Kust tekkis idee ja huvi teha dokumentaalfilmi Neeme Järvist?

Minu juurde tuli Heidi Pruuli, kes on pikaaegne ETV-i peatoimetaja ja tema pakkus mulle kui produtsendile välja idee teha Neeme Järvist filmi. Tükk aega tegime testvõtteid ja mõtlesime, kes võiks olla režissöör. Lõpuks jõudsime järeldusele, et sellisele filmile, nagu me tahaksime teha, ei leia sobivat režissööri, ja siis ei jäänudki muud üle kui ise teha.

Kuna ma olen ka operaator, siis olen tegelikult teda filminud ka varasematel aastatel ühe või teise režissööri jaoks. Kui läksime ja kohtusime Neemega ja tegime talle ettepaneku, et kas ta oleks nõus, siis vestlesime ja ta tundus väga huvitav, väga mänguline ja väga hea huumorisoonega inimene, nii et täpselt minu masti mees.

Selles filmis reisite palju ringi, käite kaasas temaga kontsertidel üle maailma. Kui Neeme Järvit vaadata kui ülemaailmselt tuntud muusikut ja dirigenti, siis mis tunne oli sellise mehe jälgedes käia?

See tunne tekib tõenäoliselt pärast võtteid ja pärast filmi, filmimise ajal teed ikkagi oma tööd. Aga ta on väga ainulaadne dirigent maailmas, temaga filmi tehes koos aega veeta on ikka suur privileeg.

Kas tuleb meelde mõni konkreetne kontsert või reis, mis oli eriti meeldejääv või eriline? 

Mingis mõttes ERSO-ga kontsert Viinis Musikvereinis. Olla selles kontserdisaalis ja kuulata Eesti helilooja muusikat, Neeme Järvit ja ERSO-t, see oli ikka teistmoodi tunne küll.

Filmi tegemine kujunes päris pikaajaliseks protsessiks. Miks see täpsemalt niimoodi läks?

Me alustasime juba 2019. aastal, kui tegime esimesed proovivõtted, käisime kaasas ERSO Euroopa tuuril ja Šotimaal Neemega. Kui me saime 2020. aastal rahastuse, siis esimese asjana lendasime Neeme juurde Floridasse, tegime seal mõned võtted. Kui sealt tagasi lendasime, siis põhimõtteliselt järgmisel päeval pandigi kogu maailm lukku. Nii et oli raha ja oli võimalus teha filmi, aga ei olnud Neemet ja niimoodi oli see kaks ja pool aastat, kuni ta lõpuks Eestisse tuli.

Nii et tegelikult, kui te oleks Neemega jäänud Floridasse lõksu, siis oleks hoopis teistsugune film välja tulnud?

Võimalik jah, hoopis teistsugune film.

Te ise olete selles filmis mitmes rollis, aga režissööri amet on ikkagi teie ajalugu arvestades päris uus. Mis tundega te selle rolli vastu võtsite?

Muusika on mulle kogu aeg sümpaatne olnud mitmes mõttes ja kui vaadata, missuguseid filme ma varem olen teinud, siis olen tegelikult ka režissöörina teinud mõne muusikafilmi. Svjata Vatraga olen käinud Ukraina ekspeditsioonil, koos Ruti Murusaluga oleme koos teinud mitmeid dokumentaalfilme nii Kaie Kõrbist, Toomas Edurist kui Mai Murdmaast. Endalegi üllatuseks kuidagi avastasin, et see on minu asi küll.

Nii et režissööri ametis tuli kasuks kõik see, mis varasemalt oli kogetud ja tehtud?

Koos filme tehes õpid ikkagi parimatelt ja eks kuidagi need kogemused ja oskused on omandatud nii märkamatult teistelt ja parematelt režissööridelt. 

Kuidas Neeme Järvi ise selle filmi tegemisse suhtus?

Tema oli väga positiivne, talle väga meeldis. Vähemalt selline mulje jäi!

See oli puhas nauding, kõik see koos veedetud aeg. Õnneks ta jaksas ja kõik see oli väga inspireeriv.

Kui Neeme Järvi ja ka tema pere seda filmi nägid, millised olid Järvide pere poolt vastukajad?

Esimene vastukaja oli kohe, kui oli filmijärgne aplaus. Kõik tõusid püsti muidugi, ja lõpuks Neeme ka, terve perekond istus ühes reas ja neil olid pöidlad püsti.

Pärast on öeldud, et väga hea valik. Neemel on ikkagi väga pikk ja rikas ajalugu ja elulugu olnud, et sealt valida mingisuguseid momente ja nendest välja joonistada ühe inimese olemus, see vist õnnestus.