Konrad Mägi lahkus Itaaliast 1922. aasta augusti keskpaiku ning jõudis kuu lõpul Oberstdorfi, kuhu ta jäi samuti umbes kuuks ajaks. "Missugune kontrast Itaalia ja selle maa vahel," kirjutas ta sealt. "Siin mäletan veel viimseid päevi Veneetsias nagu mõnda fantastilist unenägu. Nüüd alles saab kontrasti tõttu aru, mis Itaalia on." See on enam-vähem ainuke märk, mida me teame Mägi viibimise kohta Oberstdorfis, kus ta Alpidest tulvava värskendava mäestikuõhu käes oma tervist parandas.

Teistkordselt puutub ta siin kokku võimsate kaljudega, kuid Norras ta mägedes eriti ei uidanud, Oberstdorfis aga vist küll. "Siin ronisin ühe mäe otsa, igav mägi muidugi, ja olen võrdlemisi väsinud," kirjutab ta sõbrale. Tema töödel tõusevad kaljud peategelasteks. Nad on suured, massiivsed, stiihilised, lukustades sageli pildiruumi oma kohaloluga. Kaljud on pildi keskel ning kõik muu on pudipadi nende ümber: majad, järved, puud.

Võrreldes äsjase Itaalia-perioodiga on Mägi palju impulsiivsem ning töötab vähem nüansside ning üleminekute kallal, samuti ei pööra ta enam niivõrd palju tähelepanu atmosfääri loomisele, vaid on ekspressiivsem, äkilisem, närvilisem. Midagi väga rahutut on Mägi sees.