvasime, et Venemaa okupeerisid kommunistid. Kommunistide kadudes saame vabaks ja teiste eurooplaste sarnaseks. Aga kommunistid olime meie. Nii oli see järjekordne põgus võit meie n-ö Euroopa venelaste jaoks. Termin ju ei loe. See "demokraatia" kehtis vaid paar aastat, sest rahvastiku enamuse jaoks oli see kaos ja kord. 

Nii on võimatu elada ja Jeltsin mõistis seda. Et saada tsaari legitiimsus – ning Venemaal ei saa legitiimsust valimiste läbi –, pidi ta tõestama oma võitu. Kindralid ütlesid talle, et vallutavad Groznõi kolme tunniga, ja alustasid esimest Tšetšeeni sõda. Teate isegi, mis juhtus. Jeltsin polnud ehtne, vaid valetsaar. Järgmine tsaar pidi tõestama oma legitiimsust võiduga. 

Mäletate, kuidas Putin võimule tuli? Sõja alustuseks tekitati plahvatused Moskva ja teiste linnade elumajades. Ta alustas sõjakurjategijana oma rahva vastu. Teine Tšetšeenia sõda oli puhas genotsiid, aga tegi temast legitiimse tsaari. Ta pidi seda üha uuesti tõestama ning Krimmi annekteerimise üle rõõmustas rahvas, et Krimm on meie. Ta pidi seda jälle tõestama ja kindralid lubasid kolme päevaga Kiievi vallutada. Te ju teate, mis juhtus.

Iga diktaator kaotab sideme reaalsusega, sest saab vaid infot, mida tahab saada. Kui Putin oleks teadnud, mis juhtub, poleks ta seda invasiooni alustanud. Aga ta alustas ja on nüüd selles olukorras. Sõda kestab, kuni Putin on Kremlis. Kui Putin kaob, lõpeb sõda Ukraina jaoks, ja ma olen Ukraina suhtes optimistlik, sest kogu maailm oma relvadega aitab Ukrainal taastada seda, mille Vene armee hävitas. Ja Vene piirile ehitavad ukrainlased kõrge müüri. Aga ma olen pessimistlik ses suhtes, mis juhtub pärast sõda teispool seda müüri. 

Tänavu ma taipasin, mida mõtles Kazimir Malevitš oma "Musta ruuduga". Kunstnik tunnetab tulevikku. Mis oli tema tulevik? Esimene maailmasõda, veriseim kodusõda, Gulag. Nüüd ongi Venemaa see must ruut.

Vähemalt on pisutki lootust, kui olete Ukraina suhtes optimistlik – Venemaa taustal. Venemaa probleem on vist selleski, et ta tuleks dekoloniseerida. Aleksandr Etkind on kirjutanud terve raamatu Venemaa koloniseerimisest. Häda on selles, et režiim valitseb seda nagu kolooniat. Nad kandivad raha võõrsile jne, nagu metropol tegi kolooniatega. Millisena näete teie tulevikku? Mingisugune tulevik on ju igatahes. Te ütlesite ühes essees, et Venemaal on alati segadus, mis katkeb vaid hetkeks, et hinge tõmmata. Kas praegu on segaduste aeg, segadustevaheline aeg või järgmise segaduse ootus?

Gogol oma "Surnud hingedes" võrdles Venemaa tulevikku lendava troikaga. Tema jaoks oli tulevik kõige õnnelikum 20. sajand. Aga meie jaoks, meie sotsiaalajaloolise kogemuse juures, on tema tulevik Venemaa kohutav 20. sajandi minevik. Nüüd ei võrdleks Gogol Venemaad mitte troikaga, vaid metroorongiga tunnelis, mis liigub vaid kahes suunas. Siin on kord ehk diktatuur ja siin on püüe kehtestada Venemaal demokraatiat ehk kaos ja anarhia. 

Me nägime, kuidas see rong liikus 20. sajandil Tsaari-Venemaa korrast 1917. aasta suvesse ja kaosesse. Siis läks ta tagasi Stalini impeeriumi ning siis läks meie põlvkond selle rongiga ürituseni rajada Venemaal 1990. aastail demokraatiat. Nüüd nägime, kuidas rong sõitis tagasi Putini režiimi, ning saame aru, mis oleksid järgmised peatused. Nüüd on meil Venemaal see stabiilne varaste püramiid, kuni tsaar kaob. Pärast seda tuleb jälle segadus, sest järgneb sõda võimu pärast.

Venemaa laguneb igal juhul. Vene Föderatsioon on uutest riikidest tiine, nagu oli lõpuaja NSV Liit. Rahvusvabariigid nagu Tšetšeenia, Põhja-Kaukaasia ja Tatarstan saavad iseseisvaks. Kas neis uutes riikides võidab demokraatia? Kahtlen, sest on mõned tingimused, et sünniks demokraatlik riik. Praegu on sõda, nii et põhitingimus oleks täielik rahvusliku süü tunnistamine. Süü täieliku tunnistamiseta pole lootustki, et sünniks uus demokraatlik Venemaa.

Ma ei kujuta ette, et uued Putinid, kes järgnevad praegusele, läheksid Butšasse, Kiievisse, Prahasse või Budapesti ja heidaksid põlvili nagu Saksa kantsler. Vaja on vabu valimisi. Kes need läbi viib? Mõni Kadõrov? Kes võidab need vabad valimised? Läänelikud demokraadid nagu Kasparov või Hodorkovski? Rahva silmis on nad riigireeturid ja välisagendid. Nemad ütleksid: "Teeme demokraatia jälle suureks." Rahvas vastaks: "Ei, 1990. aastatel oli demokraatia. Me teame, mis see on." Või võidaksid valimistel patrioodid nagu Strelkov või Prigožin, kes ütleksid, et teeme Venemaa jälle suureks, me kaotasime selle sõja, kuid me peame selle võitma, me lubame, et kehtestame Venemaal viimaks korra.

Demokraatia nõuab kriitilist hulka kodanikke, kes teavad, mis on demokraatia ja õigusriik. 2011. aastal toimus Venemaal niinimetatud lumivalge revolutsioon. Ma veetsin selle aasta Venemaal. Käisin võrratul meeleavaldusel Sahharovi prospektil ning nägin sadat tuhandet noort ja imelist inimest. See oli rahulik meeleavaldus, nemad olid uue demokraatliku Venemaa kodanikud, aga see oli rahulik meeleavaldus ja me teame, mis juhtub rahulike meeleavaldustega Minskis Valgevenes. Rahulikul meeleavaldusel pole vägivalla vastu lootust.

Kus on nüüd need 100 000 noort, kes olid siis Sahharovi prospektil? Nad rändasid välja ja see ongi režiimi poliitika. See kriminaalne režiim on õppinud nõukogude režiimi vigadest. Me kasvasime vanglas, olime orjad ning võimud vajasid orje, aga 1990ndate kriminaalne diktatuur ei vajanud inimesi üldse. Nad müüsid gaasi ja naftat ning said läänest raha. Milleks jagada seda raha rahvaga? Ei.

Te ju mäletate tollase presidendi Medvedevi sõnu: "Kes pole rahul, mingu ära. Piirid on lahti." Avatud piirid on Venemaa uuendatud režiimi leiutis – kes pole rahul, lasku jalga. Viimase 20–30 aasta jooksul on miljonid venelased, haritud, ettevõtlikud ja hakkajad inimesed Venemaalt lahkunud. Nüüd edendavad nad USA, Iisraeli või Saksamaa ühiskonda. 

Ma ei näe demokraatial võimalust lähituleviku Venemaal võita. Küll aga võib sündida uus diktatuur, sest diktatuur ei sünni nii, et diktaator tuleb ja ütleb: "Ma olen nüüd teie diktaator." Ma ei kujuta ette, et Šveitsis tuleks keegi rahva ette ja ütleks: "Ma olen teie diktaator, kuulake mind." Rahvas naeraks, saadaks ta põrgu ja olekski kõik.

Kuidas sündis diktatuur 1920ndatel Saksamaal ja 1990ndatel Venemaal? Kaosega ja korraihalusega. Rahvas tahab kõva kätt, kes kehtestaks korra. Sama asi juhtub pärast Putinit. Muidugi tuleb mõni kõva käsi, kes ütleb, et paneb korra maksma. Ja lääne demokraatiad suruvad nende uute Putinitega kätt, sest nood lubavad läänele kontrolli tuumarelvade üle.

Nii et te ennustate segaduste aega ning olete ses mõttes ühte meelt ühe Wagneri omanikuga, kes ütles ka, et tuleb segadus. Aga igatahes arvan ma, et Venemaal on tume tulevik. Ilmselt ei tule üks diktaator, vaid salk inimesi võtab võimu. Aga on ka võimalus, et Venemaa jagatakse eri üksusteks, sest Vene juhtkond tegi selle vea, et palus kohalikel võimudel luua oma üksused ja saata Ukrainasse. Need üksused on naastes piirkondlikud, nii et põhimõtteliselt on meil väed, mis on ustavad kohalikele juhtidele.

Meil on kõik valmis kriminaalseks sõjaks ja see sünnib nii. Me nägime seda Donbassis aastatel 2015 ja 2016. Teil on oma tankla, kuni tulevad mehed Kalašnikovidega ja ütlevad, et see on nende oma. Sama asi toimub igal tasandil üle kogu riigi. Me näeme, kuidas praegu on igal kuberneril oma armee.