Konrad Mägi elas Viljandis mitmel korral ja käis linna ning selle inimesi maalimas. Mägi, kes Tartus elades kurtis pidevalt elutahte kadumise üle, leidis Viljandis lapsepõlvesõbra juures hea hoolitsuse ning alustas pärast Saaremaa kahte suve uut loomeperioodi.

Maalimispaiku otsides ei liigu Mägi Viljandist väga kaugele. Mitu korda kujutab ta Uueveski järve kanti, kuhu viib ka käesolev tee – põõsastes olev maja on aga sealne vesiveski.

Mööda kahe kõrge mäeseljandiku vahel looklevat teed meelitab Mägi vaataja pilgu maali sügavusse. Meile avanevad maalilised vaated, kuid teose peasündmus asub taevas ja sealsetes pilvedes.

Mägi uuris pilvi järjepidevalt – on säilinud mitmeid visandeid, kus ta on joonistanud ainult pilvi, kirjutades vahel juurde ka pilvedes nähtud värvid. Harilikult on tema pilved dramaatilised, elavad, massiivsed rünkpilved ning just pilvedes on maali kõige olulisemad emotsioonid, kuna pilvede kaudu väljendab Mägi oma hingelisi üleelamisi või toob sisse sakraalse mõõtme. Pilvede pidevalt voolav vorm, nende lakkamatu dünaamika on hoopis midagi muud kui idülliline tuuletu maastikuvaade siin all: justkui oleksid maali alumine ja ülemine osa omavahel konfliktis.

Siin Viljandis Mägi pilved muutuvad. Saaremaal kujutas ta pilvi realistlikult: see, mis oli taevas, jõudis ka maalile. Kuid nüüd hakkab ta üha rohkem fantaseerima, pilvedesse on maalitud volangid, mis tegelikult pole võimalikud. Välja on mõeldud ka pilvede lilla toon – Konrad Mägi sukeldub üha enam väljamõeldistesse.