Tahan öelda, et olen siin laval varemgi intervjuusid teinud, aga kunagi varem pole mulle õnnitlussõnumeid saadetud. Praegu tegid seda mu 88-aastane isa ja 23-aastane poeg. Anthony on suurepärane kirjanik, kes on kirjutanud palju romaane, mida armastavad nii täiskasvanud, noorukid kui ka lapsed. Oled kirjutanud filme ja telesarju, näiteks "Foyle'i sõda". Valdad meisterlikult erinevaid žanre. Sind armastavad nii raadiokuulajad kui ka teatriskäijad. Sa oled olnud väga viljakas ja töökas. Täna tuli Anthony siia otse Tallinna sadamast sõjalaevu vaatamast.

Jah, ma kohtusin Briti mereväelastega. Nad on siit umbes 40 kilomeetri kaugusel õppustel. Seda oli väga huvitav näha.

Olid need ühisõppused? 

Jah. Seal olid veel kopterid ja tankid ja lennukid. Täpselt nagu mõnes Alex Rideri raamatus.

Ma olekski sellega jätkanud, aga sa võtsid mul sõnad suust. Suurbritannia suursaadik küsis viis minutit pärast Anthonyga kohtumist, kas ta tahaks õppustele kaasa tulla. Küllap tundis saadik ka end veidi Alex Riderina. Kas sa tundsid end samamoodi? 

Vägagi. Oli huvitav näha, et noored mereväelased on valinud ameti minu Alex Rideri romaanide pärast, mis seda maailma meile tutvustab. Seepärast on tore kirjutada noortele ja kohtuda lugejatega, kui nad on 20–40-aastased. Olen olnud tilluke osa tervest nende elust, sest nad lugesid Alex Rideri lugusid. Mulle meeldib mõelda, et ma olen midagi sellist teinud.

Enne kui küsimustega jätkame, tahan tänada kõiki siia tulnuid. Mul on väga hea meel teie imetoredat riiki külastada. Mul on häbi, et pole Eestis varem käinud. Paar viimast päeva on mulle näidanud, kui imeline koht see on. Eile viidi mind Maarjamäe memoriaali vaatama. Taipasin, kui ainulaadne ja eriline teie ajalugu on olnud, kui palju koledaid asju on juhtunud, aga ometi on Eesti suurepärane paik. Mul on au siin olla, aitäh kutsumast.

Kas täna hommikul nähtu võib mõnda raamatusse ka jõuda või olnuks sul lihtne seda ka niisama ette kujutada?

Tänavu ilmub 14. Alex Rideri sarja raamat. Arvasin, et see jääb viimaseks. Vanuse kasvades on raskem noortele kirjutada, sest lugejaskond jääb üha kaugemaks. Kas ma neid varsti üldse mõistangi? Plaanisin nende lugudega lõpetada, aga täna kohtusin noortega, mõned Alex Riderist vaid veidi vanemad, ja hakkasin mõtlema, et ehk ilmub veel üks raamat, kus ta läheb fregatile või hävitajale, võib-olla Antarktikas, kus ta siiani veel käinud ei ole. Ta saab tee peal siit läbi käia. Esmalt tagaajamine siinsetel tänavatel.

See oleks küll vahva, Alex Rider Tallinnas. On, mida oodata. Läheme tagasi algusesse. Lugesin kuskilt, et kaalusid kirjutamisest loobuda.

Ei, seda ma pole kunagi teinud. Kala ei saa olla ujumata ega lind lendamata. Kirjutamine on terve mu elu. Kirjutan iga päev vähemalt kümme tundi. Töötan koos oma abikaasa Jill Greeniga, kes on ka täna siin. Teeme koos ka teleprojekte. Kirjutamine on asi, mida olen alati kirglikult armastanud.

Ma usun siiralt kirjutamise ja kirjanduse jõudu. Lood on nüüd tähtsamad kui iial varem. Elame ajastul, kus tõde enam ei ole. Paradoks on selles, et tõde tuleb otsida ilukirjandusest. Meie ümber on tõejärgne ajastu, vandenõuteooriad, me ei mõista enam maailma. 

Aga kirjandus toob inimesed kokku, nagu meidki siin. Inimesed üle maailma saavad kokku, et rääkida ja mõtteid vahetada. Kirjandusel on selles suur roll, suurem kui ehk kunagi varem. Mida me koroona ajal tegime? Lugesime. Muud polnud ju teha. Ma pole eales kaalunud kirjutamisest loobuda.

Võib-olla on sul õigus, et tõde peitub ilukirjanduses. Mitteilukirjanduslikes teostes saab lugejale valetada, aga ilukirjanduses torkab vale silma.

Ka see on tõsi, aga elu ei allu enam reeglitele. Ilukirjandusteose viimases peatükis lõpetab paha tegelane õnnetult. Krimiraamatud on teraapilised, neis otsitakse tõde. Kogukond on hädas, kuskil on mõrvar. Kes see on? Kõik on kahtlased. Krimikirjandust loetakse seepärast, et lõpus lugu laheneb, kogukond leiab rahu. Uurija lahkub, aga jätab endast maha maailma, kus kõik on jälle loogiline. Pärismaailmas ei saa halvad karistust, lood ei lahene. Seda kohtab ainult raamatutes. Seepärast on lugemine väga lohutav, minu jaoks kindlasti.

Ometi oled vastutav enamate väljamõeldud mõrvade eest kui ükski teine elusolev kirjanik. Oled sa need kokku lugenud? Neid on vist sadu.

Olen raamatulehtedel mõrvanud rohkem inimesi kui keegi teine, päriselus ainult ühe, aga sellest ma avalikult ei räägi (naljatledes - toim.).

Mulle ei meeldi mõrvad ja vägivald. Ma tahangi kirjutada sellest, miks mõrvu meelelahutuseks peetakse. Miks Charles Dickens ja Shakespeare, kõik kirjanikud, on mõrvadest kirjutanud. Me naudime sellest lugemist, kuigi mõrvad on ju koletud asjad.

Kirjaniku jaoks on mõrv kiire viis kaks inimest kokku tuua. Kui tapaksin tolle naise (näitab publikus istuva naise peale - toim.) või tema minu, hakkaksid kõik mõtlema, miks küll. Kuidas me kohtusime? Mis selleni viis? Mõrv tekitab meie vahele seose. Mõrv on kiire viis karaktereid uurima hakata.

Lugejad mõistavad seda. Mõrv ei vii neid endast välja. See on osa kokkuleppest.

Minu raamatud pole vägivaldsed, ma ei kirjelda mõrvu detailselt. Need lihtsalt juhtuvad. Nagu mu lasteraamatuteski. Iga lasteraamatu esimeses peatükis saavad vanemad surma. Seiklused ei sünni vanematega koos olles, neist tuleb lahti saada. Žanri tõsiasjaga tuleb leppida. Alex on orb, sest teisiti ei saa.

Kuidas Alex sinuni jõudis? 

Väga lihtne. Vaatasin viimast Roger Moore'iga Bondi, "007: Surma palge ees". Ta on selles juba 57-aastane. Bondi vidinad olid käimisraami sisse peidetud. Mõtlesin filmi vaadates, et ta on liiga vana. Miks ei võiks Bond olla teismeline? See taipamine muutis mu elu. Olin kirjutanud kümme raamatut, mis suurt menu ei saavutanud, müüsid ehk 2000 eksemplari aastas, millest karjääriks ega eduks ei piisanud. Aga pärast Alex Riderit muutus kõik.

Mul oli kirjastusega vedanud. Kümme raamatut edu ei saavutanud, aga nad ütlesid ikka, et ehk järgmisega läheb õnneks. Pärast kümmet raamatut tõusin lendu. Praegustele noortele kirjanikele selliseid võimalusi ei anta ja see peaks muret tegema. Noori kirjanikke ei hoita ega toetata, sest kirjastajad ei saa ootamist lubada. Mul vedas.

10 000 tundi nagu The Beatlesil Hamburgis. Õpipoisiaeg on vajalik. Pead oma ala tundma õppima ja selles heaks saama. Alex Rideri lugude kirjutamise ajaks olid tippvormi jõudnud.

See ei vasta sugugi tõele. Jõudsin tippvormi kolme kuu eest. See juhtus alles äsja. Mida rohkem midagi teha, seda paremaks sa selles saad. Jah, mõne kirjaniku esikteosed on geniaalsed. Võtame Dickensi "Pickwick-klubi järelejäänud paberid".

Minul võttis õige raamatu kirjutamine palju aega. Tähtis pole alati see, kui hea kirjanik sa oled, tähtis on õige ajastus ja paljud muud asjad. "Harry Potter" ilmus juhtumisi just õigel ajal. Alex Rider sündis ka tänu Harry Potterile. Kirjutasin raamatuid poisist, kes elab saarel ja tegeleb võlukunstiga. Kes teab, Rowling võis seda lugeda. Kui Harry Potteri raamatud populaarseks said, ei saanud ma nendega jätkata. Pidin midagi uut välja mõtlema ja nii sündis Alex Rider. Mul oli õnne selle mõtte peale tulla just õigel ajal. Eduks on vaja head ajastust ja palju muidki asju. Nagu ütlesin, muretsen, et noored kirjanikud ei saa palju võimalusi.

Otsustasid juba noorelt kirjanikuks hakata. Lausa lapsepõlves, kas pole?

Teadsin kümneaastaselt, et minust saab kirjanik.

Miks?

Midagi muud ma ei osanud. See on osati tõsi. Käisin jubedas koolis Londonis. Ma ei tea, miks 1960ndate Suurbritannias vanemad suurt raha maksid, et laste elud ära rikkuda. Mind pandi kooli, kus lapsi peksti, kus lokkas vägivald. Lapsed olid õnnetud ja ma ei olnud milleski hea.

Inglismaa erakoolis pidid olema hea ühes neist kahest: sa pidid olema hea sportlane või hästi õppima. Olin kooli halvim sportlane. Näen seni õudusunenägusid. Ehk on see eestlastelegi tuttav – kaks poissi on kaptenid, kes meeskonnad valivad: Wilson, Smith, Johnson, Goodman, Brent ja nii edasi. Lõpuks jääb alles kaks poissi: mina ja ühe jalaga laps. Spordis olin lootusetu, koolitükkides veel halvem. Olin alati klassi nõrgim, sain kõige halvemaid hindeid. Mäletan siiani matemaatikaõpetaja sõnu, et Anthony ei oska ei liita ega lahutada ja pea tal ei jaga. Pealekauba olin paks laps, mul puudus igasugune enesekindlus.

Avastasin koolis toa, mis on iga kooli tähtsaim tuba. Raamatukogu. Hakkasin raamatuid lugema. Ma ei lugenud pikki ja keerulisi raamatuid, sest ma polnud selleks piisavalt nutikas. Minu esimene armastus oli "Tintini seiklused" ja Tintin ise on ju samuti kirjanik. Tintini lugudes on palju salakäike, mis mulle poisikesena meeldisid. Ütlen tänini, et raamat on nagu salauks. Raamat on sama kujuga ja avaneb nagu uks ning viib su salamaailma. Tintini lugude salakäikudesse sukeldumine oli mu suurim rõõm. Muuseumides ja vanades majades käies koputasin seintele ja otsisin salauksi.

Londoni koju, kus ma viisteist aastat elasin, lasin ehitada salakäigu, mis viis elutoast kabinetti. Seda näidati BBC-is, ITV-s ja Sky kanalil. See oli kõige mittesalajasem salakäik terves maailmas, aga see oli minu oma. Mu elu ongi olnud täis salakäikude otsinguid ja läbi nende lugude maailma külastamist.

Imetore. Raske uskuda, et sa matemaatikat ei osanud, sest su lugude energia... Olgu, see pole ehk matemaatikaga seotud, aga sa lahendad mõistatusi. Kõigis žanrites, milles sa kirjutad, olgu Holmesi lugudes, tänapäevastes krimiraamatutes ja Alex Rideri raamatuteski, armastad sa sõnamänge. Võtame või "Vermeer to Eternity".

Vermeer on kuulus kunstnik, "Vermeer to Eternity" minu lugu.

Sulle meeldib mängida. Sherlocki lugudes on palju viiteid. Sa lood mõistatusi ja su salakäigud on osa samast maailmast. Selline uudishimu pidanuks õpetajad rõõmust hüppama panema.

Mulle meeldivad ristsõnad, aga mitte sudoku. Ma armastan sõnu. Sõnade vägi on erakordne, see, kuidas me suhtleme ja sõnu kasutame. Kirjutan parajasti esseed sõnadest poliitikas ja sellest, kuidas poliitikud keelt kasutavad. Väga huvitav, et Ameerikas on kõik loosungid kolmesõnalised: "Pange ta kinni" ja muu säärane. Keelekasutus on sõjakas.

Kohutavas Brexiti kampaanias kutsuti lahkuda soovijaid brexiteer'ideks. See kõlab veidi nagu musketär. Brexiteer. See on tugev ja hea sõna. Saad uhkusega öelda, et oled brexiteer. Neid, kes tahtsid EL-i jääda, mina kaasa arvatud, kutsuti jäänukiteks.

Poliitikud on keelest teinud relva, selleks et panna meid mõtlema nii, nagu nemad tahavad. Inglismaal kasutatakse palju ka sõna nimby, lühend sõnadest not in my backyard, mitte minu tagahoovis. Vastuseisjad kuulutatakse nimby'deks, aga minu meelest peab igaüks enda tagahoovi eest hoolt kandma. Kui igaüks enda kogukonnast hooliks, oleksid kõik õnnelikumad, aga nimby on halvustav sõna, kole ja isekas.

Mänguväljaku solvang.

Aga ma armastan sõnu. Sõnamäng paneb sõnad tööle. Üks minu Bondi-raamatutest on "Trigger Mortis". See on nali. Mitte rigor mortis, koolnukangestus, vaid "Trigger Mortis", trigger on päästik.

Ma armastan keelt. Ma tean, et ma ei kirjuta sügavat kirjandust, aga see ei tähenda, et mu keelekasutus ei või olla hea.

Oled Sherlock Holmesi raamatute kohta öelnud kaht asja. Ütlesid, et ei taha liiga palju märulit, sest siis oleks see hoopis "Indiana Holmes". 

Jah.

Ja sa pead nime Moriarty huvitavaks.

Moriarty on väga hea näide. Olen temast raamatu kirjutanud. Ta on kirjandusajaloo suurim pahalane, aga me ei tea temast peaaegu mitte midagi. Teame, et ta eesnimi on James, mõnes raamatus on see midagi muud. Ta ilmub ühes lühijutus lihtsalt korraks välja ja me ei tea temast midagi, aga nimi, Moriarty, õnnestus Doyle'il väga hästi. Tema välja mõeldud nimed on geniaalsed. Kes tahaks endale sõpra, kelle nimi on Moriarty?

Kui Doyle Sherlock Holmesi lood kirjutas, oli peategelase nimi Sherrinford Holmes. Kas teate, mis tema kolleegi nimi oli? Ormond Sacker. Esimestes mustandites tegutsesid Sherrinford Holmes ja Ormond Sacker, kellest said Sherlock Holmes ja John Watson. Kas raamatud oleksid nii menukaks saanud, kui ta poleks nimesid vahetanud? Hea küsimus, ma ei tea.

Väga huvitav. Su armastus sõnade vastu on neis raamatutes hästi näha. Kas su kaks Sherlock Holmesi romaani said alguse siis, kui Conan Doyle'i fond sinu poole pöördus?

Suurbritannia ja USA kirjastused andsid 15 aasta eest välja niinimetatud jätkuromaane. Võetakse ette kuulus kirjanik, näiteks mina ise, ja kuulus raamat, näiteks "Sherlock Holmes", ning lastakse kirjutada uus raamat, mis peab edukaks saama. Idee iseenesest oli üsna küüniline. Ma polnud kindel, kas see mulle meeldib. Kui mulle helistati ja küsiti, kas tahaksin seda teha, mõtlesin kaks-kolm sekundit, enne kui nõustusin.

Nõustusin seepärast, et armusin Sherlocki lugudesse 17-aastaselt. Sherlock Holmes on kõigi uurijate ja detektiivide vanaisa. Agatha Christie tunnistas, et võlgneb Holmesile palju. Poirot ja Hastings on Holmesi ja Watsoni pealt kopeeritud.

Doyle mõtles välja abilise ja mõrvauurija loo, mõrva, juurdluse ja lahendusega ülesehituse, aga ta oli ka oivaline kirjanik, tema keelekasutus on erakordne. Ta on gooti romantismi esindaja. Doyle kirjeldab Londonit, Inglismaad ja Dartmoori justkui pintslitõmmetega.

Mida sa küsisidki? Ma unustasin ära.

Ma arvan, et keelekasutuse kohta. 

Õige jah, keel on oluline. Oluline on hea ja kena keel, positiivne keelekasutus.

Näen sind jälle mõistatusemeistrina. Otsustasid kahe sekundiga väljakutse vastu võtta. See oli julge tegu. Kui nooremana ringi reisisin, osati Inglismaad seostada ainult Sherlock Holmesiga. Tihe udu ja Sherlock Holmes, muud ei teatud. Võtsid ette suure töö ja said suurepäraselt hakkama. Sa suutsid kasutada Doyle'i-pärast keelt, ometi ei mõju see anakronistliku või vanamoodsana. See võis olla paras katsumus. 

Holmesi raamatute keel on imeilus. Ma tegin sama, mida Ian Flemingi ja Bondiga. Lugesin läbi kõik kirjaniku teosed ja kirjutasin üles, kuidas nende keel töötab, mis on nende nipid. Igal kirjanikul on omad nipid, troobid ja maneerid. Minu ülesanne on nende raamatute juures nähtamatuks jääda. Need ei ole minu, vaid Doyle'i ja Flemingi raamatud. Minu töö on kirjutada vaid seda, mida nemadki kirjutaksid.

Kehtestasin reeglid, mida rikkuda ei tohi. Näiteks oli mul kiusatus Holmesile pruut kirjutada, aga esimeses Holmesi loos, "Skandaal Böömimaal", kirjutab Doyle, et Holmesi elus oli vaid üks naine, Irene Adler. See on reegel, mida ei saa rikkuda. James Bondi ei saa tappa. Kahju, et filmitegijad seda ei teadnud. Kirjanike reeglitele tuleb alluda.

Uurin nende tehnikat, keelt, sõnu, mida nad kasutavad. Mulle meeldis kirja panna sõnu, mida ma kasutada tahtsin. Mu lemmiksõna on snibbed, seda öeldakse suletud akna kohta. Mul pole aimugi, mida see tähendab, aga panin selle oma raamatusse. Vahva sõna. Snibbed.

Kahtlemata on Sherlock Holmes mõjutanud Agatha Christiet ja kogu krimilugude ajalugu, aga need pole päris üks ühele sarnased. Agatha Christie kirjutab teistmoodi. Sherlock Holmesi lood on loiuvõitu, nagu sa ühes essees kirjutad. Vahel seal natuke sagitakse ja tormatakse rongidele, aga rõhk on peamiselt ajutööl. 

Sa rääkisid mõrvadest, aga Holmesi lugudes pole neid palju. Paljud lood räägivad millestki muust. Holmesi maailm on kummaline. "Punapeade liit" on oivaline lugu, aga mitte ehtne krimijutt. Sherlocki lugudes pole tavalisi kuritegusid, kõik on iseäralik. "Norwoodi ehitusmeistri mõistatuses" on mees, kes peidab end seina taga.

Mulle meeldib Holmes mitmel põhjusel. Elasin lapsepõlves igavas Põhja-Londoni äärelinnas. Mulle meeldis mõte, et mõrvu, saladusi ja põnevust võib kohata ka kõige igavamates paikades. Sherlock Holmesi lood toimuvad Londoni kõige igavamates nurkades. Mainisin Norwoodi, mis on jube kant. Kes seal elada tahaks? Vabandust, kui keegi siit on sealt pärit. "Nelja märgis" jõuavad Agra templi kombitsad isegi Croydonisse, mis on veel igavam koht kui Norwood. Mulle meeldib mõte sellest, et elust leiab salapära, kui seda otsida. 

Mulle meeldib, et Doyle teeb palju vigu. Minu raamatud on vigu täis. Lugejad küsivad alatasa Twitteris, miks on leheküljel 50 kirjas üks asi ja leheküljel 30 midagi teist. Doyle teeb vea vea järel. See julgustab mind.

Ma räägin kahest lemmikveast. Üks on parimast Holmesi loost "Tähnilise lindi mõistatus". Selles on madu, kes mööda köit üles ronib, ja mees, kes mängib vilepilli, mis meelitab mao inimesi hammustama. Maod on kurdid ja ei kuule vilepilli ja nad ei oska mööda köit ronida. Ometi on see vahva lugu. 

Teine viga ajab mind alati naerma. Käin tihti Sherlock Holmesi klubides rääkimas. Doyle unustab ära, mida ta juba on kirjutanud. Watson sai Afganistani sõjas viga. Mõnes loos on tal kuulihaav jalas, teises õlas ja Doyle'il on ükskõik. Ka Doyle'i lugejatel on ükskõik. Rääkisin Ameerika Sherlock Holmesi austajatega, kes ütlesid, et see polegi viga. Watson võis olla kingapaelu sidumas ja kuul lendas läbi õla ja põlve. See tõestab, et lood on üksikasjadest tähtsamad.

Tõsi. Sinu teised krimiraamatute seeriad, näiteks Susan Ryelandi ja Hawthorne'i lood, on imetlusväärselt originaalsed. Nagu sa ütlesid, luuakse segaduses maailma taas kord. Sa ei lepi Agatha Christie stiilis lugudega. Susan Ryelandis toimub kahe raamatu tegevus üheaegselt.

Aitäh, et selle välja tõid. Kas tohin hetkeks ühe teema juurde tagasi minna? Töötasin "Midsomeri mõrvade" sarjaga, küllap on seda Eestiski näidatud. Mulle meeldis seda kirjutada. Lõin esimese seitsme osa võtetel ka kaasa. See oli imeline kogemus. Ehk olete märganud, et sarjas toimub kole palju mõrvu. Arvan, et mina olen selles süüdi. Kartsin, et vaatajad lähevad reklaamipausi ajal kohvi keetma ja ei tulegi tagasi. Lasin enne reklaami alati kellelgi surma saada. Sarja tellinud kanal ITV hakkas üha rohkem reklaamipause tegema ja nii oli ka mõrvu juurde vaja.

Ühe "Midsomeri mõrvade" osa kirjutamine on mulle kolme kuu töö ja teile kahe tunni vaatamine, et saada teada, et süüdi oli teener, arst või hambaarst. Mulle sellest ei piisanud. Mulle meeldivad krimilood, aga küsin alati, kas see võiks pakkuda enamat.

Kui enda abikaasa Jill Greeniga esimest korda koos töötasin – nüüd töötame kogu aeg koos – hakkasime rääkima krimilugudest, mis toimuksid ajal, kui mõrvad ei ole enam olulised. Teise maailmasõja ajal. Tahtsime teha sarja, kus näiteks Lõuna-Inglismaal Hastingsis pussitatakse raamatukogus vanadaam surnuks, aga see ei lähe kellelegi korda, sest teisel pool väina tapavad natsid iga päev sadu inimesi.

Sellest sündis "Foyle'i sõda". Sari mõrvadest ajal, kui surm pole enam märkimisväärne, ja uurijast, kes ei taha mõrvu uurida. Saame kasutada mõrvasid selleks, et rääkida seni teadmata lugusid teisest maailmasõjast. Kõik "Foyle'i sõja" lood on päriselt juhtunud. Lugesime saladuste teadasaamiseks väga palju raamatuid.

Räägin ainult ühest neist. 1939. aastal rekvireeriti kõik Londoni jäätiseautod. Kas oskate pakkuda, miks? Ma ütlen teile. Et transportida verd. Londoni pommitamise ajal sõidutati sellega verd. Kas see ei räägi mitte sellest, kuidas valitsus tollal mõtles? Keegi mõtles enne Londoni pommitamist, et vere transportimiseks on vaja külmaautosid. Selle ümber saab hea loo jutustada. Ja kirstutehased. Jällegi, pommitamise ajal varjas valitsus kirstuvabrikuid, kus ehitati kirste, mida õnneks vaja ei läinud, aga valitsus oskas ette mõelda. Kirjutasime kõik selle sarja sisse.

Muidugi olid seal ka mõrvad, kahtlusalused ja niidiotsad, aga minu jaoks oli kõige huvitavam otsida teemasid, millest kirjutada. Minu lemmik "Foyle'i sõja" osa on "Silmamoondus". Seal ei ole kuritegu, ometi on see kahetunnine mõrvamüsteerium.

Olen alati mõelnud, kuidas kirjutada mõrvamüsteeriume sellisel moel, nagu seda pole varem tehtud, ja sellega midagi uut öelda. Nii sündis ka "Minu harakamõrvad". Kindlasti on see teile tuttav. Mu abikaasa tegi sellest ka imelise kuueosalise sarja, mida BBC näitas, kuigi teie telekanalitesse see vist veel jõudnud.

See räägib mõrvamüsteeriumite kirjutamisest. Põhitegelane Alan Conway kirjutab romaani "Minu harakamõrvad", aga ta ise tapetakse enne, kui ta raamatu valmis saab. Peategelane on toimetaja, kes viimast peatükki otsima hakkab. Raamatu sisu ümber jutustada on liiga keeruline, aga see esitab küsimusi, näiteks miks on mõrvad meelelahutuslikud, miks Inglismaa külades nii palju mõrvu toimub, miks on mõrvad osa Inglismaa kultuurist. Meil on ju Agatha Christie, P. D. James ja paljud teised. Miks need meile huvi pakuvad, mis on mõrvalugude mõte? Raamat küsib kõike seda ja uurib, kuidas mõrvalugusid kirjutada ja kuidas mina neid kirjutan. See on omamoodi mäng.

Jah, mäng. Sa oled ju mõistatuste looja. Rääkides Hawthorne'i romaanidest, siis ei tea ma kunagi, mida neist oodata võib. Ma ei tea, kas olete neid lugenud, aga Anthony on ise neis tegelane. Oivaline ja vahva mõte.

Kirjastaja tahtis, et kirjutaksin detektiivilugude seeria. Ühe peategelasega, kuni kümme raamatut. Kui tegu on detektiivilooga, peab meil olema uurija. On ta mees või naine, inglane või kuskilt mujalt? Mustanahaline või valge, gei või hetero, pikk või lühike? Ehk ratastoolis, kuigi seda on juba tehtud. Joodik või klaustrofoobik, robot, vampiir või tulnukas? Kõik on juba olemas. Isegi kummitusest uurija on "Randallis ja Hopkirkis" olemas.

Taipasin, et uut ja huvitavat uurijat pole võimalik luua. Siis mõtlesin suhete peale. Kirjanik on kõrgel mäe otsas. Ta näeb kõike ja on kõige targem inimene. Kirjanik teab enne kõiki teisi, kes on tapja ja kes tapetakse. Seejärel tuleb uurija, kes kõik välja uurib ja on ka üsna nutikas. Seejärel tuleb abiline, assistent, sõber. Hastings või Holmes. Ta on alati raamatu rumalaim tegelane, kes ei tea mitte midagi. Jätke minu raamatuid lugedes meelde üks asi. Kõik, mida abiline ütleb, on vale. Kui ta mainib klaverit sealpool, siis ainult seepärast, et te teisele poole ei vaataks.

Mõtlesin nende suhete peale ja tulin mõttele tuua kirjanik mäe otsast abilise rolli. Viisin end mäe otsast raamatusse. Kõik on pea peale pööratud. Ma ei tea, kes on tapja, ma ei saa millestki aru, ma ei taipa, millega uurija tegeleb. Uurija isegi ei meeldi mulle. Ta ei ole minu vastu kuigi sõbralik. Ma ei nõustu Hawthorne'i poliitiliste vaadetega, ta on minu vastu ebaviisakas. Mis kõige hullem, ta kutsub mind Tonyks. Ma vihkan seda.

Perspektiiv on muutunud, see on midagi uut. Olen kirjutanud 55–56 raamatut, päris palju. Ma jään vanemaks, aega on üha vähem. Tahan teha vaid asju, mida pole varem tehtud, ja leida midagi uut. See on üks neist asjadest.

Jah, see on imetore. Sa kirjutad erakordse innuga, mis kajab vastu ka sinu raamatutest. Sa ei kirjuta vastumeelselt.

Ma armastan kirjutamist. 

Ja sa teed seda iga päev. Ärkad üles ja hakkad kirjutama?

Jah.

Kas muude asjade tegemine, näiteks praegu, paneb sind kirjutamist igatsema? 

Kirjutasin ka hotellis natuke, aga mul on olnud liiga tore, et palju kirja panna. Oleks rumalus end luku taha sulgeda. Tallinn on tore koht. Mõtlen Tallinna peal käies, mis siin juhtuda võiks. Kes ajab keda taga, kes kukuks kirikutornist alla? Nägin kujusid nägudeta munkadest. "Näota munk" võiks olla raamatu pealkiri. Mis lugu siin peitub? Miks neil nägusid ei ole? Pöörane. Kummaline. 

On tõesti. Lugesin kuskilt, et said emalt 13. sünnipäevaks pealuu. On see tõsi?

Ei ole. Sain selle jõuludeks. Ma olin endale inimese pealuud igatsenud. Mind huvitas lapsena ja huvitab praegugi see, kuidas me mõtleme. Kuidas me suhtleme, kuidas tekivad ideed? Ma arvasin, et kolju on nagu rakett, milles elab hing, geniaalsus, aju. Tahtsin pealuud, mida uurida. See ei olnud minu jaoks nali. Ma ei tahtnud selles komme hoida või sellega inimesi hirmutada. Mind huvitas see, kuidas inimesed mõtlevad.

Hoian seda kirjutuslaua peal meeldetuletusena, et pean rutem kirjutama, sest varsti on minustki järel vaid pealuu. Ma tahan, et meie vahele pandaks raamatud. Nüüd on see jah, meeldetuletus, et pean kiiremini töötama. "Ära puhka, ära loe Twitterit, ära mine küpsist võtma, kirjuta".

*

Vestlust Anthony Horowitziga näeb esmaspäeval (17.07) kell 21.30 ETV2-s ja teisipäeval (18.07) kell 22.55 ETV-s.