Tere päevast kõigile. Mul on suur au ja privileeg olla siin Kate Mosse'iga, kes on kirjutanud kümme lühijutukogu ja romaani ning neli aimeteost. Enne kui räägime kirjanik Kate Mosse'ist, tahaksin küsida lugeja Kate Mosse'i kohta, sest ma tean, et te olete kirglik lugeja. Teil on YouTube'i kanal Mosse On a Monday. Te lugesite kurikuulsalt palju Covidi ajal. Kuidas te seda kommenteeriksite?

Jah, ma ütleksin, kui küsitakse, mida ma tegin, siis oleksin kirjutanud passi lugeja, aga tavaliselt ei saa lugejana raha teenida. Ma loen iga päev. Ma ei kirjuta iga päev, aga ma loen iga päev. Pandeemia ajal oli võimalus lugeda, sel moel kodust põgeneda oli mulle päästerõngaks. 

Ma kirjutan seiklusjutte, peamiselt naiste lugusid. Ma kirjutan gooti lugusid ja tondijutte, ma ei kirjuta tegelikult kriminaaljutte. Nii et minu maiuspalaks on detektiivijutud. Agatha Christie, Ngaio Marsh, Josephine Tey, Dorothy L. Sayers – kuldse ajastu naiskirjanikud.

Pandeemia ajal lugesin ma 280 kriminaalromaani. Ma ei tea, kuidas teiega oli, aga mina ei saanud tihti und. See oli kõigele toimuvale mõeldes keeruline. Ma lugesin öö otsa. Lugeda meeldis mulle juba lapsena ja ma olen samas vaimus jätkanud.

Kui te öö otsa loete, siis kas see ei lase see teil magada, sest teil on nii huvitav ja te tahate teada, mis toimub, või kas see ei lase teil magama jääda, sest teile tundub, et keegi on voodi all?

Ei, see on väga inglaslik asi. Ma ei tea, kas kuulajate seas on inglasi või kas te teate seda. Seda teab ka minu sõber Jill, kes tagumises reas istub, aga öösel lugemise võlu seisneb selles, et süüa öösel kell 3.30 röstsaia Marmite'i võidega. See on kõige inglaslikum asi. Kella pooleneljane röstsai Marmite'iga. Ja pärast selle söömist võin ma magama minna. Ma tean, et kõik kas vihkavad või armastavad Marmite'i.

Teie ilmselt armastate seda. Te mainisite juba Agatha Christiet. Selle kohta tahtsingi küsida. Ilmus see kogu miss Marple'i lugudega. Kui teil Agatha Christie fännina avanes võimalus miss Marple'i lugu kirjutada, siis kuidas see välja kukkus? Kas oli raske õiget tooni leida või sukeldusite sellesse, sest teadsite juba, kuidas miss Marple'i lugusid rääkida?

Selle lühijutukogu otsustasid avaldada Agatha Christie pärandvara haldurid. Juhataja on tema lapselapselaps, nii et see on ikka perekonnas. Neil on kõige üle väga kindel kontroll. Paljud teist kuulasid just suurepärast Anthony Horowitzi. Tema mugandas juba ammu Agatha Christiet televisioonile.

Meile anti lühijuttude jaoks väga selged juhtnöörid. Nad otsustasid pöörduda 12 naiskirjaniku poole. Meil paluti kirjutada oma versioon miss Marple'ist, aga me saime neli reeglit. Esimene oli see, et lugude tegevus pidi toimuma Agatha Christie miss Marple'i ajastul. Me ei saanud kirjutada tema lapsepõlvest, tegevus pidi toimuma alates esimeste lugude ilmumisest 1920ndate lõpus kuni 1960ndate ja 70ndateni. See oli esimene reegel. Teine reegel oli, et armuafäärid on keelatud. Nad aimasid, et hakkaksime kõik miss Marple'iga hullu panema. See oli teine reegel. Kolmandaks oli tal keelatud Poirot'ga kohtuda. Me ei saanud neid kokku viia. Ja veider neljas reegel oli see, et kui vähegi võimalik, siis meeldiks neile aiandusteema.

Miss Marple'i fännid teavad, et ta armastab oma aeda väga. Kes mind tunnevad, teavad, et mina seda ei oska. Ma oskan väga hästi oma aias istuda ja seal veini juua, aga ei midagi muud. Ma palusin oma hiilgavat abikaasat Greg Mosse'i, kelle kirjutamiskursusel te ehk käisite ja kes on samuti hiilgav aednik, et ta annaks paar näpunäidet. Minu loo nimi on "Happelise mulla mõistatus". See räägib sellest, mis mullas teatud taimed õitsevad, teised aga elada ei suuda.

Kõik 12 kirjanikku tegid sama asja. Kõigepealt lugesime kõik [Miss Marple'i raamatud] uuesti läbi. Mulle see sobis, sest olin kõik hiljaaegu uuesti üle lugenud. Marple'ist ilmus ainult 12 romaani ja on käputäis lühijutte. Palju vähem kui Poirot' kohta. Ja meie kõigi arust oli tähtis, et meie miss Marple oleks austusavaldus Agatha Christiele, et me ei muudaks teda.

Aga mina ütleksin – Agatha Christie vihkaks seda sõnakasutust –, et Miss Marple on kirjanduses suur tunnustamata kangelanna. Ta on üks väheseid vanemaid naisi, kes esineb täiesti iseendana. Ta pole kellegi ema või vanaema, ta ei istu samovariga nurgas nagu mõnes Tšehhovi loos. Ta on aktiivne, nutikas ja sihikindel. Ja ta ei muuda kunagi oma moraalset vaatenurka.

Mina olen alati imetlenud vaprust, mida nõudis vana daami paigutamine lugude südamesse. Esimene kord ilmub miss Marple minuvanusena – ma olen vanem, kui välja paistab. Miss Marple on pisut üle 60. Praegu ei nimetaks teda vanaks, aga siis oli lugude 60-aastane naispeategelane, kes polnud abielus ega ema, midagi ebatavalist. See oli tõeline privileeg, et mind kutsuti osalema.

Te mainisite teemasid, mida oli lubatud sisse panna ja mida mitte. Teie olite pisut kelmikas, sest teie jutus on armastuslugu, ainult et mitte miss Marple'iga. Te rikkusite seda reeglit.

Jah, aga see ongi reegli mõte. Kirjanikud peavad neist kuidagi mööda hiilima, sohki tegema.

Kui tähtsad on teile reeglid teie enda kirjutatus? Kui te olete kirjutamishoo sisse saanud, siis kas on mingid reeglid, et ärkate hommikul, võite ainult ühe lonksu teed võtta ja siis peate kirjutama? Või kas teete endale reegleid?

Ei, tegelikult mitte. Ma usun, et mõnele meist on see tõeline privileeg, et saame olla täiskohaga kirjanikud. Keegi ei kirjuta eesmärgiga end sellega ära elatada. Või kui sul on see plaan, siis pole see ehk sinu jaoks, sest peaks olema kirg lugu rääkida, meelt lahutada või teadmisi edasi anda. Mis tahes suhtumine on.

Mina sain "üleöö edukaks" 45-aastaselt. Siis kirjutasin ma romaani "Labürint", mis peagi pärast ilmumist tõlgiti ka eesti keelde. Enne seda kirjutasin ma romaane teise töö kõrvalt, siis aga sain järsku mööda maailma reisida, mind tõlgiti 40 keelde. Kui see juhtub sinuga vanemas eas, siis ei pea sa seda loomulikuks. Sul on meeles, et seda teha on suur õnn.

Nii et kui mina raamatut kirjutan, siis on suur osa kirjutamisest siin, minu jalgades. See nõuab uurimistööd ja ajalooga tutvumist, sest minu teosed on enamasti ajaloost inspireeritud. Ma pean neid kohti külastama ja ringi sõitma, ma pean 13. sajandi elu oma nahal tunnetama. Hetkel kirjutan ma 16. sajandi romaanisarja ja minu uus romaan "Kummituslaev" ilmub juulis. Selle tegevus toimub piraadilaeval, kus on naispiraadid.

Ma püüan alati leida tundmatut naisajalugu. Sellest saab minu loo süda, ent tegelased on väljamõeldud. Ja siis lasen lool lipata. Minu kirjutamise aluseks on paljuski kõndimine, reisimine, uurimistöö, raamatukogudes ja arhiivides käimine. Aga kui ma kirjutamiseks maha istun, siis kirjutan iga päev. Ma alustan kell pool neli või neli hommikul, ma joon kaks tassi kanget musta kohvi, ikka veel suhkruga – kõik teised on loobunud, aga sel kellaajal on suhkur kohvis tähtis – ja ma kirjutan nii kaua, kuni tunnen, et ma ei suuda sel päeval enam füüsiliselt kirjutada.

Minu esimene mustand rajaneb puhtalt emotsioonidel. Ma tean, mis laadi romaani ma kirjutan, ma tean ajaloolist tausta, ma tean, mis tundeid ma tahan lugejas tekitada, aga ma ei tea tegelikult lugu. Kirjutamise esimene osa, esimene mustand, on loo avastamine. Teine mustand on intellekt – siis tuleb otsustada, et see osa loost ei sobi siia. Tavaliselt on mul liiga palju kurje preestreid, kuut pole vaja, ühest piisab. Panen selle paika. Kolmanda mustandi ajaks tean juba, millest raamat tuleb.

Kujutage näiteks ette, et ehitate maja. Ei saa alustada tubade sisekujundusega. Enne on vaja nelja seina, uksi, aknaid ja katust. Kui see on olemas, saad sellest oma kodu teha. Minul käib see samamoodi. Ma olen väga distsiplineeritud, ma ei ütle kunagi, et täna pole tuju. Ma lihtsalt teen seda, sest see on imeline töö. Ära vea oma lugejaid alt, lihtsalt kirjuta oma raamatut.

Te ütlesite, et kirjutamine on jalgades. Kindel pind on ülitähtis. Te olete väga organiseeritud ja distsiplineeritud, aga kui pind jalge alt kaob, siis kust te seda otsite? Mis on teie turvaline koht? 

Tegelikult ongi kõndimine. Paljudel kirjanikel aitab kõndimine fantaasia valla päästa. Tihti kujutatakse ette, et kirjanikud on laua taga kössis, ämblikuvõrgud näo küljes rippumas, habemed on nendega koos. Aga minul aitab liikumine kõike muuta. Kui ma satun raamatus tõesti sellisesse kohta – eriti kuna ma kirjutan päris ajaloost ning naiste seni kuulmata või vähe kuuldud lugudest, siis on see tihti päris masendav ja ärritav – mõtlen vahetevahel, et pean sellest eemale astuma.

Eriti kui ma kirjutasin oma romaani "Tsitadell". Selle inspiratsiooniks oli vastupanuliikumine Edela-Prantsusmaal Carcassonne'is. Romaan sündis sellest, et me veedame palju aega Carcassonne'is ja ma märkasin, et kõik suurima linna tänavad olid vastupanuliikumise võitlejate järgi ümber nimetatud. Teatavasti on tavapärane austada neid inimesi, kes meie pärast oma elu ohverdasid. Ajalugu pannakse seintele, sest see on midagi elusat. Aga seal on ausammas, sest kõik saadi samal päeval kätte, mis tähendab, et nad ilmselgelt reedeti. Taanduvad natsid hukkasid nad jõledal moel. Nad taandusid samal õhtul, aga leidsid aega, et kõik hukata neile käsigranaate suhu pannes. Tahtlikult, et neid ei saaks tuvastada. Absurdne ja võrreldamatu õelus. Kõik mehed on aastate vältel tuvastatud, nende nimed on ausambal. Aga kõige all on rida, mis inspireeris romaani. See ütleb lihtsalt "ja kaks tundmatut naist". 

Me teame, et vastupanuliikumises oli palju naisi, aga ainult seitse prantsuse naist said vastupanuliikumises kuldordeni, sest paljud naised ei tahtnud pärast sõja lõppu sellest rääkida. Naised peavad seda tihti ärplemiseks. Naisajalugu kadus sel moel.

Kui ma seda romaani kirjutades lõpule lähenesin, olin ma endast väga väljas. Ma astusin oma arvutist eemale ja käisin väljas. Ma elan Sussexis ja kirjutasin ka Carcassonne'is. Ma lihtsalt jalutasin metsas, ma ei kuula midagi, ei muusikat ega taskuhäälinguid. Eesmärk on kuulata mineviku kajasid. See aitab mul jälle jalgealust leida ning annab mulle energiat looga jätkata.

Te mainisite tundmatuid vastupanuliikumise naisliikmeid või tundmatuid naisi liikumises. Te olete kirjutanud ka raamatu "Naissõdalased ja vaiksed revolutsionäärid" ning käite nüüd selle raamatuga turneel. Te olete teinud sellest individuaalse teatrietenduse, mis sobib teie ajalooliste romaanidega väga hästi kokku. Mis on selle raamatu sünnilugu? Ma tean, et sellega seostub ka midagi isiklikku, sest kui ma ei eksi, on kõik peatükid pühendatud Lilyle, kes on teie vaarema. Rääkige meile sellest raamatust, turneest ja etendusest.

See oli pandeemiaprojekt. Mulle oli alati räägitud, et keegi minu suguvõsas kirjutas. Seda kirjeldati just nii. See polnud amet, töökoht või midagi tähendusrikast. Umbes nagu "ta teeb lilleseadeid". Nagu möödaminnes. Ma avastasin, et tegelikult oli minu vaarema oma ajal kuulus romaanikirjanik. Ma ei teadnud seda. Ta oli Victoria-aegse peaministri Gladstone'i lemmikkirjanik. Kui 1893. aastal ilmus tema kuulsaim romaan, kirjutas Gladstone Timesis, et viimaks üllitas Lily Watson uue romaani.

Ometi on kõik tema romaanid nüüd trükist väljas. Teda ei mainita üheski interneti sõnaraamatus ega entsüklopeedias. Ainult 19 protsenti elulugudest Wikipedias on naiste omad. Naisi tuleb minevikust otsida, nad kaovad väga kiiresti. Kui mul on oma suguvõsas selline lugu – ja ta oli omal ajal väga kuulus –, aga kui tema sedasi haihtus, siis kuidas on teiste naistega?

Kuna oli pandeemia, oli mul rohkem aega selle uurimistööga tegeleda, sest ma ei ela Londonis. Kui ma Londonisse tööle sõidan, siis istun kaks tundi rongis, teen seal midagi, sõidan kaks tundi tagasi. Järsku toimus kõik Zoomis – tunnine koosolek võttis su elust ühe tunni, mitte viis.

Ma hakkasin seda asja pisut uurima. Samal ajal panin ma Twitterisse küsimuse, sest kuigi me elame ülikeerukas ja probleemiderohkes maailmas, ja me seda teame, olen ma siiski optimistlik ja usun, et enamik inimesi soovib tähistada ja koos töötada. Tuleks rääkida sellest, mis on maailmas parim, mitte vaid halvim. Mul oli romaan ilmumas, aga sellistel üritustel ei saanud käia. Seepärast riputasin ma ühismeediasse küsimuse: "Nimetage mulle üks ajalooline naine, keda te tunnustada tahaksite ja kes peaks teie arvates tuntum olema."

Mõne päeva jooksul vastas tuhandeid inimesi kogu maailmast. Kõigis keeltes. Inimesed tahtsid uskumatutest naistest rääkida. Kuna ma olen kirjanik, arvasin, et sellest saab raamatu – need kaks asja sobisid kokku. See oli ainus kord, kui trendis Kate Mosse, mitte Kate Moss.

Sel teemal jätkates, te ei rääkinud oma teatrietendusest.

Ma olen teatriprodutsent ja korraldan suuri üritusi Ameerikas ja Suurbritannias. Ma asutasin naiste ilukirjandusauhinna, mis on maailma suurim naiskirjanike tunnustamine. See toimub kord aastas. Paari nädala pärast selgub 28. võitja. Nii et ma naudin rääkimist, ma naudin selliseid üritusi, aga üks teatriprodutsent küsis, kas olen kaalunud etenduse andmist. Ta pidas silmas prožektoreid, muusikat, rekvisiite ja vaheaega, mille ajal inimesed saaksid osta kommi, šokolaadi ja džinni ja mida kõike veel, aga ma polnud seda kaalunud.

Ma ei pea ennast esinejaks, vaid kirjanikuks, kes vahel räägib, sest kirjanikud peavad tänapäeval kirjutamise kunstist ka rääkima. Aga see oli sootuks midagi muud. Ma olen juba üle 60 ja mõtlesin, et on oluline, et ma naise, kirjaniku ja inimesena endale uusi väljakutseid esitaksin, et ma kogu aeg sama asja ei teeks. Lihtne on raamat välja anda, turneele sõita, lugejatega kohtuda, väga tore. Aga kui proovida midagi uut?

Kui esimese eeletenduse ajal muusika mängima hakkas, sellal kui ma kostüümiga lava taga seisin, mikker küljes, hakkasin ma tõsiselt värisema ja mõtlesin, et ei saa lavale minna, ma lihtsalt ei suuda. Muidugi pidin ma minema. Tuled sütivad ja seal sa oled. Sul on valida, kas hakkad rääkima või lahkud lavalt, aga ma pole lavalt lahkuja.

See oli imeline kogemus, aga parim oli seejuures see, et ma olin igal õhtul teatris koos sadade inimestega. Kirjanikuna tavaliselt nii paljudega korraga ei räägi. Igal õhtul pärast seda, kui ma autogramme jagasin, kestis see mõnikord kaks-kolm tundi. Osalt seetõttu, et inimesed tahtsid mulle oma lugu rääkida. Või lugu mõnest uskumatust naisest. Ma toon teile ainult ühe näite.

Raamat räägib sellest, kuidas ajalugu kirjutatakse. See on armastuskiri ajaloole, aga samas esitab küsimuse, kuidas ja miks naised ajalooraamatutesse ei jõua. Kuigi meid on palju olnud. Naised ja mehed rajasid maailma koos. Naised ja mehed on koos tugevamad, aga ajalugu on tihti kirjutanud väga kitsas meeste ringkond, kes on naiste saavutusi eiranud või pole neid näinud. Mõnikord on nad naistest tahtlikult kirjutamata jätnud, sest mineviku silmakirjalikkusega õigustatakse tihti rõhumist olevikus. Öeldakse, et on traditsioon, et naised koolis ei käi. See pole nii. Küsimus on alati kontrollis.

Raamatul on ka tõsine eesmärk rääkida ajaloo kirjutamise viisist. Üks võimalusi on, näiteks mu romaaniga "Tsitadell", ka uue romaaniga "Kummituslaev", mida inspireerisid päris naispiraadid. Neid on rohkem, kui arvata oskate. See raamat on juba suuri laineid lööma hakanud, sest inimesed naudivad selle varjatud ajaloo avastamist.

Asi on tihti ka selles, et naised ei räägi oma tegemistest. Ühel õhtul tuli kaks vanemat naist minu autogrammilaua juurde. Üks neist nügis teist esile, ta ütles, et mine räägi temaga. Ma palusin tal oma loo rääkida ja ta ütles, et talle öeldi alati, et ta ei tohiks suurustleda ja rääkida sellest, mida ta on saavutanud, sest see oleks suurustlemine. Ma ei teadnud, mida ta teinud oli, aga see on päris tavaline teatud põlvkonna briti naistega. Ma küsisin, mida ta siis tegi, ning ta ütles, et ta oli esimene naine, kes käis Arktikas. Ta arvas, et selle loo jagamine on suurustlemine.

Ta sõber ütles, et on aastaid peale käinud, et ta oma loo kirja paneks. Ja see naine ütles: "Ma pole seda kunagi tundnud, aga nüüd ma mõistan, et kui kõik minusugused naised oma tegudest vaikivad, siis on ka see põhjuseks, miks naised ei jõua ajalukku." Ma olen temaga ühendust pidanud, ta sõlmis kirjastamislepingu ja kirjutab nüüd oma loo.

Peale raamatu oli mulle oluline alustada vestlust teiste naistega, öelda neile, et nende häältel on tähtsust, laske neil kõlada.

Hämmastav. Jään raamatut ootama. Kate Mosse'i "Kummituslaev" ilmub tänavu juulis. 

Inglise keeles küll. Tõlked ilmuvad pisut hiljem. 

Te mainisite juba naiste ilukirjandusauhinda. Te rääkisite ka kampaaniast "Naised ajaloos".

Jah, see oli ühismeediakampaania.

Aga naiste ilukirjandushind? Te olite üks selle auhinna asutajatest.

Naiste ilukirjandushinna idee sündis sellest, et 1991. aastal tehti teatavaks Bookeri auhinna kandidaadid. Seal polnud ühtegi naiskirjanikku. Selles pole midagi halba, sest žüriil on õigus valida romaane, mis on neile kõige tähendusrikkamad ja mida nad peavad sel aastal parimaks.

Häda oli selles, et keegi ei märganud, et seal olid ainult mehed. Nimekiri tehti teatavaks ja keegi mainis, et ühtegi naist pole. Paljud mehed ja naised küsisid, kas kujutate ette, kui nimekirjas oleks olnud kuus naist. Seda oleksid kõik poliitiliseks pidanud – et see on tahtlik otsus. Aga žürii ütles, et need kuus raamatut meeldisid kõige rohkem.

Siis hakkasime lähemalt uurima, sest mina usun, et kui raamat paneb südame laulma, pole tähtis, kes selle kirjutas. Oluline on, kas see köidab sind: kas sa armastad selle keelt ja seda lugu? Mõistagi avastasime, et kuigi Suurbritannias oli sel ajal 60 protsenti romaanidest naisautorite kirjutatud, oli kirjandusauhindade valikus alla üheksa protsendi naiskirjanike raamatuid. Tohutu erinevus. 80 protsenti avaldatud arvustustest oli meeste kirjutatud. Küsimus polnud selles, kas naised kirjutavad, vaid selles, kas naiste tööd austatakse ja peetakse kirjanduseks.

Me mõtlesime, mida teha. Oli kaks valikut: sa võid istuda ja selle üle viriseda või midagi ette võtta. Need, kes on uurinud naistele valimisõiguse nõudmise liikumist, teavad seda imelist Briti sufražettide liikumise väljendit: "Tegusid, mitte sõnu." 

Me mõtlesime, et pole mõtet teistelt auhindadelt kvooti nõuda. Kirjandust ei saa kvootide järgi hinnata, aga me mõtlesime, et kui teha auhind, mis tagab selle igal aastal, et pikas valikus on 16 raamatut, lühivalikus kuus raamatut, millest üks võidab, mis on geniaalsed, kaunid, inspireerivad, lummavad, hingematvad, pinget pakkuvad ingliskeelsed naisautorite romaanid tervest maailmast, rahvus pole oluline, aga mitte tõlked, sest muidu muutunuks asi väga keeruliseks. See tähendab, et naisautorite romaanid on igal aastal nähtavad. 

Ma ei suutnud küll ennustada, kui ülemaailmselt tähtsaks see auhind muutus. Kuidas see on muutnud meeste ja naiste lugemiselamusi, sest see auhind tunnustab naiskirjanikke ja seda annavad välja mehed ja naised, kes armastavad lugeda. Auhind vaatab väljapoole publiku poole, see pole solipsistlik, see pole kitsa ringkonna õlalepatsutus. See muudab ka inimeste võimalusi.

Paljud kuulsid ehk eile imelist Monique Roffeyt rääkimas. Ma tean Monique'i, sest ta oli 2010. aastal ühe romaaniga valikus. Ta ütles, et see muutis tema kogemusi kirjastamisega, sest inimesed on muidugi lambad. Tihti öeldakse, et mingi raamat ei paku huvi, aga kui see auhinnale kandideerib... Olulised pole vaid võitnud romaanid, paljud raamatud pääsevad sealt ülikoolide lugemisnimekirjadesse või satuvad kooliraamatukogusse. See ütleb ka teistele noorematele naistele või vanematele naistele, kel pole olnud enesekindlust kirjutada, et see võite olla teie, teie hääl läheb korda.

Me oleme auhinna ja selle rahvusvahelise jälje üle väga uhked. Mul on rõõm öelda, et järgmisel aastal hakkame välja andma naiste aimekirjanduse auhinda, sest naiste aimekirjandust ei võeta ikka väga tõsiselt. Ikka arvatakse, et naised pole nii head eksperdid kui mehed. Tervisest, sünnitamisest ja menopausist võib kirjutad, ajaloost või sotsiaalteadustest aga mitte. Me loodame seda muuta, sest Suurbritannias on hetkel 75 protsenti aimekirjanduse arvustustest meeste kirjutatud. paljud ajalehed tunnistavad, et neil pole aimekirjanduse naisarvustajaid. Küsimus pole kunagi meeste tõrjumises, me tahame alati naisi lisada. See on asja mõte.

Imetore.

Ma olen väga väsinud.

See olnuks mu järgmine küsimus. Kas olete Wonder Woman?

Jah, ma olen vanem, kui välja paistab.

Te rääkisite, et see auhind on muutnud naiskirjanike ja ka lugejate elu. Kas teil on olnud ka mingeid tagasilööke?

See oli kohutav. Kui hakkasime auhinda asutama, oli see tõeliselt kohutav ja ma ei tea, kas mul oleks olnud julgust jätkata ühismeedia ajastul. Mul on sel aastal žüriis viis liige – neist kolm on saanud ühismeedias tapmisähvardusi, neid on jälitatud. Erinevatel põhjustel. Ühismeedia võib olla hea kaasatuse allikas, see võib ka päris hirmus olla ja naiste vastu on see kohutav, kui tekib arvamus, et sa ei lähe peavoolu arvamusega kaasa. 

Kui inimesed tahtsid sel ajal öelda, et auhind on jube mõte ja et see on õudne idee, siis esimese pressikonverentsi ajal pidasin ma väga kirgliku kõne, sest ma arvasin siiralt, et iga mees ja naine, kes lugemist armastab, peab seda hiilgavaks, et ma leidsin miljoneid naelu, mida üks erafirma lugemise toetamiseks investeeris. Ma arvasin siiralt, et see on kõigi arust tore. Aga juhtus nii, et meedia tahtis nimetada seda seksistlikuks. Teiseks seda, et kui naised kirjutada oskaksid, võidaksid nad päris auhindu. Seda öeldi korduvalt. 

Ma pidasin hakatuseks kirgliku kõne, ma ei tundnud siis veel meediat. Palusin küsimusi esitada. Ja saali tagaosas tõusis käsi. Ma ütlesin: "Härrasmees seal taga." See oli kõige esimene küsimus, mis naisauhinna kohta esitati: "Kas te olete lesbi?" Ma ütlesin: "Ei. Aga teie?" Kõik muidugi naersid, aga see määras tooni. Suhtumine oli väga agressiivne, aga kui keegi tahtis mind rünnata, pidid nad helistama mu kodusel numbril, ilmselt mu mehega rääkima.

Nii et teatud mõttes me uskusime, et probleem on olemas, me uskusime, et see aitaks muuta suhtumist naiskirjanike austamisse. Me uskusime siiralt, et mees- ja naislugejad jäävad paljust ilma, sest naiste tööd ei reklaamita samamoodi.

Esimestel aastatel öeldi mulle kogu aeg, et see on halb idee. Kui see sai üheks maailma kõige edukamaks auhinnaks, ütlesid samad inimesed: "Sa tegid selle ära, enam pole seda vaja." Alguses polnud seda vaja, aga kui see edukaks sai, pole jälle vaja. Inimestele tuleb lehvitada ja edasi kõndida, sest kui sa ootad, et kõik sinuga nõustuksid, või kui heakskiitu ootad, siis ei tee sa viimaks midagi. See ongi auhinna puhul oluline, ka minu kirjutamise puhul.

Paljud teist teavad suurepärast Margaret Atwoodi. Ta ütles mulle kord: "Sinu raamat ei meeldi kõigile. Aga kas sulle meeldib? Kas sina oled selle üle uhke?" Ma mõtlengi neist asjadest sedasi: kas sa oled uhke selle üle, mida sa teed? Kas see on sinu arvates õige asi? Nii kampaaniat tehes kui ka kirjutades. Kui vastus mõlemale küsimusele on jah, siis sa võid põnevil olla, asjad võivad hästi minna, sa võid pettuda, kõik võib rappa joosta, aga see kõik ei allu sinu kontrollile. Sinu kontrolli all on see, mida sa teed ja ütled.

Kõikide asjade eest, mis meil kõigil praegu on, on keegi minevikus võitlema pidanud. Minu arvates on see minu vastutus, et teatepulka edasi anda ja teisi naisi toetada, ning teisi mees- ja naislugejaid. Kui mul on aeg saapad varna riputada, siis ma astun kõrvale ja loodan, et asemele tuleb uus põlvkond.

Sest kahetseks ainult seda, kui miski tegemata jääb.

Jah.

Seda tuleb teha. Te mainisite küsimust, kas olete oma raamatu üle uhke või sellega rahul või kas see meeldib teile. See tuletas meelde ühe teie intervjuu, kus te ütlesite, et saite üleöö edukaks, kui lõpetasite enda jaoks kirjutamise. Kuidas te seda kommenteerite?

Kui ma ülikooli lõpetasin, hakkasin kirjastajana tööle. Ma tean, et Eestis, aga ka paljudes teistes riikides teevad kirjanikud, kirjastajad ja tõlkijad tihti kõike ise. See pole Suurbritannias nii levinud. Mina õppisin toimetajaks ja veetsin esimesed kümme tööaastat enne auhinna asutamist, enne teletööd ja kõike seda, teisi kirjanikke aidates, et nende tööd üles leitaks. Seepärast on veider, et ma langesin lõksu.

Lõks oli arvata, et raamatud, mille lugemist ma nautisin, on raamatud, mida ma kirjutada võiksin. Lugejana võib igaüks tegelikult olla kirjanikuna sarnane, aga need kaks asja võivad ka täiesti erinevad olla. Mina loen palju kriminulle, nagu me juba rääkisime, ja ma loen palju kvaliteetilukirjandust, mis võidab auhindu.

Kui ma kirjutama hakkasin, mistusin ma kogu aeg oma õla peal. Ma panin südamest tulnud lause kirja, siis aga mõtlesin, et see pole hea, tuleb ära muuta. Ma toimetasin ennast veel enne, kui asi kirja sai. Aga minu läbimurderomaanis "Labürint" ja kõigis romaanides pärast seda mõtlesin ma ainult süžee peale. Ma kuulasin hääli, mis maastikust kostsid. Ma hakkasin aru saama, et see tegelaskuju kõnetab mind.

Sama lugu oli "Kummituslaevaga". See on kahe naise armastuslugu. See sai inspiratsiooni päris naispiraatidest Bonnyst ja Readist, kes 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses olid Kariibi merel kurikuulsad. Mõlemad võeti kinni. Üks neist elas oma elu mehena, teine naisena. Kui neist armukesed said, siis oli selge, et mõlemad on naised, aga pole selge, kas Anne Bonny teadis Mary Readi armudes, et tegemist on naise, mitte mehega. Me ei tea seda. Mary Read suri vanglas, kui Jamaica kuberner nad kinni võttis. Kõik mehed poodi üles, aga Anne Bonny kadus. Me ei tea, mis temast sai.

Sellise romaaniga ei püüa ma nende lugu kirjutada. Ma luban endale kujutlusvõime lendamise rõõmu, selles ongi erinevus. Ma armun raamatusse, mida ma kirjutan ja ma lasen sellel iseenda tiivad leida. Ma näen vaeva, et seda paremaks muuta, aga kui see valmis saab, siis käid seda reklaamimas. Seejärel võtad järgmise raamatu käsile. Selles ongi erinevus. Alguses mõtlesin ma lõpptootele, mitte kirjutamisele, aga ainult kirjutamine on tähtis.

Te teete oma raamatute jaoks palju uurimistööd. Ka "Kummituslaeva" aluseks on tõsielusündmused, aga mitte ainult. Teie avaldatud raamatud on olnud ajalooline ilukirjandus. Kui te ajaloosündmusesse süvitsi pühendute, siis kui palju sellest te raamatusse panete ja kui palju on asju, mis teile väga meeldivad, aga ei sobi teie raamatusse, kuigi püüate kohta leida? See jääb teid ehk vaevama, aga lihtsalt ei sobi sinna. Kas on midagi, mida tahate meiega jagada?

Rääkides ajaloolisest ilukirjandusest või ajaloost inspireeritud ilukirjandusest, siis on kaks punkti. Mina võtan päris ajalugu tõsiselt. Ma ei nihutaks mõne lahingu või isiku kuupäeva. Ma panen väljamõeldud tegelased päris ajalukku. Ma ei pane enda väljamõeldud sõnu päris inimeste suhu, sest päris inimesed elasid ja surid. See on tõsi. Mulle poleks see mugav. Teised teevad seda hiilgavalt, aga see pole minu jaoks. See on esimene valik.

Teine valik on see, et kui tahad teada hugenottide ajalugu, millest ma põhimõtteliselt praegu kirjutan, mis on pagulaslugu ja räägib rahvaste ümberasustamisest Euroopas, 15.-16. ja 17. sajandi alguse reformatsioonist, mil nii paljud inimesed Euroopas ühest kohast teise kolisid. Kui te tahate selle kohta lugeda, siis lähete ostate ajalooraamatu. Minu töö ajalooliste romaanide autorina on kaheplaaniline. Esiteks panna teid uskuma, et viibisite seal, et see kõik pole kujutlusvõime vili, et peaksite ette kujutama, mis tunne see oleks, mis tunne on olla 1621. aastal laeva peal, Kanaari saartel, teades, et piraadid tulevad Marokost sinu laeva hõivama. Et tunduks, nagu teaksid, mis tunne see on. Minu töö on panna teid seda omal nahal tundma.

Teine asi, mida ajalooromaanid teha suudavad – ja seepärast mainisin ma just "Tsitadelli" –, et me ei saa kunagi teada, kes need kaks naist olid. Ajalooliste romaanide autorina saan ma kirjutada loo sellest, millised naised nad võisid olla. Ma võin äratada ellu killukese ajalugu, mis on kadunud, tehes selleks nii palju uurimistööd, et ma suudan neid väljamõeldud inimesi seal ette kujutada, see on ilukirjanduse pärusmaa. Romaanikirjanikena oleme teiste inimeste nahas, me rändame ajas ükskõik kuhu maailmas, erinevates kehades, et lugu ellu äratada. Ja see on väga nörritav.

Minu ühe romaani uurimistöö on selline virn, raamatusse mahub aga tilluke ent võimas osa. See paneb iga lugeja uskuma, et ma tean, millest räägin. Ma ei pea kinnitama, et uurisin põhjalikult 17. sajandi laevade kohta, sest te usaldate mind. See on asja mõte. Enamik uurimistööd ei jõua romaani lähedalegi. Väga suur pettumus.

Kas on midagi konkreetset, mis väga meeldis, aga välja jäi?

"Kummituslaevaga" on nii, et oli palju teisi – mitte jalaga segada –, naispiraate. Samal ajal elas üks kuulus Maroko piraadipealik Sayyida al Hurra, tema tegutses Salé ümbruses. Muidugi on nad kõik mu naissõdalaste raamatus. Ma tahtsin väga leida võimaluse, kuidas mu väljamõeldud piraadipealik Louise ja tema armuke, kes elab mehena, kohtuksid selle vägeva päriselt elanud piraadikuningannaga, aga ma ei suutnud seda kuidagi korraldada. Sellised asjad jäävad häirima.

Miski ei jää siiski kadunuks. "Labürinti" kirjutades sattusin ma ajaloolisele seigale, kuidas terve rühm ketserlikke kristlasi katareid pandi koobastesse, kus nad surid, nii et laibad leiti aastaid hiljem. See oli väljaspool minu romaani ajastut, ma ei saanud seda kasutada. Aga kümme aastat hiljem kirjutasin ma lühiromaani "Talvine vaim", kus seda uurimistööd kasutasin. Nii et miski ei jää kadunuks.

Hiilgav. Enne kui ma jätan aega teie küsimuste jaoks, üks tsitaat teiega tehtud intervjuust.

Tore.

Te ütlete: "Ära tee seda, Kate. Sa ei tea midagi Prantsuse ususõdadest. Mitte midagi 17. ja 18. sajandist. Kogu see ajalugu on miiniväli." Ma valisin selle tsitaadi, sest oleme lugejatena õnnelikud, et te keelasite endal seda teha, aga siiski tegite.

Ma arvan, et kõik kirjanikud teavad seda. Mõnikord hiilib lugu ligi ja koputab sulle õlale. Ma olin sel ajal Lõuna-Aafrikas. Romaanisari, mida ma praegu lõpetan, päädib Lõuna-Aafrikas Franschhoekis. "Kummituslinna" lõpus saabuvad nad Kaplinna. See on muidugi väga keeruline lugu orjusest, koloniseerimisest, okupatsioonist. Ja mõistagi on see keeruline teema, millest kirjutada. Kellel on õigus neid lugusid rääkida ja kuidas seda teha? Aga kui me ei püüaks kirjutada meie kogemuste piirest väljuvaid lugusid, siis ilukirjandust poleks, sest kirjutaksime vaid autobiograafiaid ja muud mitte midagi.

Mõni lugu ei lase sinust lahti. See koputab sulle vastu pead, kuni sa järele annad. Kõiki kirjanikke, keda te iial kohtate, iseloomustab see, et nad on uudishimulikud. Armutakse mõnda ideesse, kohta, ajalooseika. Ja enne kui arugi saad… Mina ei teadnud laevadest midagi, aga nüüd te ei tahaks ehk, et ma laeva tüürima hakkaksin, aga kõik on õpitav.