"Filmi tehes väntad ühte- ja teistpidi, aga foto on see, kui sa võtad suure paksu romaani lahti, valid silmad kinni ühe lehekülje, rebid selle lehekülje tükkideks ja sul jääb üks lause või üks sõna kätte, siis foto on just selline –  see on kontekstist totaalselt välja rebitud," rääkis Volkmann. 

Pildistades tuleb teha teinekord sadu kaadreid ja lõpuks tuleb valida välja vaid üks. "Selline ekstreemne vastutus mulle foto juures meeldib – see on ohtlik ja minevikuline ja kurb," lisas ta. 

Pika karjääri jooksul on kunstnikul ka madalaseise ette tulnud. "Professionaalsus tähendab seda, et kui sa oled täiesti räbaldunud ja väsinud ning võtad kaamera kätte, siis sa jõuad ikkagi teatavasse värskusesse ja teed vähemalt keskmisel tasemel pildi ära. Ütleme, et see on selline professionaalse fotograafi mõõt," rääkis Volkmann. 

Madalseisus olles on raskem teha näiteks portreefotosid. "Kui ma muutun natuke neurootiliseks, ei taha ma inimesele väga lähedal olla, aga et ma pildistan suhteliselt lainurkse kaameraga, tähendab see seda, et ma pean olema pildistatavast umbes meetri kaugusel. Nii et mul on hetked, kus ma saan inimest pildistada ja kus ma ei saa inimest pildistada," tõdes ta. 

Volkmann soovis väga, et näitus oleks avatud ülemineku hooajal ning soovitab sügise tunnetuse näitusele kaasa võtta. "Raagus puud, viimased lehed, sopalombid ja pori – see kõik kokku on nagu minu silmavärv."