SAAL Biennaal, varasemalt tuntud kui Augusti TantsuFestival, toimus seekordselt 20. korda. Algas 21.08 ja lõppes 10 päeva hiljem. Juubeliaasta puhul otsustas Kanuti Gildi SAALi tiim festivali kava koos kokku panna. Seda küll mitte vastupandamatust soovist kõike koos teha, vaid pigem paratamatusest, kuna varasemate aastate visionäär otsustas ümmarguseks tähtpäevaks ainuisikulise kuraatori ameti maha panna.

Sarnaselt SAALi enda inimestele oli ka minul festivalile minnes hirm, et mis siis, kui tuleb üks suur "rosoljefestival"¹, kus iga tiimiliige on oma komponendid lauale toonud ja nüüd loodetakse, et publik kokku segatud salati alla neelab, parimal juhul isegi naudib. Võin juba kohe alustuseks ära öelda, et laias laastus osutus see hirm õnneks põhjendamatuks. Väärt kogemus oli.

Aga edasi võib ikka lugeda. Kuna SAAL Biennaalil pole kunagi mingit kindlat katusteemat olnud, mis kõiki lavastusi ühtseks vankumatuks tervikuks seoks, siis lähenen kronoloogiliselt ja kirjeldan siinkohal enda ja kaasteeliste kogetu põhjal tekkinud mõtteid, arutelusid ning ettepanekuid nende aset leidmise järekorras. Üks lõik, üks etendus.

Hakkame pihta

Kõigepealt oli "DOOM" ("HUKK"). Etenduskunstide puhul on pigem harv nähtus, et etendajad panevad kavalehte kirja, mis nende point on. Teresa Vittuci ja Colin Self seda õnneks tegid ja väitsid, et tegelevad kreeka mütoloogias ning Esimeses Moosese raamatus kirjeldatud naisekujude, Eeva ja Pandora loomise lätetega.

Sellest infokillust oli äärmiselt palju kasu. Kui laval väänles techno saatel üks esialgu sootuna paistev suur perse, kilejope üle pea ja valged Crocsid jalas, ei pidanud kohe üldse mõtlema, et kuhu kurat ma nüüd sattunud olen. Ei pidanud keskenduma krüptiliselt kulgevast lavastusest sõnumi otsimisele, vaid sai ootama jääda Piiblist tuttavate motiivide äratundmisrõõmu.

Väga lahe oli vaadata keskmise tantsijaga võrreldes kogukamat ja täiesti alasti naisekeha kompleksivabalt vehkimas. Etendajad juhtisid vaataja tähelepanu sellele, kuivõrd banaalne on Aadama ja Eeva lugu. Kuidas kaks isoleeritud ja aseksuaalset alasti keha söövad fiktiivset õuna ja seavad sellega hukatusse kogu inimsoo. Mis üldse on see, mida me täna pöördumatuks hukatuseks peame? Kas keha? Kas alastust? Kas iha? Kas lapsepõlvetraumasid? Äkki hoopis Õuna (Apple Inc. ja kuri kapitalism)?

20. sajandi lõpul sündinud inimesed on üldjuhul natukenegi teadlikud oma virtuaalsest jalajäljest. Sellest, mis ulatuses neid avalikus ruumis leiduvate kaamerate abil aktiivselt võimalik jälgida ja jälitada on. "Rõõm Näha" on Kärt Koppeli, Anumai Raska ja Liisbeth Horni pooleliolev projekt, mille esimene avalik esitlus SAAL Biennaali kiudprogrammi raames tõi ka kõige teadlikumale publikuliikmele nähtavale, kuidas neid võimalik jälgida, jälitada ja mõjutada on ilma, et keegi üldse midagi tähele paneks või aru saaks.

Enne saali sisenemist oli vaja allkirjastada nõusolekudokument, mille kohaselt võivad etendajad oma projekti arenedes publikuliikmete privaatsfääri tungida. Ja ehmatavalt kõnekas oli tõsiasi, et kõigi nende inimeste hulgast, kes minuga samal ajal sisenema hakkasid (umbes 20 indiviidi) ei lugenud keegi peale minu isegi läbi, millele nad allkirja andsid. Ma nüüd ei saa reeta ka, muidu pole ehmatus ja üllatus teose valmides enam nii mõjusad. Inimesed ei karda kunstnikku ega ka suurfirmade lepingutingimusi, mille nt Netflix või Google või eelmises lõigus mainitud Apple neile iga uuendusega ette söödab. Aga peaks. Soovitan soojalt järgmine kord lepingutingimused läbi lugeda. Seal leidub igavatele formaalsustele lisaks ka nii mõndagi pikantset.

Murrame nädala selgroo

Hukatusele ja küberärevusele järgnes esimene pettumus: Liis Varese ja Taavet Janseni installatsioon "Inimeses hoitud". Autorid ise nimetavad teost lavastuslikuks installatsiooniks, kuid mina seda lavastuslikkust seal kahjuks ära ei tabanud. EKA Galerii oli tühi ja kõle. Eksponaatidena olid väljas vaid minimalistlikud nipsasjakesed – kaamera, vilkuv lambipirn, kaks projektsiooni ja käputäis QR koode, mida skännides avanes arusaamatu ja igav virtuaalreaalsus.

Üks koodidest peitis ka interaktiivset WhatsAppi jututuba, kuid kuna kunstnikud rahvast sinna kuidagi suunata ei suutnud, siis rippus see kusagil virtuaalilmas lihtsalt jõude. Skännimise peale pidi täitsa ise tulema ja tõsiasi on see, et mingis vanuses või sotsiaalses grupis olevad inimesed seda ilma kindlate juhisteta ei tee. Seega jäi neile umbes kaks kolmandikku eksponaadist kättesaamatuks.

Teos pidi olema nn "nabanöör reaalsuse ja virtuaalreaalsuse vahel".² Tegelikkuses mõjus see läbimõtlematu ja igavana, loomata mingisugust sidet kellegi ega millegi vahel. Idee luua virtuaalse koosloomise platvormi on iseenesest väga tore, kuid nagu iga uue asja puhul, tuleks see esmajoones kaasamõtlejate ja kasutajate leidmiseks arusaadavaks ja atraktiivseks muuta. Antud juhul see paraku ei õnnestunud.

Mind on teoreetikuna kaua painanud, et etenduskunste kirjeldavates tekstides on kirjas, mida teos uurib. Kuidas saab teos üldse midagi uurida? Loogiliselt ütleks ma, et uurida saab vaid autor ja teos on uurimise lõpp-produkt, mitte uurimuse läbiviija.

Uurimiseks pakub minu truu abiline Eesti keele seletav sõnaraamat (2009) välja neli erinevat meetodit: a) vaatlus, b) küsitlus, c) abstraktsem uurimus (nt sugupuu uurimine), d) teaduslik uurimus.³ Sellest tulenevalt norin siinkohal etenduskunstialase sõnakasutuse kallal ning väidan, et Kristina Norman on hakkama saanud väga kõva uurimusega. Ei, "Orchidelirium Expanded 2.0" ei uuri ise midagi aga see on valmis saanud silmapaistva (teadusliku) uurimistöö tulemina, mille esimene jupp realiseerus 2022. aasta Veneetsia Biennaali raames.

Ligi kaks tundi kestvasse interaktiivsesse ajalootundi on sisse pikitud niivõrd palju informatsiooni, et märkmete mitte tegemine olnuks patt (hetkel kasutan selle sõna kõnekeelset tähendust – taunitav tegu, eksimus). Norman on korraga kriitiline kõige suhtes, mida ta on uurinud (ajalookirjutus, eestlus, rassiproblemaatika, keskkond ja kliima, agrikultuur jpm) nagu üks õige uurija peakski olema. Vägev. Ainus asi, mille kallal ma natuke noriks, oli Eero Epneri vägagi äratuntav dramaturgiline käekiri, mida oleme läbivalt näinud trio Ulfsak - Epner - Kangro esitustes (nt "Workshop", "Kas te olete oma kohaga rahul"). See hakkab juba vaikselt ära väsitama.

Reede on ka nädalavahetus

Reedel, 25. augustil käisin vaatamas või täpsemalt öeldes kuulamas teost incel'itest. Kõndisime hulga inimestega mööda vanalinna ringi ja kuulasime MP3-dest ühe naisi vihkava meesterahva lugu. Olin varasemalt incel'ite ehk mitte-valikulises tsölibaadis elavate meesterahvaste probleemiga tuttav, kuna endalgi leidub tutvusringkonnas üks ennast "irooniliseks incel'iks" nimetav meesterahvas. Tema pahameel ei teki teatud olukordades otseselt naiste, vaid pigem ühiskonnakorralduse vastu, mis annab alust kahelda, kas tegemist on ikka "tõupuhta" incel'iga (süsteemset naistevastast viha ja vägivalda õhutavad inimesed, keda "kirjeldatakse kui vaimsete probleemidega inimesi").⁴

Ometi tuleb mul tunnistada, et probleem pole eriti kauge ja selle kriitiline käsitlemine on väga teretulnud. Lavastuse eesmärk oli uurida, kuidas taolised inimesed ise naistevastast vägivalda näevad või mõtestavad. Ja tuli välja, et ega väga ei mõtestagi.⁵ Mõned kasvavad sellest mõtteviisist välja, kuid laias laastus on tegemist veel ühe hirmutava osaga meid ümbritsevast ühiskonnast.

Samas on väga põnev ja tore teada, mis erinevaid kõrvalekaldeid "normaalsusest" eksisteerib (jutumärkides, kuna ma tegelikult ei usu normaalsusesse, kuna suur osa inimestest kirjeldab "normaalset inimest" roboti kohta käivate omadussõnadega). Mulle meeldis "Guide to surviving Masculinist Territory" ("Kuidas maskulinistide territooriumil ellu jääda") väga.

Laupäeva õhtul ei saanud ma aru, kas olen rumal, harimatu või nägingi kehva etendust. Olen juba aastaid kuulnud mingist vägevast fenomenist nimega Meg Stuart. Veneetsia biennaali Kuldlõvi elutöö eest (2018), Grand Prix de la Danse de Montréal (2014), New Yorgi tantsu ja performansiauhind (2008) on mõned paljudest tunnustustest, mida Stuartile omistatud on. Ja ometi pean ma siinkohal kasutama oma kalli isa käest kuuldud fraseologismi ja ütlema, et mul pole ilmselt mitte kunagi varem teatris olles nii jõhkrat pingi maitset suus olnud.

Poolteist tundi etüüde, millest ei saa aru, mis ei paku naudingut, mis ei tõmba tähelepanu. Kuniks tulid lavale kaks paljast naist ja hakkasid kaklema. Publik elavnes kohe. See on väga kurb, et niivõrd tunnustatud autori puhul paelub pealtvaatajaid vaid see, kui üks naine lööb lahtise käega teise tissi või sügab käte peal seistes varbaga teise käte peal seisva naise tuppe.

Käisin ka vestlusringil ja ikka ei saanud pihta. Paar päeva hiljem vestlesin kolleegiga ja ta arvas, et Eesti publikule suunatud festivalile, kus ainult vähesed on kursis kohale toodud autori loominguga, ei tohiks tuua greatest hits lavastust. Väike amps kõigest heast ei paku asjatundmatule inimesele rahuldust. Tahetakse ikkagi täit kogemust, täispikka lavastust, arusaamist. Ma samastusin selle mõttega niivõrd, et oleksin väga tahtnud ise selle peale tulla. 

Samal õhtul etendus Telliskivi Rohelises saalis Candela Capitán'i "The Death at the Club". Võtsin kaasa sõbranna Mari, kellega olime eelnevalt paar klaasi veini tarvitanud. Lavastus oli kestnud kümme minutit. Candela oli teinud kõik need kümme minutit tireleid. Maril oli juba igav ja ma viskasin talle nalja, et nüüd tädi teebki 45 minutit järjest kukerpalle. 20 minuti pärast enam nii naljakas ei olnud. Aga võluv oli küll.

See oli nagu ühemehe-poksimatš, kus näitleja ennast ise veseomaks tümitas. Täiesti lava ääres istudes tõusid ihukarvad püsti, kui ühest higipiisast etendaja rinnal oli saanud ülekere-loik. Ta selg oli tulipunane ja pulss nii laes, et süda ähvardas seiskuda. Aga ikka tegi kukerpalle edasi. Kui Pipi Piksukk oleks kasvades hakanud tegelema etenduskunstidega, siis ma kujutan ette, et see oleks just see, mida ta teeks. Väänikupillid 500 palun, kukerpallid nõrkemiseni. Eriti äge oleks olnud, kui Candela oleks pingutanud 15 minutit veel. Ta oli juba nii piiri peal, et Maril hakkas huvitav.

Nädal kaks

Pühapäev möödus eriliste vahesündmusteta ja ees ootas uus nädal festivali. Kerge festivaliväsimus ja vihmane ilm varjutasid meeleolu, kuid "CREATURE" kunstihoones üllatas. Esimest korda elus tundsin, et etenduskunstid päriselt panid mind esmajoones tundma, mitte mõtlema.

See oli rändlavastus, mida kõrvutaksin SPA-s käimisega. Kunstihoone ruumid olid auru täis pumbatud, rahustavalt valgustatud ja helikujundatud. Ühes ruumis küll oli kunstisaali päris muru maha pandud ning selle keskel said kaks riietatud etendajat orgasmi, kuid üldiselt oli tegemist väga rahustava kogemusega.

Etenduse sõnum keerles kogukondade ja liitude vahel, mida me maailma varjutavate kriiside taustal tahaksime või peaksime sõlmima. Ühes auru täis saalidest oli ekraan, kus näidati filmi. Filmis näidati, mis ajenditel lavastus valmis. Minu jaoks kõige meeldejäävamas stseenis jõid need tüübid, kes kaks saali tagasi koos riietega orgasme said, ära kannutäie soolvett. Ja siis oksendasid selle sünkroonis välja. See pani mõtlema. Ehk on iga inimese jaoks siin maailmas üks või mitu keskit, kes on nõus temaga koos soolvett jooma ja siis selle sünkroonis välja kettima. See oli ilus.

Teisipäeval tegi Krõõt Juurak Kanuti Gildi SAALis kohutavalt halba püstijalakomöödiat. Naljad olid küll lühikesed, aga tundus, nagu oleks need kestnud terve igaviku. Mingit erilist sõnumit neis polnud. Ta rääkis väga palju loomadest. Umbes kolmanda nalja ajal tabasin end muigamas ja pisut hiljem juba naermas. SAALi kodulehel on kirjas, et Juurak valdab koomilise kohmakuse kunsti ja ma olen sellega nõus.⁶

Kui ta vaikib, siis on naljakas. Kui ta koperdab, siis on naljakas. Kui ta teeb nalja, siis pole kohe üldse naljakas, aga tema kohmetus paneb ikkagi muigama. Juurak õpetas publikut lihtsalt olema ja vaatama, mis nüüd edasi saama hakkab, mis on etenduskunstide vaatamise puhul äärmiselt oluline oskus. Aru saada jõuab ka hiljem. See oli üks tore õhtupoolik, milles puudus ratsionaalne sisu. Ja vahel on see täiesti okei.  

Hakkame lõpetama

Samira Elagozi dokumentaalteost "Seek Bromance" vaatasin ma olude sunnil arvutiekraanilt. See jõhkralt intensiivne armastuslugu, mis toimus kahe meheks transformeeruva naise ja kaamera vahel, raputas mind. Mitte kunagi varem polnud ma selle peale tulnud, et implantaadid on tundetud ja pakuvad elamust ainult sellele, kes neid katsub.

Filmi muutis mõjusaks viis, kuidas näidati partnerite vahelisi arutelusid ja konflikte: kõrvuti kaadrid mõlemast osapoolest. Näha oli nii argumenteerija maneeri kui ka kuulaja reaktsiooni. Otsustamine, mis on õige ja mis vale, jäeti filmi vaataja hooleks. Elagoz ja tema partner Cade Moga lihtsalt olid nagu nad olid. Samira võtab endalt ära autorile kuuluva võimupositsiooni ning jagab seda oma subjektiga, lubades tal iga kell kaamera eest hoopis kaamera taha astuda. Kõik, mis toimub, on kokku monteeritud juhuste ahel, klipikesi elust. Lõpuks ei saagi keegi aru, kas kogu lugu oli üks suur näitemäng või oli siiski tegemist päriseluga. See mõjus.

Kogu festivali suurt lõpupauku etendas Madeira tantsutrupp, mis koosneb füüsiliste eripäradega inimestest. Lavastus nimega "Ôss" tuletas mulle igas etapis meelde Mati Undi 1992. aasta tükki "Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine vaimuhaiglas sadisti juhtimisel" (ka seda olen näinud vaid videoformaadis). Kui Undi lavastuses figureerisid hullud tegelased, siis "Ôss'i" puhul ei saanudki kõigi tegelaste puhul päris lõpuni aru, kas tegemist on pelgalt füüsiliste puudujääkidega inimestega, või on neil ka mõni vaimne puue.

Eripäraste inimeste lavale toomisega on tavaliselt põhiküsimuseks see, kuidas õnnestub neid esitleda nii, et nende kohalolu ei muutuks tsirkusetaoliseks vaatamisväärsuseks. Et neid ei vaadataks suure imetlusega vaid selle pärast, et neil on midagi puudu ja nad mõjuvad sellepärast eksootiliselt. "Ôss'i" puhul oli natuke keeruline mõista, mis positsiooni teistsugused inimesed täpselt asetatud on, kuna sõnumit või dramaturgilist selgust selles lavastuses ei paistnud.

See oli lihtsalt vaatemäng, kus teistmoodi inimesed teevad haiglakostüümides oma etüüdikesi. Äge oli vaadata, milleks nad võimelised on, kuid natuke problemaatiline tunne jäi pärast sisse küll.

Saigi otsa

Rosoljefestival SAAL Biennaal igatahes polnud. Oli hoopis tubli ja tugev valim huvitavatest probleemipüstitustest. Tagantjärgi analüüsides võib öelda, et seekordsel festivalil ikkagi oli õrnalt läbi kumav katusteema, milleks oli noori inimesi painavad murekohad.

Kui mõned üksikud meelehärmi põhjustanud näited kõrvale jätta, siis oli minu arvates tegemist vinge üritusega, mis lubas kohalikul tööealisel inimesel tasemel etenduskunstidest osa saada. Lavastused olid piisavalt sarnased, et kokku kõlada, aga samas ka piisavalt erinevad, et meelde jääda ja mõneti ka tugevaid tundeid tekitada. Mina nautisin.

¹ SAAL Raadio, SAAL Biennaalist - 15. VIII 2023, IDA Raadio, https://idaidaida.net/episodes/saal-raadio-saal-biennaal-15-08-2023-2.
² Inimeses hoitud – Kanuti Gildi SAALi kodulehekülg, https://saal.ee/performance/inimeses-hoitud-1823/ (vaadatud 2. VIII 2023).
³ Uurima – Eesti Keele Seletav Sõnaraamat 2009, https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=uurima (vaadatud 02. VII 2023).
⁴ Guide to surviving Masculinist Territory – Kanuti Gildi SAALi kodulehekülg, https://saal.ee/performance/guide-to-surviving-masculinist-territory-1825/ (vaadatud 03. VIII 2023).
⁵  SAAL Raadio, SAAL Biennaalist - 25. VIII 2023, IDA Raadio, https://idaidaida.net/episodes/saal-raadio-saal-biennaal-audrey-bersier-maxine-reys-kaie-kuunal-heneliis-notton-25-08-2023-2.
⁶ Tund – Kanuti Gildi SAALi kodulehekülg, https://saal.ee/performance/tund-1829/ (vaadatud 03. VIII 2023).